Referaat teemal hüpnoos (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
KRIMINOLOOGIA JA KOGNITIIVSE PSÜHHOLOOGIA ÕPPETOOL
H. Lainjärv
I aasta
Hüpnoos
referaat
2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Hüpnoosi definitsioon 3
Hüpnoosi induktsioon 4
Hüpnoosi Uurimine 4
1.Hüpnoosi kliinilised rakendused 5
1.2.Sünnitusabi 5
1.3.Hüpnoos psühhiaatrilises ravis 5
1.4. Nahahaigused 6
1.5.Hüpnoos valuravis 6
2.Hüpnoos (kohtus) tunnistuse saamiseks 7
2.1. Teoreetiline käsitlus 7
2.2.Hüpnoosi praktiline kasutamine tunnistuse saamiseks 8
2.3.Hüpnoosi kasutamine Eesti kriminaaluurimisel 8
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Hüpnoosi ja hüpnoosilaadseid seisundeid on tuntud ja kasutatud ilmselt juba inimühiskonna algusaegadest peale. Tegemist on nagu staatilise elektriga , mida tunti ja kasutati juba muinasajal, kuid selgitati alles 19. sajandi teisel poolel. Siiski jääb suur osa hüpnoosi füsioloogilistest mehhanismidest väljaspoole meie arusaamist ja teadusuuringute hetkevõimalusi. Võttes aluseks, et prefrontaalne korteks mingit moodi mõjutab ja koordineerib posterioorsemate (tagapool asetsevate) ajuosade tööd, võib see olla aluseks hüpnoosi põhjustatud neurofüsioloogiliste muutuste lokaliseerimiseks frontaalsagarasse (Muzur, 2006).
Kasutan oma uurimustöös soomekeelset teaduskirjandust, sest Soomes on hüpnoosist ilmunud hiljuti ka raamat ning asjaga tegelevad mitmed spetsialistid . Lisaks tegutseb Soomes Hüpnoosiliit juba 1970-ndast peale. Peamiste allikatena on Hannu Lauermaa “Lääkärilehti”, arstidele mõeldud ajakirjas ilmunud ülevaateartikkel, mis on väga hea teadusliku käsitluse ja viidetega kõrge impakt faktoriga publikatsioonidele. Lisaks 2004. aastal Soomes välja antud raamat “Hypnoosi ja suggestio” (S. Kallio , 2004).
Proovin oma lühikeses ülevaates näidata, millisetes kliinilistes valdkondades saab hüpnoosi edukalt kasutada ja milline on hetkel suhe õiguseteaduse ja hüpnoosi vahel. Hüpnoos on paljuski jäänud läänemaailmas tahaplaanile ning seda ümbritseb liigselt müstika ja saladuseloor.

Hüpnoosi definitsioon

Alustama peab teema lähtekohaks oleva mõiste defineerimisest. Esmapilgul tundub küsimus, mis on hüpnoos, võrdlemisi lihtne, kuid teemasse süübides selgub , et alguses lihtsana näiv probleem osutub ootamatult raskeks. Raskust lisab ka asjaolu, et hüpnoosi neurofüsioloogilised ja psühholoogised aspektid on kas vähe uuritud või koguni uurimata. Hüpnoosi täpne toimemehhanism püsib endiselt saladuses, hoolimata uutest uurimisvahenditest. Hüpnoosi võib proovitada selgitada kirjeldades hüpnotiseerimist või selle mõju inimesele, kuid see ei anna tegelikku definitsiooni.
The Amercan Psycological Association (APA, Division 30) on 2003 aastal defineerinud hüpnoosi järgnevalt. Hüpnoos sisaldab tavaliselt sissejuhatavat selgitamist, mille käigus mõjutatavale räägitakse, mida sisendatakse ja milliseid kujutluspilte luuakse . Hüpnoosi tekitamine, hüpnootilise seisundi indutseerimine on vahend subjekti avatumaks kujutlusvõime kasutamiseks ja võib sisaldada arenenud sisendamise tehnikaid. Hüpnoosi kasutatakse julgustamaks ja määramaks vastet sugestioonile. Kui kasutatakse hüpnoosi, siis ühte inimest ( subjekt ) juhendatakse teise isiku (hüpnotiseerija) poolt, vastamaks sugestiooni põhjustatud muutustele subjektiivses kogemises, tajumise muutustes, tundlikkuses, emotsioonides, mõtlemises või käitumises. Inimene võib ka teha enesehüpnoosi, mis on hüpnotiseerimise protseduuri läbiviimine üksinda. Kui subjekt reageerib hüpnoosi sugestioonile, siis öeldakse, et hüpnoos indutseeriti.

Hüpnoosi induktsioon

Hüpnoosi induktsioon koosneb järjestikustest sugestioonidest, mis kontsentreerivad tähelepanu ja põhjustavad seisundi muutumise ärkvelolekuseisundist hüpnoosiks (Whitehouse, 2007). Hüpnoosiseisund luuakse kasutades erinevaid tehnikaid, mida kutsutakse induktsioonideks. Hüpnoosi induktsiooni tehnikaid on lugematul määral. Klassikaline tehnika seondub lõõgastumise ja unelaadse seisundi loomisega . Vastandina on olemas ka aktiivne-ergas ( active - alert ) induktsioonitehnika.Sellisel juhul sõidavad katseisikud näiteks sisejalgrattaga (S. Kallio, 2004). Võrreldud on ka klassikalist lõõgastumistehnikat ja aktiiv-ergast induktsiooni. Mõlemas saavutati hüpnotiseeritud seisund, kuigi tehnikate mõjususes oli erinevusi (E. I. Banyaia, 1976).

Hüpnoosi Uurimine

Hüpnoosi mõju inimese kehale on kindlalt tõendatud positronemissioontomograafiaga (PET), funktsionaalse magnetresonanttomograafiaga ( fMRT ), mõningate immunoloogiliste testidega ning uurides soolestiku liikumist (S. Kallio, 2004, lk 292).
Hüpnoos uurimine on alles viimastel aastatel muutunud usaldusväärsemaks ja muutunud loodusteaduse metoodikatega vaadeldavaks ja mõõdetavaks. Traditsiooniliste elektroentsefalogrammidega ei suudetud näidata ühtki tunnust, mis oleks selgelt omane hüpnoosile. Hüpnoositundlikel katseisikutel võib positronemissiontomograafiaga näidata selgeid muutusi hüpnoosi tagajärjel. Värvilise pildi nägemist mõjutava sugessiooni tulemusena aktiveeruvad katseisikutel mõlema ajupoolkera värvinägemispiirkonnad, ka mustvalge pildi näitamisest, nii nagu oleks näidatud värvipilti. Ajupiirkondade aktiveerumine oli erinev ka näiteks intensiivsest enesesisendamisest.
Turu Ülikoolis tehtud välisärritaja mõju uuringus leiti, et hüpnoosi tagajärjel muutus katseisiku ajus signaali käsitlemine, isegi sellisel moel, et välise helisignaali tõlgendamine ja ülekanne muutus ajutüve tasandil ning ei teata ühtegi teist psühholoogilist ilmingut, millel oleks sarnane muster.
Muudes neurofüsioloogilistes uuringutes on näiteks leitud hüpnoosi valuvaigistava mõju tagajärjel tekkinud muutusi spinaalrefleksides ja peaajust mõõdetavates elektrilistes mustrites. Esmaseid tulemusi on saadud hüpnoosi soodsast mõjust immuunsüsteemile stressi tingimustes (H. Lauerma, 2002).

Hüpnoosi kliinilised rakendused

Hüpnoosi on edukalt kasutatud valuravis, üksikute psüühikahäirete korral, unehäirete ravis, anesteesias, paanikahäirete ja sotsiaalfoobiate puhul, nahahaiguste ravis, uriini pidamatuse, astma ja ärritunud soolesündroomi korral (S. Kallio, 2004).
Seevastu rahva seas tuntud hüpnoosi kliiniliste kasutusalade nagu suitsetamise mahajätmise, alkoholismi ja kaaluprobleemide korral pole tõhususest statistilist kinnitust saadud (S. Kallio, 2004, lk 220-221).

Sünnitusabi

Suurimas sünnitusabi puudutavas uuringus sai hüpnoosravi 136 esmasünnitajat ja 136 teistkordset sünnitajat. Kontrollrühmas oli 300 esmassünnitajat ja 300 teistkordselt sünnitavat naist, kes said nõustamist. Esmasünnitajate grupis lühendas hüpnoos sünnituse kogukestvust keskmiselt kolme tunni ja teistkordsete grupis ühe tunni võrra. Samuti oli valuvaigistite vajadus hüpnoosravi saanud patsientidel märkimisväärselt väiksem. Hüpnoosil on leitud ka hästi dokumenteeritud tõhus mõju raseduseaegse iivelduse vastu (H. Lauerma, 2002).
Vana kliinilise rusikareegli kohaselt võib hüpnoosi kasutada kõigi selliste organfunktsioonide mõjutamisel, millest võtavad osa silelihased . Mõnede väiksemate uuringute põhjal on näiteks häid tulemusi saavutatud ka ärritunud-soole-sündroomi ravis. Ravihind oli lõppkokkuvõttes ka madalam, kuid lai võrdlev uuring selle kohta veel puudub (H. Lauerma, 2002).

Hüpnoos psühhiaatrilises ravis

Hüpnoosi kasutatakse teatud psühhiaatriliste häirete ravis. Parimaid tulemusi saab siis, kui sümptomite psühhodünaamilised põhjused ei ole sügavad ja häire on põhjustanud suhteliselt värske tingrefleksi (õpitud reageerimine) kujunemine. Peamised hüpnoosi kasutusalad on foobiad , esinemishirm, keskendumis- ja õppimisraskused, traumajärgne stressreaktsioon ja paanikahäired (H. Lauerma, 2002).

Nahahaigused

Hüpnoosi on kasutatud ka nahahaiguste ravis. Ühes uuringus saavutati raviefekt konnasilmade ravis võrreldes platseeboga, samas ka tugev sugestioon osutus tõhusaks. Teises uuringus olid tulemused paremad võrreldes platseebo või lokaalsete salitsüülhapet sisaldavate salvidega. Atoopilise lööbe eri ravimeetodite tõhususe hindamisel leiti psühholoogiliste lähenemiste tõhusus olevat piisavalt hästi dokumenteeritud, samas hüpnoteraapia dokumenteeritus osutus ebapiisavaks (H. Lauerma, 2002).

Hüpnoos valuravis

Hüpnoosi on juba ammu kasutatud protseduurides patsientide rahustamiseks ja valuvaigistamises. Stressi vähendamiseks loodud juhendit võrreldi hüpnoosi mõjuga 60 plastkakirurgilise patsiendi valimis. Lõikused viidi läbi kohaliku tuimestusega, andes vajadusel rahusteid. Mõõdikutena kasutati patsiendil ilmnevat ärevust ja valuaistingut, rahusti vajadust, enesevalitsemise tunnet , lõikusjärgset iiveldust, oksendamist, eluliste näitajate stabiilsust, lõikuse tulemust, patsientide üldist rahulolu ja uurijate poolt leitud valu ja ebamugavuse sümptomeid. Kõik tulemused viitasid märkimisväärselt parematele tulemustele hüpnoosirühmas. Soosivaid ja ravimaksumuse vähenemisest rääkivaid tulemusi on raporteeritud ka mitmetes kirurgilist ravi puudutavates uuringutes ja nende metaanalüüsides (H. Lauerma, 2002).
Valuravi hüpnoosiga on olnud märkimisväärselt edukas enamikul patsientidest. Palju uuritud, kuid halva süstemaatilise lähenemisega, on pingepeavalu ja migreen . Meetodina on neis kasutatud lõdvestumist ja autohüpnoosi õpetamist. Spetsiifilisest mõjust räägib uuring onkoloogiliste patsientidega, milles hüpnoos oli tõhusam valuvaigistaja kui kognitiiv-käitumuslik teraapia või lihtsalt terapeudiga kohtumine . Kõikidel patsientidel meetod siiski ei toimi! Näiteks põletushaige sidemevahetusel (kellel oli tõhus opiaatravi kasutusel) ei erinenud hüpnoosi mõju märkimisväärselt platseeboravimist või loratsepaami mõjust (H. Lauerma, 2002).
Hüpnoosi võimalikku kasu ja piiranguid arvesse võttes paneb kõige suuremad piirid kasutusele mõju individuaalsus. Näiteks kirurgiliste operatsioonide tarvis on piisavalt sügavasse hüpnoosi viidavad ainult 10% patsientidest. Tavaliseks valuvaigitamiseks piisab ka kergemast hüpnoosist (S. Kallio, 2004, lk 194).

Hüpnoos (kohtus) tunnistuse saamiseks

Arvamus, et mälu võib hüpnoosi abil käsitleda nagu vidolinti ja näha selle vahendusel, mis tegelikult juhtus, on täiesti vale (S. Kallio, 2004, lk 168). Selline lähenemine on hüpnoosi toetajaskonnas kaunikesti levinud ning peegeldab tihti tavainimese arusaama hüpnoosist.

2.1. Teoreetiline käsitlus

Igasugune arutelu hüpnoosi abil saadud tunnistuse kohta peab algama hüpnoosi defineerimisega. Kahjuks on seda lihtsam öelda kui teha ja definitsioon venib lehekülgede pikkuseks kirjelduseks. E.F. Martina (2004) on vastavat teemat puudutavas 24. alapeatükis andnud ka lühikese definitsiooni: hüpnoos on teadvuse seisund, mis toob kaasa tähelepanuvõime kontsentreerumise spetsiaalsele teemale või pildile, koos vähenenud huviga ümbritseva vastu.
Hüpnoosi kasutamine võib olla mõnikord näidustatud, otsides kuriteo eeluurimisel sõltumatute tunnistajate juhtniite sõltumatute tõendite hankimiseks. Ohuna on samas tõepäraste ja tugevate valemälestuste genereerimine. Kuna mälupildid on kergesti mõjutatavad ja kaugeltki mitte kergesti arhiivist leitavad, pole sobivaks vahendiks kuriteos kahtlustatava hüpnotiseerimine. Selline käsitlemine võib tekitada probleeme kohtuprotsessis ning uuritavate psüühilises stabiilsuses (H. Lauerma, 2002).
Värsked uuringutulemused lükkavad samas ümber väited nagu lisaks hüpnoos uusi mälupilte, vaid tegemist on spontaanse hüpermnestilise protsessiga (hüpermneesia ehk liigmälu), mis ajus toimub vastusena erinevatele stiimulitele ja meenutamisele (MH Erdelyi, 2010). See teadmine per se ei anna meile siiski alust hüpnoosi kasutada, kuna peab vältima kõiki selliseid stiimuleid, mis võivad tekitada hüpermnestilisi mälupilte.

Hüpnoosi praktiline kasutamine tunnistuse saamiseks

Soomes on antud valdkonnaga tegeltud pikalt ja põhjalikult. Siiski ollakse taunival seisukohal ja ei soovitata hüpnoosi kasutamist ka eeluurimises. Ainsaks erandiks ehk juhtumid kus uuritav on täiesti erapooletu ning ka siis üksnes meetodina, millega saab parandada keskendumist ja meenutamist. Sellisel juhul on soovitatud järgida täpset protseduuri ja järgnevaid kriteeriume (S. kallio, 2004, lk 153):

• hüpnoosi viib läbi erapooletu psühhiaater või psühholoog (uurija),
  
• uurija pole seotud kummagi vaidleva osapoolega,
  
• kõik kontaktid uurija ja uuritava vahel filmitakse täies ulatuses,
  
• hüpnoosi ajal ei viibi ruumis kedagi peale uurija ja uuritava, kui jälgijaid siiski vajatakse on nad poolläbipaistva peegli taga või vaatavad uuringut videokaamera vahendusel.
  

Muret pealtnägijate tunnistuste tõepärasusest väljendati juba 1985 aastal Illinoisi Ülikooli väljaandes “Law review”, kus põhitähelepanu oli pööratud just hüpnoosi all saadud tunnistuse tõepärasusele (Law review, 1985).

Hüpnoosi kasutamine Eesti kriminaaluurimisel

Eestis pole hüpnoositeema tõsiteadlaste seas populaarne , sest selle teema rahastamine on nõrk ning ajalooliselt on jäänud hüpnoosi saatma pseudoteaduse maine.
Esitasin kriminoloogia professor Jüri Saarele küsimuse, kas Eestis kasutatakse, on kasutatud või on plaanis hakata kasutama hüpnoosi tõendite hankimisel? Jüri Saar vastas, et Eestis pole hüpnoosi kohtus ega eeluurimises tõendite kogumisel kasutatud ja kindel seisukoht selles suhtes on tauniv.

Kokkuvõte

Hüpnoosi saab edukalt kasutada mitmetes kliinilistes valdkondades ja sellealased tasuvusuuringud on veel pooleli . Samas on ravitulemuste uuringud enamuses rahastatud ravimifirmade poolt ning uuringute läbiviimist suunavad ravimitööstuse soovid ja vajadused. Hüpnoosi ja teiste psühhoteraapiauuringute rahastamine on jäänud paljuski muude institutsioonide õlgadele (H. Lauerma, 2002).
Hüpnoosi rakendamist kohtusüsteemis ja eeluurimises välditakse, sest on leitud mitmeid segavaid ilminguid (nt hüpermneesia), mis kaasnevad hüpnoosiga ja võivad mõjutada edasise uurimise käiku.
Lõpetuseks peab esitama küsimuse, kas hüpnoosi puudutavaid uuringutulemusi võib usaldada ? Avalikkusele pettekujutelma loomisel hüpnoosi kõikvõimsast mõjust on raske alahinnata negatiivsete tulemuste mitteavaldamise osatähtsust. Meenub kuulsaks saanud Chowchillan inimröövi juhtum 1976 Kaliforniast, mille kohta on ilmunud ka paar aastat hiljem raamat (J. W. Baugh, J. Morgan, 1978). Selles juhtumis suutis kooli bussijuht hüpnoosis meenutada röövlite auto registrinumbri kuuest numbrist viit ning see aitas viia hiljem röövlite tabamiseni. Samas peab meeles pidama , et valejälgedele juhatanud hüpnoose on tehtud palju, kuid need pole jõudnud avalikkuse ette.
Hüpnoos on äärmiselt põnev ja lai teema, mida ümbritsevad legendid, mis suures osas ei vasta tõele. Nahapõletuse tekitamine hüpnoosiga, eelmisse ellu tagasirändamine ja lapseks muutumine ei ole teaduslikku kinnitust leidnud (S. Kallio, 2004, lk 160-166).

Kasutatud kirjandus

E. I. Banyaia, E. R. Hilgard. (1976). Journal of Abnormal Psychology. Vol 85, Issue 2, Pages 218-224.
J. W. Baugh, J. Morgan. (1978).Why Have They Taken Our Children - Chowchilla, July 15, 1976. Delacorte Press.
M. H. Erdelyi. (2010). The ups and downs of memory. Am Psychol , Oct;65(7):623-33.
H. Lauerma. (2002). Hypnoosin hermostolliset mekanismit ja kliininen käyttö, uusia tutkimustuloksia. Suomen Lääkärilehti, 57 (49-50):5039-5042.
Law review (1985). Hypnotically Refreshed Testimony and the Balancing Pendulum – University of Illinois, Rev. 921.
S. Kallio, H. Lauerma (toim). (2004). Hypnoosi ja suggestion lääketieteessä ja psykologiassa. Duodecim , Helsinki, lk 153-172.
E. F. Martina. (2004). Handbook of Forensic Psychology- A Daubert Testing of Hypnotically Refreshed Testimony in the Criminal Courts. Pages 579-600.
A. Muzur. (2006). Hypnosis and the Frontal Lobes - Coll. Antropol. 30 1: 205–21.
W. G. Whitehouse, E. C. Orne, M. T. Orne. (2007). Encyclopedia of Stress , 2007 - Hypnosis. Pages 394-400.