RENESSANSS, MANERISM (0)

RENESSANSS
ISELOOMUSTUS JA ETAPID
Linnakultuuri edenemine Itaalias. 15saj. toimusid itaalia kunstis suured muutused. Keisrite ja paavstide vahelduva eduga toimunud võitlus oli aidanud Põhja-itaalia rikastel linnadel saavutada autonoomiat või koguni iseseisvuda. Mitmetes linnades tekkisid manufaktuurid , mis võimaldasid käsitöölastel spetsialiseeruda ja tootlikust tõsta. Kaugkaubandusega koos arenes rahamajandus ning eriti Firenzes pandi alus uusaegsele pangandusele.
Vastandumine keskajale . Gootika ja renessanssi kultuuride vahel pole siiski teravat piiri. Renessanssi ajastu kultuuril on aga üks kindel tunnus- eneseteadvus . Kogu keskaja vältel oli Euroopas ja eriti Itaalias mingil määral tuntud ja kasutatud antiikaja kultuuripärandit, kuid seda oli hinnatud üldiselt madalaks on kristliku ajastuga võrreldes. 15saj. hakati aga kreeka ja rooma kultuuri pidama oluliselt väärtuslikumaks.
Antiigi tundmaõppimine. Suure õhinaga õpiti tundma antiikaja kusti , kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. 1453 vallutasid türklased Konstantinoopoli ja hukkuvast Bütsanstsit põgenenud haritlased vahendasid Itaaliasse kreeka kultuuripärandit.
Humanism. Renessansliku maailmavaate teljeks on peetud humanismi , veendumust, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Ideaaliks polnud enam liha suretav munk või senjöörile surmani truu vasall, vaid üksikisik, kes teostab ennast iseseisvalt ja edukalt. Asjad ja teod hakkasid kaotama sümboolset tähendust, maailm muutus ühtseks ja ühemõõtmeliseks.
Renessanslik moraal . Moraali üheks probleemiks eesmärgi ja vahendite suhe. Renessansiinimene kaldub saavutama oma eesmärke vahendeid valimata. Renessansikunsti üks populaarsemaid kangelasi on Taavet, kelle võit Koljati üle polnud eriti rüütellik. Ihelikkuse hindamist näitab ka renessansiaegne riietus- see tõstab esile kehavorme ja jäsemeid, näiteks nõnda, et härrasmehe sukkpükste sääred võisid olla eri värvi.
Uusplatonism ja jumalikud reeglid. Reeglites peitub nii tõde kui ka ilu. Kunsti eesmärk pole mitte nähtava looduse jäljendamine, vaid ilusate teoste loomine reeglitele toetudes.
Kunstniku positsioon renessansiaegses Itaalias. Tuntust võitsid peamiselt need ehitusmeistrid, kujurid ja maalijad, kes oskasid kasutada matemaatilisi reegleid ning tundsid antiikkunsti, -kirjandust, -filosoofiat ja –mütoloogiat. Arhitektuur , skulptuur ja maalikunst tõusid ühiskonna silmis nn. vabade kunstide hulka ning kunstnikud hakkasid kuuluma poeetide ja teadlaste seltskonda.
Renessansi periodiseering.

14 saj. trecento ehk eelrenessanss

15 saj. quattrocento ehk vararenessanss

16 saj. cinquecento ehk kõrgrenssanss
Kuulsamad kunstnikud.

MACACCIO- Freskol „ Püha Kolmainsus“, Brancacci kabeli freskod .

Fra Anceloko- Madonna lapse ja inglitega.
KÕRGRENESSANSS
Kui vararenessanssi iseloomustas tähelepanu killustamine eritise üksikosade vahel ja mõnikord liialdamine dekoratiivsete detailidega, siis 16 saj. sai arhitektide püüdluseks suurejooneline tervik ja kõikide üksikosade lülitamine ehitise üldmuljesse. Ühtlasi suurenes veelgi antiikarhitektuuri eeskujuandev osa. Kõrgrenessanssile on omane kunstniku isiku tähtsuse enneolematu tõus. Kui varem oli peetud ainult jumalat loojaks, siis nüüd hakati kasutama sama mõistet ka seoses geniaalsete kunstnikega ning viidati sellega kunstniku inspiratsiooni jumalikule päritolule või koguni tema enda jumalasarnasusele.
Bramante. Kõrgrenessansi arhitektuuri esiteoseks on väike kabel (nn. Tempietto), mille püstitas arhitekt Bramenete.
LEONARDO da VINCI. Leonardi kuulsaim teos on „Mona Lisa“. Leonardi oli see kes arendas täiuseni inimeste välimuse jäljendamise, aga tema süvenemist inimeste hingeellu hinnatakse veelgi kõrgemalt.
MICHELANGELO BUONARROTI. Michelangelo on veendunud, et loominguvõime on jumala kingitus mõnele üksikule inimesele. Tema maalingute motiivid on võetud Piiblist. Kogu tema loomingu täidab eriline pinge.
MANERISM
Eemaldumine renessansi ideaalist. Juba 16 saj. teisest veerandist alates loodi kunsti, mis hakkas erinema senivaadeldud renessansikunstist. Renessansi ideaalidest eemalduti mitmes suunas, mistõttu on sellisele kunstile raske anda ühist nimetajat. Levinum nimetus on manerism.
Mida taotlesid maneristid. Maneristid võtsid renessansist üle , veendumuse, et kunstli on väärtus tema enese jaoks. Omaette väärtusena hinnati keeruliste tehniliste ülesannete lahendamist ja materjali virtuoosliku valitsemist. Sagedane oli peenutsev ilustamine ja elegantsusetaotlus. Paljud maneristid olid kireva elukäigu ja äärmuslike iseloomujoontega.
Mis iseloomustab maneristliku maali.Maneristide maalidele on omane ruumikujutuse ähmastumine, ebatavaliste, tihti nn. mürgiste värvitoonide eelistamine ja seletamatu päritolu valguse kujutamine. Inimeste anatoomiat kujutatakse moonutatult, näiteks on kehad ebaloomulikud pikad.
TINTORETTO( 1518 -1594). See Veneetsia kunstnik maalis tundeküllaseid usulise sisuga hiigelpilte. „Pühas õhtusöömaaja“ suunab ta laua diagonaalselt pildi sisse. Perspektiiv on isegi liialdatud, kuid ruumi piirid mattuvad hämarusse. Tintoretto teosed on enamasti rahutud , ebasümmeetrilised, mõnikord on nende keskosa tühi, dramatism suurendavad heletumeduse kontrastid ja teatraalsed valgusefektid. Virtuooslikkust taotleti ka skulptuuris.
Arhidektuur on maneristlikuks nimetatud ehitise üksikoasde lõtva seostamist ja kaunistustega liialdamist, samuti pikki anfilaade- tubaderidu kohakuti olevate ustega, mille avamisel saab vaadata läbi kõigi tubade .