Ernest Miller Hemingway (2)

Elva Gümnaasium
Ernest Miller Hemingway
Referaat kirjanduses
Tiit Jaani 11a
Elva 2007

Elulugu

Ernest Hemingway sündis 21. juulil 1899. aastal maa-arsti pojana Chicago eeslinnas Oak Parkis . Pärast kooli lõpetamist 1917. aastal töötas ta ajutiselt kohaliku reporterina ajalehe “ Kansas City Star ” juures, võttis siis Punase Risti vabatahtliku sanitarina osa Esimesest maailmasõjast. Rindel läbielatu jäädvustas ta romaanis “Hüvasti relvad!”. Mõne kuu viibis ta Michiganis, kalastas, luges ja kirjutas jutustusi, mida aga ükski ajaleht ei avaldanud. 1920. aastal sai ta feature writer koha ajalehe “ Toronto Star Weekley” juures, aasta lõpus kolis ta Chicagosse, kus töötas ajakirjaniku ja toimetajana. Ent ta ei jäänud sellesse linna püsima. Juba 1921. aastal suundus ta Prantsusmaale ja reisis järgmistel aastatel kirjasaatjana Euroopas ja Lähis-Idas. USA kirjaniku Gertrude Steini kaudu tutvus Ernest Hemingway Euroopa ja Ameerika moodsa ajastu eestvedajatega. Gertrude Steini Pariisi salongis kohtus ta teiste hulgas James Joyce ´i, Jean Cocteau , John Dos Passose, F. Scott Fitzgeraldi, Ezra Poundi, Pablo Picasso ja Joan Miróga. 1923. aastal õnnestus tal saavutada esimene kirjanduslik edu. Varsti pärast seda ilmus esimene lühijutukogu “Meie päevil”. Reis Pamplonasse äratas temas vaimustuse härjavõitluse vastu. Viibinud aastatel 1923-1925 mitu korda Hispaanias, avaldas ta esimese romaani “Ja päike tõuseb”.
1928. aastal kolis ta koos oma teise naise Pauline Pfeifferiga tagasi USA-sse ning asus elama Key Westi Floridas, kus sündisid teosed “Surm pärastlõunal” (1932), “Võitja ei saa midagi” (1933) ja “Aafrika haljad künkad” (1935). Merest võlutuna harrastas ta kirglikult kalastamist. Sagedased reisid viisid teda tihti Kuubasse, Aafrikasse, Aasiasse ja ikka uuesti Euroopasse, kus ta oli Teises maailmasõjas olnud tegev sõjakirjasaatjana. Tema isiklik panus Hispaania kodusõjas 1936-1937. aastal ei peegeldunud mitte ainult romaanis “Kellele lüüakse hingekella ”, vaid leidis kajastamist ka näidendis “Viies kolonn”. “ Vanamees ja meri” eest pälvis ta 1954. aastal Nobeli kirjanduspreemia. 1961. aastal lõpetas Hemingway elu enesetapuga.

Teosed

“Kellele lüüakse hingekella”
Raamat ilmus 21. oktoobril 1940. aastal ja saavutas poole miljoni müüdud eksemplariga ainuüksi esimesel aastal kohe tohutu menu . Tänaseni on see novelli “Vanamees ja meri” kõrval Hemingway menukaim raamat, kuigi kirjanduslikult nõrgim teos.
Raamatu peategelane on Ameerika Ühendriikidest pärit hispaania kelle õpetaja Robert Jordan. Ta on “antifašist, sellest ajast peale, kui ma fašismi mõistma hakkasin”. Seepärast võitleb ta vabatahtlikuna “punaste” poolel, ent ei jaga nende poliitilisi veendumusi. Jordan saab ülesandeks lasta partisanide abil õhku strateegiliselt tähtis sild . Tal on selleks aega kolm päeva. Partisanide juures, kes teda kui võõrast ja välismaalast osalt austavalt, osalt tõrjuvalt vastu võtavad, kohtub ta tütarlapse Mariaga. Maria on sõjas vanemad kaotanud, fašistid on teda vägistanud ja jõhkralt kohelnud. Jordan ja Maria armuvad teineteisesse, aga see on meeleheitlik kirg, sest mõlemad teavad, et nende armastus saab kesta ainult 72 tundi. Silla õhkimine on eluohtlik ülesanne, pealegi tarbetu seepärast, et vaenlane on plaanist informeeritud. Jordan viib käsu sellegipoolest täide ja laseb silla õhku.  Raskesti haavatuna katab ta kaaslaste taganemist ja ootab surma. Ta sureb teadmises, et on võitluses seisnud õigel poolele. Ja armastus Maria vastu on talle veel kord näidanud, mis tähendab olla õnnelik.
 "Vanamees ja meri"
Proosatekst, mille esmatrükk ilmus 8. septembril 1952.
See Hemingway teos räägib inimese ja looduse vahelistest suhetest. Vanamees Santiago on juba kaheksakümmend neli päeva käinud merel kalal , aga on iga kord tagasi tulnud kaladeta. Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele . Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada marliin, mis oli pikem kui vanamehe paat . Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Marliin tõmbas ka vanamehe peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida ( liiniga ). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd, liginesid vanamehe paadile haid. Kuigi ta käed olid katki ning üks käsi kiskus veel krampi , suutis ta esimese marliini ründava hai harpuuniga ära tappa. Harpuun vajus koos haiga merepõhja ja enam ei olnud vanamehel millegagi teisi haikalasid ära ajada. Haid muudkui sõid Santiago püütud kala. Lõpuks koduranda tagasi jõudes polnud marliinist järgi mitte midagi peale pea ja luukere .

Kokkuvõtteks

Hemingway oli 20. sajandi üks tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Lisaks tema kuulsatele raamatutele oli kuulus ka tema eluviis ja pärlid eluloost.
Ta oli "kadunud põlvkonna" (pärast Esimest maailmasõda elanud generatsioon ) üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway töid mõjutasid Esimese maailmasõja läbi elanud inimesed, kes olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid nõudlikeks emotsioonide suhtes, ning neile vastukaaluks tavalised inimesed, kes leidsid rahuldust lihtsatest tegevustest nagu kalapüük.
Surm ja vägivald oli Hemingway loomingus pidevad teemad. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi. Tema lemmikhobiks oli jahtimine . Samuti oli ta kurikuulus oma seikleva eluviisi tõttu.
Hemingway lõi endast järjepidevalt müüte, mida paljud varemalt uskusid. Näiteks kuulutas ta ennast olevat Mata Hari salaarmuke. Oma elu lõpetas ta enesetapuga, mille põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes süvenevast alkoholismist.