Tammsaare peremehekontseptsioon (0)

Tammsaare peremehekontseptsioon

Merilin Kauniste
Raamat „tõde ja õigus“ on kirjaniku A.H.Tammsaare
Peategelasi on raamatus kaks: Pearu Murakas ja Andres Paas . Andres Paas asub koos oma noore naise Krõõdaga elama Vargamäele. Mees on täis ootusärevust, sest kuigi see koht pole kõige parem mida tahta võis ja ka maa pole kõige parem, on ta valmis tegema mida iganes, et sellest saaks tema unistuste kodu ja elutöö. Andres on väga töökas, sihikindel ja tugev mees- ilma nende omadusteta poleks ta suutnudki midagi säärasel vesisel ja kivisel maal peale hakata. Andrese naaber Pearu Murakas või ka Oru Pearu on tema täielik vastand. Pearu on kaval, salalik ja valelik. Ta tahab kogu Vargamäed endale ja üritab igahinna eest Andrest sealt välja ajada nagu ta oli teinud ka eelmise maaomanikuga. Andresel ja Pearul on ka sarnasus nad on mõlemad väga visa hingega ja mida iganes ka Pearu ürita Andrese maaga teha oskab ka tema naabrimehe krutskitele samaga vastata. Kuigi Andresel ei jää muud üle kui kõik naabrimehel tagasi teha, peab ta tähtsamaks siiski ausust.
Kui Andres Vargamäele kolib ei suuda ta ilmasgi ette kujutada kui raskeks tema elu läheb. Ta küll näeb et maa pole hea ja palju tööd on vaja teha kuid see pole veel kõige suurem takistus elada oma unistuste elu. Andres kuuleb on naabertalus elava Pearu kohta kõrtsis küll palju kuulujutte , kuid ei oska ilmasgi ettekujutada missugused raskused ja kähklemised teda ees ootavad . Kui Andres oma maad uurib leiab ta et oleks vaja ehitada kraav mis viiks vee jõkke. See aga tähendab seda et pool kraavi oleks naabertalu maa peal. See kraav saab esimeseks suureks tüliõunaks Tagapere (Oru) ja Eespere (Mäe) naabrite vahel, Pearu nõustub asjaga alles siis, kui kraav tervenisti tema maa peale tehakse, mis tähendab seda, et Andresel asjaga muud seost ei ole kui pool makstud kuludest . Pearu mõtleb endamisi et nüüd on tal hea Andrese maad üle ujutada. Enne kraavi valmissaamist jõuavad naabrid palju kordi tülli minna, küll sellepärast, et Pearu oma rege Andresele laenuks topib ja hiljem kõrtsis seda talle nina alla hõõruma hakkab ja ka selle pärast, et loomad teise põllule pääsevad. Pearu lõhub isegi oma käega aedu, et naabrite sead ta rukkisse läheks ning tal oleks mille pärast teiste kallal õiendada. Koerad käivad vastastikku teisepere akende all kükitamas, hobused pääsevad kahtlaselt naabri vilja ja muudki sellised vingepussid. Lõpuks taipab Pearu, et Andresel on temast rohkem jõudu on ning tema jõud Andrese omast üle ei käi. Ta hakkab otsima muid võimalusi Andresele käki keeramiseks.
Ükskord kui Pearu parasjagu oli jällegist aeda lõhkumas jooksis Andrese naione Krõõt suure kiiruga sinna kuid jäi hiljaks sest aiast oli juba suur tükk väljas ja sead juba rukki peal tallusid. Ta ajas kõik sead oma heliseva häälega kokku ja lõi sellega Pearu pahviks. Talle tuli see koguaeg meelde kuidas Krõõda hele hääl sead oli rukkist välja ajanud ning see oli tõestuseks sellele et Pearu salaja krõõta armunud oli.
Raamatus on ka üks tore tegelane Mart kes aitab Andrest ja lõhub Pearu poolt ehitatud tamme et Andrese maa kuiv oleks. Mitmeid kordi ajab Pearu poissi mööda oma maad taga kuid kätte ei saa. Ükskord kogematta laseb Pearu maha Mardi koera . . Loom oli Mardile kallis ja hea abimees . Kui Andres, Pearu juurde kohale jõuab, on Pearu koera oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega esineb Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad. Andres on väga nõrdinud, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi , eriti mitte siis kui teine valega vastu hakkab.Kuidas Andres ka ei püüaks, üritades ära hoida põhjuseid tülitsemiseks, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda.
Andresel ja Krõõdal on 3 last. Krõõda kolm esimest olid tüdrukud - asjaolu, mis kõigile palju pettumust valmistas. Krõõt tunneb end süüdi sest ta pole saanud poega kes isa aitaks. Andres on ka kade naabriperemehe peale, kelle kaks esimest last pojad on. Neljandat last kandes on Krõõt juba päris vilets, tervis korrast ära. Andres ei pane seda eriti tähelegi, muretseb aina oma põldude ja hobuste pärast. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema lõpp on käes. Lõpuks krõõt surebgi.