"Tõde ja õigus" - Krõõda iseloomustus (12)

Krõõda iseloomustus
Krõõt oli pärit heal järjel perekonnast, ta noorpõlvekodu asus Vargamäest kaugel mägede taga, metsade ja laante vahel. Ta kahtles esialgu Vargamäes, sest elu tema isakodus oli olnud hoopis teistsugune. Ta oli kohalikest tüdrukutest erinev: sihvakam ja nägusam, heleda häälega ja naiselik. Ta polnud algusest peale loodud töö tegemiseks, kuigi see ostuski ta peamiseks ülesandeks Vargamäel
Abikaasa Andres oli Krõõda suhtes küllaltki ükskõikne, talle läks rohkem korda ta talu ja töö tegemine (“Ei põld meid toida, kui meie ta nälga jätame“ - Andres). Ta sundis kõiki nägema ränka vaeva ning ei pannud tähelegi, kuidas raske töö röövis ajapikku Krõõda silmist sära ja rõõmu. Krõõt ei laulnud enam kunagi, nagu ta oli teinud isakodus. Ta nuttis tihti salaja mehe sõimu pärast, kuid ei kurtnud mitte kunagi. Ta armastas rahu ja ei tahtnud elada tülitsedes, ta püüdis lepitada isegi Oru ja Mäe rahvast. Tema ‘’heledast jaalest’’ oli koguni riukalik naabrimees Pearu võlutud. Krõõt oli Andresest praktilisema mõtlemisega, ta nägi selgemini Vargamäe häda ja viletsust, Andres vaid unistas (“Mis aasta edasi, seda hullem Vargamäel“ - Krõõt).
Krõõt sünnitas Andresele neli last. Esimesed kolm olid tüdrukud: Liisi, Maret ja Anni, kuid iga tütre sünniga kaasnes Krõõdale häbi ja pettumus, sest ta teadis, et abikaasa soovib saada poega, tulevast talu pärijat. Kui ta ootas neljandat last, jäi ta aina nõrgemaks, tervis halvenes. Kui aga Krõõt oli ilmale toonud poja, Andrese, sai ta lõpuks olla õnnelik ning ta suri naeratus näol, sest teadis, et sai mehe soovi täita. Ta soovis, et Andres võtaks uueks perenaiseks Mari (“Sa pead omale teise naise võtma,” ütles Krõõt nüüd. “Aga ära võta kurja… lastele emaks .”). Tema soov ka täitus, Mari hoidis Krõõda lapsi alati nagu enda omi.
Peale Krõõda surma sai Andreski aru, millest ta oli ilma jäänud ning see “põnts” pani ta oma endist mõtteviisi muutma . Isegi Pearu nuttis Krõõda pärast silmad peast välja, sest Krõõt oli tema jaoks olnud midagi imeliselt head ja püha. Andres sai vihaseks, kui ta matustel märkas, et Pearu oli Krõõda jaoks soosilda silendanud ning ta ise polnud sellele mõttele tulnudki. Krõõda matmisel nutsid väga paljud teda taga, mis tõestab, et Krõõt oma headusega suutis tuua Vargamäe ellu rahu ja päikest.