"Rehepapp" kokkuvõte (6)

Kokkuvõte raamatust „ Rehepapp “
Raamat on jagatud 30’ks peatükiks. Neist igaüks tähistab üht päeva novembris. (1.-30. November). Raamat räägib 19. Sajandi Eesti külast, lisana mütoloogilised olendid nagu Kratid, hinged , libahundid ja Vanapagan .
Raamat algab 1. Novembril, kui sulane Jaan on käinud mõisa aidas pugimas, ning seepärast söönud ära hea maotäie seepi. Seepeale on kohale kutsutud rehepapp Sander, kes olukorrast aru saab, ning Jaanile mõista annab, et too on rumal seebisööja, ning et kõhuvalu on sellise koguse seebi juures igati normaalne.
Räägu Liina ostab mõisateenijalt Luiselt ühe mõisaproua matusekleidi, arvates, et see on uhke sakside kleit. Kleidi vahetab ta oma isa hõbeprossi vastu. Tema isa aga, kes prosse kiivalt hoiab ja armastab , hakkab prosse otsima . Valestimõistmisest tekib tüli, ning ekslikult arvab Räägu Rein , et kilter on see, kes tema prossi varastas . Koheselt suhiseb Rein kiltri maja läbi otsima, kuid edutult. Kilter, kes on vihane , et tema maja pea peale keerati, läheb Reinule kätte maksma, kuid õnnetuseks sureb ise.
Koera Kaarel on hädas halltõvega, mis teda metsas hüüdis, häälele vastates sai Kaarlist halltõve ohver. Rehepapp püüab teda aidata, ning soovitab Kaarlil end tõve eest ära peita , kuid vaene mees sellega hakkama ei saa. Seepeale käsib rehepapp puhtal karsklasel, Kaarlil ära juua hea samakas viina , sest ega halltõbi viinahaisu salli. Seepeale saab aga Kaarlist joodik, kes meeleheitlikult viina otsib.
Imbi ja Ärni on vanapaar, kes mitte midagi ausal teel teenida ei kavatse. Kõige rohkem igatsevad nad leida suur rahapada , mis kuhugi metsa peidetud on. Kui see plaan aga vilja ei kanna püüavad nad kinni erakordse piimaanniga merilehma, mis aga varastatakse nende käest Aida- Oskari poolt. Nimelt jälitab Oskar vanapaari, nähes nende saaki, ning ajab vanad inimesed siis segadusse ja omavahel vaidlema, ning saab lehma endale.
Mõisa kubjas Hans on rehepapi sõber, ning vaese mehe saatuseks oli armuda mõisapreilisse, kellega tal ometigi lootust pole kohtuda. Meeleheites meisterdab Hans omale lumest krati, mis vara tassimise asemel talle armulugusid räägib. Nimelt on lumeks jäätunud vesi rännanud pilvedena ümber maailma, ning näinud palju imesid. Hans aga kuulab tema muinasjutulisi lugusid päevad ja ööd, lootes, et ka tema armulool oleks õnnelik lõpp.
Hansu aga on armunud räägu Liina. Räägu Liina on Reinu tütar, ning Rein vihkab kõiki, kel mõisaga mingisugustki pistmist on. Rein ei käinud kirikus, ning varastas meelsamini hoopis teistelt külaelanikelt. Liina aga armastab sellele vaatamata kubjast Reinu, kes endiselt mõisapreilist unistab. Nõid Miina räägib sellest loost rehepapile, kes oma tarkuse ja kavalusega otsustab Hansule korraldada kohtumise mõisapreiliga. Mida Hans aga ei tea on see, et mõisapreili hoopis maskeeritud Liina olema saab. Kui kaks armunud noort aga kokku saavad, ei suuda kumbki neist sõnakestki suust saada. Istuvad vaid terve öö lumehanges ja vahivad üksteist.
Pärast seda kohtumist on Hans tänu lumememme kaunitele sõnadele kindel, et mõisapreili teda armastab. Tema lumememm -kratt sulab, ning ta otsustab sõita mõisa, oma armastatule järele. Teel sinna aga tuleb Vanapagan Hansule järgi, ning keerab tal kaela kahekorra.
Hansu surmast meeleheitele aetud Liina on valmis end uputama, sest nüüd oli tal kindel saatus abielluda Õuna Endliga, kes tema isale väga meeldis, ning kes talle „passima“ pidi. Liina püüab end jõkke uputada, kuid tänu Imbi ja Ärni ülimale uudishimule päästab vanapaar teda uppumissurmast. Seepeale leiavad nad metsast aga kauaotsitud rahapaja. Vanapaar, ülimalt õnnelik, otsustab anda ühe koti Liinale, ning läheb koju oma raha uuesti maha matma .
Liina aga suundub koju, leppides oma saatusega abielluda Õuna-Endliga. Rein on juba peaaegu valmis oma tütre Endlile lubama, kui selgub , et Endel on pärast Hansu surma mõisa uus kubjas. Rein, kes jälestab mõisa ja kõiki kel sellega pistmist taganeb oma lubaduses anda enda tütar Endlile naiseks . Endel vihastab, ning püüab kättemaksuks Reinu tappa, kuid Reinu päästab tema salapärane kotike väikeste kolkivate meestega.
Rehepapp, kes on pärast sõbra Hansu surma Vanapagana peale väga vihane on, suundub kättemaksuks metsa, kust Vanapaganat öösiti leida võib. Kartmatult ootab ta Vanapaganat lõkke ääres, kuhu viimane lõpuks saabubki. Rehepapp aga kavaldab Vanapagana üle, ning hundid purevad Vanapagana surnuks .
Raamat lõppeb, nagu algab, sulase Jaaniga ning tema lollusega. Andresepäeval tulistab ta armulaualeivaga kiriku ust, ning saab sellega erilise väe, millega ta õigupoolest midagi peale ei oska hakata. Rumalusest ja lootusest saavutada austuse ja imetluse, peksab ta läbi peremehe, vägistab mõisateenija Luise , kes talle alati ära on öelnud, ning sööb veel seepi.
Raamatu lõpu kohta tuleb mul tahtest tahtmata meelde lause: Igal lollil on oma Mihklipäev. Sest tõesti, kas Jaan tõesti arvas , et kui tema salapärane jõud kaob, siis jäävad inimesed teda austama? Igatahes oli väga huvitav, et raamat algab lolluse, ning lõppeb lollusega.