Tõde ja õigus (kirjand) (3)

„Tõde ja õigus“
Andres ja Pearu
Eestlased on tuntud kui töökas rahvas, kes on endasse tõmbunud. Eestlane ei ole külalislahke ja pürgib igal alal esimeseks. Anton Hansen Tammsaare teos „Tõde ja õigus“ on realistlik teos, mis räägib tüüpilistest eestlastest ja nende katsumustest. Teose peategelased on naabrid Andres Paas ja Pearu Murakas , kes ei suutnud ilma tülitsemata kõrvuti elada.
Andres oli sihikindel mees, kes tuli linnast ära maale. Ilma erilise varanduseta ostis ta endale talu. Ta tahtis küll tervet Vargamäge, et elada seal omasoodu, aga teine mees oli ette jõudnud. Tema elumõtteks oligi saada endale kogu Vargamäe ja teha sellest soisest ja märjast maast endale ja oma järglastele vääriline kodu. „Kui mitte ise, siis oma järglaste kätte!“. Andres oli töökas ning õiglane, ta nõudis palju endalt ja teistelt. Andrese õiglus ja ausus tekitas Pearus pahameelt, sest Pearu oli hoopis teist masti mees.
Pearu tahtis iga hinna eest olla teistest üle. Ta oli riukalik, kaval ja oskas kõigest endale kasu lõigata. Temale pidi alati kuuluma kõik kõige parem ilma, et ta oleks soovinud selle nimel mingitki vaeva näha. Isegi naabrimehega koos kaevatud kraav pidi jääma tema valdustesse, kuigi otsest kasu ta sellest saanud ei olekski, vaja oli tal seda ometi – uhkuse jaoks. Pearu tegi kõik, olid need teod siis keelatud või lubatud, et oma eesmärke saavutada. Teose alguses rääkis mees suure suuga : „Mina kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu.“ Andres vastas talle seepeale : „Kolme armastab jumal: kolmas jääb!“ Eespere Andres osutuski Pearule kõvemaks kiviks, kui too oli oodanud. Pearu, aru saades , et Andrese talu muutub aina jõukamaks otsustas viimase elu põrguks teha, et mitte ise häbisse jääda. Pearus leidus ka leplikum pool, mis viis ta enne arulauale minekut Andrese juurest läbi astuma ja vabandust paluma.
Pearu oli ka suur ärpleja. Lume tulekuga tabas Andrest suur häda: tal polnud teist rege, millega heina ja hagu vedada. Ta kaebas oma häda ka Pearule, kes pakkus kohe oma rege. Andres võttis pakkumise healt naabrilt vastu, lootes, et varsti on tal enda oma valmis. Kui Andres aga paari nädala pärast kõrtsis üleaedsega kokku sai, lärmas see kogu rahvale, milline vilets mees tema naabriks on. Samas ei jäänud ka Andres kunagi vastust võlgu, kuigi ise ausust ja õiglust taga ajas, tahtis ta siiski ka naabrile näidata, et temagi pole kehvem mees.
Ütlus „Viinaklaasi juures sobis jutt üldse kuidagi paremini, kui kohtukulli ees, sest polnud vaja vastaspoolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui kurgust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale poolele kohe palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamust.“ iseloomustab suurepäraselt Andrese ja Pearu suhtumist teineteisesse üldse. Mõlemale tundus, et just naabrimees on asjas natuke rohkem süüdi kui ise. Tegelikult, mida kauem nad naabrid olid, seda sarnasemaks Andres Pearule muutus, kangekaelsust ja jonnakust jäi mõlemal ülegi.
Andrese ja Pearu iseloomude erinevused põhjustasid nende vahel palju tülinorimisi ja kohtuskäimisi. Seal käidi tegelikult ainult pisiasjade pärast. Kord oli asi maa piiride panekus, kord selles, et kellegi rukis oli ära rikutud. Kohtus käisid mõlemad mehed ainult enda õigust taga nõudmas. Andres püüdis seda teha tõega, Pearu aga valega. Kahjuks sai Andres varsti aru, et õigus ei pruugi alati õiglus olla. Esimest korda kasutas Andres valetamist ja pettust selleks, et Pearut kohtus võita, kui ta Pearule esialgu ei tahtnud öelda, kuidas magav Pearu sai oma vankriga Andrese rukkipõllule sõita.
Sauna-Madis ütleb:„Elame siin nagu kärbsed sitahuniku otsas.“ Need kaks kärbest ongi Andres ja Pearu, kes tahavad teinteisest ülekõige erineda, aga palju ühel kärbsel ikka teisest erineda annab? Kahe mehe sarnasust näitab hästi ka nende piibusuitsetamise kirjeldus, ainsaks vaheks on see, et üks hõõrus sülje laiali jalaga, teine mitte. Soov kõigest hingest erineda sarnastab rohkem kui soov sarnaneda. Erinemissoov väljendub aga teineteise iga hinna eest ületrumpamises. Teist üle trumbata saab aga vaid ühistes väärtushinnangutes, mida mõlemad jagavad.
Autor ise on öelnud: “Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja.“ Raamatuski on ta toonud välja kaks vastandit – Andrese ja Pearu näol. Teoses peituv moraal jõuab kõigini erinevalt, aga enne kui hakata Pearu kombel kohe troonile ronima vahendeid valimata, tuleks alguses Andrese moodi kõigepealt kojanarri ametit katsetada ja ise ennast üles töötada.