Retsensioon "West Side Story" (muusikal) (0)

„ WEST SIDE STORY“
8. mätrsil 2005.a käisin Vanemuise suures majas vaatamas Ain Mäeotsa lavastatud muusikali „West Side Story“ Tegemist oli kahe vaatusega etendusega. Lavastuse Helilooja oli Leonard Bernstein – tuntud helilooja, dirigent ja pianist . Bernsteini loomingust võib-olla tuntuimad on muusikalid „Wonderful Town“ (1944), „Candie“ ( 1596 ) ning „1600 Pennsylvania Avenue“ (1976). Samuti võib nimetada tema kolme sümfooniat „Jeremiah“ (1944), „Age of Anxiety “ (1949) ja“Kaddish“, mis on pühendatud president John.F. Kennedyle. Helilooja L.Bergsteini muusikal „West Side Story“ esietendus 1957. aastal New Yorgis Brodway „ Winter Gardeni“ teatris. Neli aastat hiljem tehti sellest film . Mina isiklikult olen seda filmi näinud ja pean tunnistama, et suurelt lavalt ning Eesti oma näitlejate esituses oli seda hoopis meeldivam vaadata.
„West Side Story“ libretist oli Arthur Laurents – näitekirjanik ja lavastaja , kes on kirjutanud lisaks „West Side Storyle“ libretod muusikalidele „Gypsy“, „Do I Hear a Waltz?“ ja „ Anyone Can Whistle“. Peale selle on Laurents veel kirjutanud stsenaariumeid mitmetele filmidele.
„West Side Storyt“ võib nimetada tänapäevaseks muusikaversiooniks Shakespeare ’i „Romeost ja Juliast“. Muusikali peategelasteks on Ameerikas sündinud poola noormees Tony ning hiljuti Ameerikasse saabunud puertoriiko tüdruk Maria. Tegevuspaik on New Yorgi lääneosa. Teose põhiideeks nagu juba aimata võib on loomulikult armastus, mis paraku õnnetuks osutub. Muusikali sisuks ongi omavahel vaenujalal olevate noorukite kampade newyorklaste „Reaktiivide“ (Jets) ning puertoriikolaste „ Haide “ (Sharks) tülid võimu ja territooriumi pärast ning erinevatest kampadest pärit Maria ja Tony armastus. Tähtsat rolli mängivad ka noorte elu ja probleemid. Lavastuse sisuline pool mulle väga meeldis. Kuigi olen seda varem televiisorist näinud ja põhimõtteliselt teadsin kogu sisu, oli siiski väha huvitav tegevuste käiku jälgida.
Nagu ma juba eespool mainisin oli muusikali lavastajaks Ain mäeots. Minu arvates sai ta oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Näitlejate valik oli hea. Samuti oli õnnestunud ka lavaline ja tehnikaline pool. Tore oli see, et tegevus toimus nii laval, lae all ja ka publiku seas.
Lavateose muusikaliseks juhiks ja dirigendiks oli Tarmo Leinatamm. Minu arvates sai ka tema oma ülesannetega kenasti hakkama – orkester mängis väga ilusasti, ei olnud liiga valju ega vaikne ning ka solistid laulsid hästi.
Muusikali kunstnikuks oli Riina Degdjarenko, videokunstnik Esko Rips ning valgustuskunstnik Palle Palme. Etenduse kunstiline pool oli minu arvates väga hea, eriti meeldisid mulle see videoline osa. See sobis hästi kokku lavaga ja tekitas nagu mingisuguse terviklikuse ja ühtesulavuse tunde. Väga originaalne oli näiteks politsei auto ilmumine filmist lavale. Ka kostüümid olid igati asjalikud ja sellele ajastule vastavad.
Tantsujuhiksks oli Jüri Nael . Koreograafiliselt oli muusikal ka suhteliselt laitmatu, sest just need tantsustseenid muutsid etenduse meeldivamaks. Võib-olla võiks ainult seda mainida, et võitlusstseenid olid natukene naljakad – nad et tundunud nii reaalsed , aga ega vist ei saakski neid tõelisemaks muuta, sest näitlejad ei saaks ju päriselt üksteist klobima hakata.
Teose peaosalisteks olid Koit Toome (Tony), Hanna -Liina Võsa (Maria) Jaanika Sillamaa (Anita), Lauri Liiv ( Riff ) ja Riho Kütsar (Bernardo). Nagu ma juba eespool kinnitasin oli minu arvates näitlejate valik suhteliselt hea. Laulmine tuli neil kõigil muidugi hästi välja samuti ka näitlemine. Nad justkui sulasid oma rollidesse, mängisid justkui iseennast ilma mingisuguse pingutuseta. Välimuse poolest oli näitlejate valik samuti õnnestunud. Minule tundus, et kõige paremini sai oma rolli täitmisega hakkama Jaanika Sillamaa. Ta laulis väga oskuslikult ning jõuliselt. Tema hääl ja väljendusviis sobisid üldse hästi kokku Anita rolliga, kes oligi temperamentne ja jõuline puertoriikolanna.
Kuigi lauldi eesti keeles, ei saanud ma kohati sõnadest aru, sest muusikalis kõlasid väga hoogsad latiino- ning jazzirütmid. Õnneks oli aga võimalik lugeda inglise keelseid tiitreid. Kõlanud lauludest oli minu arust kõige jõulisem ja suursugusem „America“. Seda kuulates tuli lausa kananahk ihule.
Kokkuvõtteks võikski öelda, et mulle see etendus väga meeldis, jäin sellega täielikult rahule. Elamus oli erakordne ning kui tulevikus etendub midagi „West Side Story“ sarnast, lähen kindlasti vaatama.
Annika Vesselov
10c