identiteedi, pere- ja teiste lähedaste suhete säilitamist. Lapse parim huvi: Kõiki õiguseid tuleb rakendada lapse parimast huvist lähtudes Lapse parim huvi eeldab õigustele põhineva lähenemise rakendamist, kõikide osapoolte kaasamist, tagamaks lapse tervikliku füüsilise, psühholoogilise, moraalse ja vaimse austuse ja tema inimväärikuse edendamise 1. Refleksioon ja sotsiaaltöötaja: reflekteeriv praktik, reflekteeriva praktika mudelid Kõige efektiivsem reflekteeriva praktika arendamise viis: Mõttekaart Päeviku pidamine Kriitiline sõber Positiivsus Supervisioon Juhtumianalüüs Reflekteeriv praktika on midagi enamat kui läbimõeldud praktika; see on praktika, mis toetab õppimist, kasvamist ja arenemist läbi praktika (Jarvis, 1992, 180: ref Maclean, 2010, 10). Reflekteeriv praktika selle laiemas tähenduses
Õpetajate kvalifikatsiooni tõstmise ja motivatsiooni tagamiseks töötati välja Eesti õpetajahariduse strateegia 2009-2013. Selles strateegias on tähelepanu pööratud õpetajale, tema kutsealase arengu tugisüsteemi arendamisele ning positsiooni väärtustamisele ühiskonnas. Õpetaja kutsealase arengu toetamine ei ole aga eesmärk omaette, vaid teenib õppija arengu toetamist. Eesti õpetajahariduse strateegia keskmes on õpetaja kui reflekteeriv praktik. Refleksiooni abil mõtestab õpetaja ise oma kutsealast tegevust, määratleb arenguvajadusi ja kavandab enesetäiendust. Õpetaja on aktiivne õppija, kes planeerib, juhib ja hindab oma õppimist ning professionaalset arengut. Seega on pedagoogilist praktikat sooritades üliõpilasel oluline oma tegevust reflekteerida, saamaks esmased kogemused enda teadmiste, käitumise, suhtlemise ja teiste oskuste analüüsimisel.
2. Praktilist teadvust. On olemas tahtevabadus, surematus ja jumalik, moraalne maailmakord, mille teostamine on moraalse mõistuse lõputu ülesanne. “Otsustusvõime kriitika” (1790) uurib võimalust, looduses toimuva üle otsustada tundelisest või mõistuspärasest otstarbekusest lähtudes ja püüab näidata mõistuse (aprioorse) osa selles protsessis. Ta leiab, et meile on antud ka siin kahes vormis võimeid: 1.meeleline naudingu ja ebameeldivuse tunne kui madalam võime ja 2. reflekteeriv otsustusvõime kui kõrgem vorm. Mõlema abil me tajume teatud harmooniat (ilu). Milline on meie tunnetele vastav üldine ja paratamatu ( aprioorne) mõõdupuu? Mõõdupuuks on siin otstarbekus. Kuna seda võib tunda iga mõistusolend, siis sünnivad sarnased maitseotsused. Ühised mõistusmärased otstarbekusest lähtuvad esteetilised otsused pmandavad vajaliku objektiivsuse./4/ Kokkuvõtteks Kas Kant annab liiga palju järele inimese psühholoogilistele piirangutele? Kant,
- Orgaanilise elu valdkonnas valitseb otstarbekuse printsiip. - Rahuldus mille ma saan, kui vaatlen elava organismi otstarbekat ehitust, seisab harmoonias selle objekti olemuse ja otstarbekusega. - See on objektiivne otstarbekus. - Otstarbekusele rajatud vaatlus on teleoloogiline. - Me võime otsustada tundelisest või mõistuspärasest otstarbekusest lähtuvalt. - Meil on meelelise naudingu ja ebameeldivuse tunne kui madalam võime. - Reflekteeriv otsustusvõime kui kõrgem vorm. - Üksnes otsustusvõime annab meile maailmas kui ühtses tervikus orienteeruda. - Me kasutame otsustusvõime "terve mõistuse" nime all. - Otsustusvõime tegevuse tulemuseks on praktilise eelistamine teoreetilisele inimest puudutavates küsimustes. - Otsustusvõimes peitub intuitsioon ja geniaalsus. - Otsustusvõime ületab kuristiku kahe maailma looduse ja vabaduse maailma vahel. Kriitika järgsed teosed
definitsiooni: Otsustusvõime on võime, erilise üle üldisele allutatuna mõelda. See on ka Kanti definitsioon. Võimet, leida üldiselt antule (reeglid, printsiibid, seadused) sellele alluv konkreetne, nimetab Kant määratlevaks otsustusvõimeks. Määratlev otsustusvõime on mõistuse võime, mis annab meile võimaluse kategooriaid (a priori antud, üldised) rakendada eriliste kaemussisude suhtes. Kui eriline on aga antud ja üldine tuleb alles leida, siis on otsustusvõime reflekteeriv (kaalutlev). Reflekteeriv otsustusvõime allutab meile antud objekti vaatlusele, mis lähtub üldistest printsiipidest. Need printsiibid ei ole võetud objektist vaid meist enestest. Mis on sellel kõigel tegemist meie tunnetega? Me teeme seda just meie tunnetes: me mõõdame objekti. Täpsemalt öeldes, me mõõdame meie kujutlusi sellest objektist - mõõdupuuga, mis asub meis endis. Kriitiline probleem kõlab üsna sarnaselt kahele eelnevale:
Pärast teose sündi ja avaldamist kaotab autor võimu teose üle. (Barthes'i ja Foucault'i järgi) Lugeja sünni hinnaks on Autori surm (Barthes 2002: 125) Bedeutung see, mida keel laseb meil haarata; tähendus. Lause ,,osutus". Birminghami koolkond Birminghami ülikooli kaasaegse kultuuri uurimiskeskus; põhisuunaks diskursuse analüüs. cultural studies ehk kultuuriuuringud, ka kultuuriteooria ing k nimetus. Dasein - ennast reflekteeriv olemine dekonstruktsioon konstruktsiooni lõhkumine, hävitamine, lammutamine determinism arusaam, et miski ei toimu ilma põhjuseta. Kõik, mis toimub on määratud ära piiratud arv põhjustega; kui põhjused teada võib sündmust ette ennustada. diskursus - sotsiaal- ja humanitaarteadustes ükskõik milline ütluste organiseeritud kogum diskursuseanalüüs - ühendab keele- ja tekstide analüüsi sotsiaalse praktika uurimisega
38) 1.2. Enesehinnangu määratlemine ja sellega seostuvad probleemid Enesehinnangut määratletakse traditsiooniliselt kui minakontseptsiooni, milles võib eristada kognitiivset aspekti ehk teadmisi iseendast ning afektiivset aspekti ehk suhtumist iseendasse (viimast hinnangulist komponenti mina-pildis käsitletaksegi tavapäraselt enesehinnangu mõistes). Näiteks Campbelli määratluse kohaselt on enesehinnang minakontseptsiooni hinnanguline komponent, üldine enesekohane reflekteeriv hoiak, mis on suunatud sellele, kuidas isik tunneb ennast kui hinnangu objekti ja mida arvab. (Allik, Realo & Konstabel, 2003:196) Enesehinnangu uurimuste süstemaatilised ülevaated viitavad sageli ebapüsivatele ja vastakatele tulemustele ning metodoloogilistele kitsaskohtadele. Byrne´i ja Shavelsoni (1996) hinnangul saavad peamised probleemid alguse ebapüsivast ja ebaselgest enesehinnangu mõiste defineerimisest. Samuti kasutavad enesehinnangu uurijad kokkuleppelise ja ühtse
· Olulist/olemuslikku informatsiooni andev: selgitav/ seletav/põhjendav · Objektiivne · Erapooletu · Läbipaistev ( Descartes: selge ja distinktne) · Tõestatav( kas loogiliselt või empiiriliselt) · Loogiliselt koherente üks osa ei tohi olla vastuolus teise osaga · Lähtealuseid reflekteeriv suuta läbi valgustada ka need teooriad, millest see ise on üleehitatud. Kas on teadmisi, mis vastavad nendele kriteeriumitele? Tunnetuse mehhanismid: empirism Kuidas me mingi teadmiseni jõuame? Empirism: teadmine lähtub meelelisest kogemusest. John Locke, an essay concerning human understanding, 1690 Objekt taju(sensation) lihtideeliitidee
• Abstraktsed: protsessid, omadused, suhted. Tähenduskomponendid Pragmaatiline tähendusmudel Geoffrey Leech (s. 1936), lähtub kommunikatsiooniprotsessist: • mõisteline tähendus (nt. naine sisaldab mõistelisi tunnuseid [+inimene] [– meessoost] [+ täiskasvanu] • sotsiaalne tähendus – avab suhtlejate sotsiaalsed ja geograafilised karakteristikud • afektiivne tähendus (hinnangud ja suhtumised denotaadi kohta) • reflekteeriv tähendus (ühe sõna sees semeemide üksteisesse peegeldumine). • kollokatiivne tähendus (teatud semeemi semantiline seotus teiste lekseemidega) Süntaktiline tähendusmudel • Seda tüüpi lähenemist esindavad ennekõike generatiivset grammatikat viljelenud teadlased. • Sõnade süntaktilistes omadustes, mis tulenevad nende seostamisvõimalustest, nähakse olulisi leksikaalseid tähendusüksusi.
G. Leechilt pärineb pragmaatikakeskne sõnatähendusmudel (1981), mis lähtub kommunikatsiooniprotsessist kui tervikust. Ta eristab seitset tähenduskomponenti: Mõisteline tähendus (nt naine sisaldab mõistelisi tunnuseid [+inimene] [ meessoost] [+ täiskasvanu] Sotsiaalne tähendus avab suhtlejate sotsiaalsed ja geograafilised karakteristikud. Afektiivne tähendus (hinnangud ja suhtumised denotaadi kohta)Reflekteeriv tähendus (ühe sõna sees semeemide üksteisesse peegeldumine).Kollokatiivne tähendus (teatud semeemi semantiline seotus teiste lekseemidega).Temaatiline tähendus (teema- või reemastaatus ja semantiline roll). Süntaktiline mudel: Seda tüüpi lähenemist esindavad ennekõike generatiivset grammatikat viljelenud teadlased, nt R. Jackendoff. Sõnade süntaktilistes omadustes, mis tulenevad nende seostamisvõimalustest, nähakse olulisi leksikaalseid tähendusüksusi
Aruanne kipub jääma emotsionaalseks lugemisvaraks. Peapiiskop ise loeb läbi praostide aruanded ja valikuliselt koguduste aruandeid. Palju rohkem ei jõua. Praostid on materjali hästi läbi analüüsinud, seal on välja toodud koguduste valupunktid, rõõmud ja mured. Aruandeid võiks efektiivsemalt kasutada, kuid kuidas, sellele ei oska praegu vastata. Samas aruannete kirjutamine on vajalik. Me ei saa kirikuna toimida, kui puudub igasugune reflekteeriv aruandlus. Ei saa soovitada, et lõpetaksime sellise aruandluse täiesti ära. (Põder, KK 27_6 2009: 5) Aruannete informatiivsus oleneb palju selle koostajast, tema stiilist ja põhjalikkusest. Sellest tulenevalt võivad aruanded olla väga erinevad oma mahu ja sisu poolest ning seetõttu on nende väärtus allikana ka erinev. Samuti on aastate jooksul mitmel korral muutunud aruannete formaat. Vaatamata sellele, et aruannete esitamise tähtaega on pikendatud, esitasid
(eloquentio) ei ole Vico arust kaotanud tähendust ka tema kaasaegses teaduses. Terve mõistus on miski, mis tekitab ühisust teiste sootsiumi liikmetega. Ta on grupi, rahva, inimkonna ühine tõe ja õiguse tunnetus. G. jälgib selle traditsiooni kulgu ning allajäämist tänapäevasele teaduslikule mõtlemisele. Otsustusvõime. Valgustusajal oli tunnetus madalamate, mitte kõrgemate omaduste seas, seotud üksikutega, tunnetega. Kantil reflekteeriv otsustusvõime. Maitse. Esialgselt just moraalne, mitte esteetiline. Gadamer arutleb pikalt, mis on maitse. Maitse on tunnetusliku iseloomuga, ei ole privaatne, vaid ühiskondlik fenomen. Hea maitse on oma hinnangutes alati veendunud, samas intuitiivne ja seletamatu. Gadamer arutleb ka moe üle. Mood opereerib oma äranägemise järgi asjadega, mis võivad olla nii- või naasugused. Mood on ühiskondlik sõltuvus, mida on võimatu vältida Kant: parem on olla moodne loll kui olla moe vastu
töötas välja oma teoses ,,Otsustusvõime kriitika" · Inimese otsustusvõime on omamoodi sild või vahenduslüli meelte ja moraaliõpetuse vahel; otsustusvõime on inimese võime langetada otsuseid looduse mitmekesisuse üle, kirjeldada ja hinnata seda kas mingi eriline või individuaalne nähtus, millega me elus kokku puutume, kuulub juba mõne tuttava seaduspära, reegli või põhimõtte alla (määratlev otsustusvõime) või tuleb see üldistus alles tekitada (reflekteeriv otsustusvõime)? · Reflekteeriv otsustusvõime kujutab endast inimese tegelikku oskust maailmas orienteeruda, sest see nõuab inimeselt loovust ja kujutlusvõimet ning oskust luua erilise kohta üldistusi, anda sellele hinnanguid · Inimene langetab maailmas orienteerudes ka esteetilisi otsuseid. Need on subjektiivsed, seotud inimese rahulolu ja mõnutundega. · Kant nimetab oskust esteetilisi otsuseid langetada maitseks. Deifneerib maitset kui ilu tunnetamise oskust
sõber. Teadusliku teadmise tasakaal Maksimaalsed nõuded teaduslike väidete ja teooriate tõesusele: - Olulist/olemuslikku informatsiooni andev selgitav/seletav/põhjendav - Objektiivne - Erapooletu - Läbipaistev - Tõestatav loogiliselt(süllogismid, mis aitavad mõista) või empiiriliselt(näidete kaudu) - Loogiliselt koherentne teooria üks osa ei tohiks olla vastuolus sama teooria teise osaga - Lähtealuseid reflekteeriv - läbi on valgustatud oma toimimise põhimõtted N: kas loogikaseadused ise on ka loogilised ja kas nende loogilisust on võimalik tõestada? Kas on teadmisi, mis nendele kriteeriumitele vastavad?? Enamus nendest kriteeriumitest ei pea paika. Me arvame, et see, mida ülikoolis õpime, on läbini objektiivne, tegelikult aga ei ole, nad küll annavad olemuslikku infot asjade olemuse kohta, kuid igasuguse tõekonseptsioonid kaitsevad ikkagi kellegi huve. On palju teooriaid,
avaldas.Esiteks inimese ajaloolisuse tematiseerimine.See on kõige nähtavam Heideggeri „Olemises ja ajas“(1927).Sellest Heideggeri teosest kuni Gadameri „Tõe ja meetodini“(1960) jäi ajaloolisus saksa filosoofia põhiteemaks. Teiseks pani Dilthey oma teesiga vaimuteaduste tunnetusteoreetilisest autonoomsusest aluse kuni tänapäevani vältavale diskussioonile humanitaar- ja sotsiaalteaduste eripära üle. HEIDEGGER Inimese olemine on DASEIN — ennast reflekteeriv olemine, olev, kes suhtub oma olemisse. Olemine (EKSISTENTS) seega paratamatult hermeneutiline — elades mõistame paratamatult nii või teisiti olla. Olemist on võimalik käsitleda: A. Vorhandenheit – ebapäristine, mõnest filosoofilisest või ideoloogilisest ideaalettekujutusest lähtuv või teadvustamata suhe olemisse.B. Zuhandenheit – käepärane olukorra vaatlemine. Heideggeri arvates heidetus (Geworfenheit) tuleb läbipaistvaks teha
Tõnis Vilu "Ilma" või "Kink psühholoogile" või Kätlin Kaldmaa "Armastuse tähestik" või Hanneleele Kaldmaa "Oliver" poleks ilma eelneva kontseptsioonita saanud sündida. 19. Mis on säilinud 20. sajandi klassikalisest esteetikast praeguses eesti luules ja mil moel? Klassikalisus kohtub keeleluulega (nooremas eesti luules). See on sujuv üleminek ühelt teemalt teisele. Paljudel autoritel on klassikaline dominant, kuid samas keelelist tegevust reflekteeriv teadlik autoripositsioon (Pihelgas, Pärtna jmt) Pihelgas ja Pärtna on väljapeetud ja traditsioonilised autorid, kelle teadlikus keelelisest tegevusest on kõrgendatud või teravdatud. Klassikaline dominant, kuid samas keelelise tegevuse reflekteerimine. Lisandub ka keeleluule radikaalsemaid näiteid, mis samas seostuvad varasema kirjandusega. Haljak kirjutab imelikumat luulet, kui mõni teine, kuid samas on selge, et ta on uurinud
Kui ma otsustan varastada, siis ma pean tahtma, et ka kõik teised hakkaksid varastama. Iga inimene võib jõuda kategoorilise imperatiivini, kui ta kuulab oma südametunnistuse häält. ,,Otsustusvõime kriitikas" uurib Kant, kuidas looduses toimuva üle otsustada. Seda võib teha tundelisest, ent ka mõistusepärasest otstarbekusest lähtudes. Leiab, et meile on antud kahes vormis võimeid: meeleline naudngu ja ebameeldivuse tunne kui madalam võime ja reflekteeriv (peegeldav) otsustusvõime. Mõlema abil tajume harmooniat. Tunnetele vastav üldine ja paratamatu mõõdupuu on aga otstarbekus ning kuna seda võib tunda iga mõistuslik olend, siis sünnivad sarnased otsused. Vajalik on objektiivsus ning selle saab omandada, kui lähtuda mõistusepärasest otstarbekusest. 7. PILET PLATONI RIIGI- JA INIMESEÕPETUS J. LOCKE'I ÕPETUS TUNNETUSEST Platon ehitab riiki inimesest lähtudes ning riigi eesmärgiks seab pedagoogilisuse
3. Abiotsija ja nõustaja vahel valitseb vastastikuse usalduse ja austuse õhkkond. 4. Abiotsija vajadused visualiseeritakse ja arutatakse läbi. 5. Kommunikatsioon on vastastikune, koostööle suunatud, paindlik ja mõlemad, nii abiotsi- ja kui nõustaja, ilmutavad valmisolekut oma arvamusi muuta. 6. Austusega suhtutakse kultuuritraditsioonidesse ja kohaliku elu tundmisesse. 7. Nõustamissituatsioon on empaatiline, fokuseeritud ja reflekteeriv (tagasipeegeldav). 8. Nõustaja kasutab vastastikuse mõjutamise võrgustikku asjadesse selguse toomiseks, pla- neerimiseks, otsuste langetamiseks, aktiveerimiseks ja toetamiseks. 9. Olulised on niihästi huumor ja mängulisus kui ka tõsidus. 10. Abiotsija liigub eneseaitamise suunas, mis peabki olema nõustamise tulemus. 14 Karjäärinõustamine Nõustamisprotsess Nõustamine on protsess, mille tulemus nõustatava jaoks võib olla:
Mina kontseptsiooni aspektid erinevad oma tähenduslikkuse poolest. Teatavad mina kontseptsiooni osad on selgelt positiivsed (näiteks “edukas”), samas teised äratavad meis negatiivseid tundeid (näiteks “ebaõnnestunud”). Kui inimese mina-skeem on seotud peamiselt positiivsete kujutlustega endast, siis on ka tema enesehinnang (self-esteem) kõrge. Enesehinnang on minakontseptsiooni hinnanguline komponent, üldine enesekohane reflekteeriv hoiak, mis on suunatud sellele, kuidas isik tunneb ennast kui hinnangu objekti ja mida arvab” (Campbell 1990). Psühholoogiliselt on kõrge enesehinnang meeldiv; kõrge või madala enesehinnangu põhjendused ei ole otseselt seotud reaalse olukorraga. Enesehinnangut on väga põhjalikult uuritud. Selle all mõistetakse inimese positiivseid või negatiivseid tundeid enda suhtes, eneseväärikustunnet. Ehkki enesehinnang võib võrdlemisi kiiresti muutuda, viitavad mitmed enesehinnangut
· Du kannst, denn du sollst! mõistuspärasest otstarbekusest lähtuvalt. · Praktiline mõistus sunnib meid tahtevabadusega · Meil on meelelise naudingu ja ebameeldivuse arvestama. tunne kui madalam võime. · Hea ja kuri · Reflekteeriv otsustusvõime kui kõrgem vorm. · Kuidas me tegutsema peaks ei järeldu sellest, mis · Üksnes otsustusvõime annab meile maailmas kui on "hea". ühtses tervikus orienteeruda. · "Hea" on eetiline tahe ise. · Me kasutame otsustusvõime "terve mõistuse" nime · Kõik sõltub sisemisest hoiakust! all.
Teadvuse loengud. Esimeses loengus juttu sellest, kas teadvusel on subjektiivseid kvaliteete, mida füsikalism hõlmata ei suuda. Teises loengus üldisemalt sellest, kas teadvust saab reduktiivselt käsitleda ning võimalikest positsioonidest selles küsimuses. Teadvuse mõiste Teadvus ehk consciousness ← ladina conscientia (moraalse alatooniga kaasteadmine). Saksa keelde tõlgiti kui Bewusstsein Uusaja algul: sisemine teadmise allikas, kui tekkis uusaegne vaimu reflekteeriv käsitlus. Vaim sisuliselt samastati teadvusega, kuni alateadvuse mõiste kasutuselevõtuni. 20. sajandil biheivioristliku suunitluse tõttu teadvusest ja vaimust teadusringkonnis ei räägitud. Alles viimase paarikümne aasta jooksul on teadvus tagasi huviorbiiti tõusnud. Leidub erinevaid teadvuse mõisteid (vt Van Gulick 2004). Võib rääkida olendi (inimese, süsteemi) teadvusest ja seisundi teadvusest. ‘Mis tunne on olla nahkhiir?’
kui autor ja näha seda, mis autori juures oli teadvustamata. Jääb aga üksikisikukeskseks, ei huvitu ajaloo mõistmisest.Oluline ka, et keel saab mõistmises keskseks ja aktiivsena mõistetuks ei ole enam staatiline vahend. Dilthey tähtsustab ajalugu.Dilthey meetod konstrueerida subjektiivsete psühholoogiliste faktide põhjal ajastu tervik. HEIDEGGER Inimese olemine on DASEIN ennast reflekteeriv olemine, olev, kes suhtub oma olemisse. Olemine (EKSISTENTS) seega paratamatult hermeneutiline elades mõistame paratamatult nii või teisiti olla.Me oleme olemisse heidetud ja sellega ka heidetud paratamatult valikusse:a) oma heidetus läbipaistvaks teha,b) elada nagu elas Man, oma olemisse kontuure teadvustamata.3 EKSISTENTSIAALI: 1) meeleolu, 2) mõistmine, 3) kõne.Olemist on võimalik käsitleda:A
annaabi.ee 
