Rasvas lahustuvad vitaminid (0)

Rasvas lahustuvad vitaminid.
22.11.2009
Margus Mäeste
VITAMIINID
Vitamiinid on vältimatult vajalikud organismi normaalseks kasvuks, nad aitavad reguleerida ainevahetust, sisesekretsiooninäärmete tegevust, säilitada nägemisvõimet, ära hoida väsimuse teket ning tugevdada inimese töövõimet ja parandada enesetunnet. Inimese toit peab sisaldama vähemalt kakskümmend vitamiini, mis teatavas kindlas koguses on inimorganismi normaalseks arenemiseks ja eluks tingimata vajalikud. Tavaliselt jaotatakse vitamiinid kahte rühma:
* 1) rasvas ( ja õlis) lahustuvad (A-, D-, E-, K- vitamiin jt)
* 2) vees lahustuvad (C-, B1-, B2-, B6-, B12-, PP-vitamiin jt).
Rasvas lahustuvad vitamiinid
A-vitamiin on puhtal kujul viskoosne, peaaegu värvusetu õli. Õhuhapniku ja ultraviolettkiirte toimel laguneb kergesti. A-vitamiin lahustub rasvades, riknenud rasvades aga hävib.
A-vitamiin esineb ainult loomsetes organismides, tekkides maksas taimsest ainest karotiinist. Taimsetes saadustes esineb A-vitamiin karotiinina, nn A-provitamiinina. Karotiin ei lahustu vees, küll aga kergesti rasvades. Karotiini paremaks omastamiseks lisatakse köögiviljatoitudele toidurasvu. Kollase või kollakaspunase värvusega köögiviljad sisaldavad karotiini oranzhide kristallidena, mis hõljuvad värvuseta raku mahlas. Rohelistes köögiviljades kuulub karotiin koos klorofülliga kloroplastide koostisse.
A-vitamiin ja karotiin on looduslikes allikates palju püsivamad kui puhtal kujul. Kuumtöötlemisel säilib A-vitamiin peaaegu täielikult. Et A-vitamiini puudus kasvuealiste laste toidus pidurdab kasvu, nimetatakse seda ka kasvuvitamiiniks. A-vitamiini puudus põhjustab kanapimedust ning teisi silmahaigusi, nõrgendab üldist vastupanuvõimet haiguste, eriti hingamiselundite suhtes.
A-vitamiini leidub kalamaksaõlis, maksas, piimas, võis, munakollases. Karotiini sisaldavad rohelised, kollakaspunased ja kollased köögiviljad, nagu spinat , kapsas, porgand , tomat, magus punane pipar , kukeseened, liivapuravikud, kibuvitsamarjad, ploomid jt.
D-vitamiin on samuti rasvas lahustuv vitamiin. Ta mõjustab kaltsiumi ja fosfori ainevahetust. D-vitamiini soodustab vajalikul hulgal kaltsiumi ja fosfori kogunemist luustikku ja hammastesse.
D-vitamiin tekib ka inimese nahas ultraviolettkiirte toimel. Inimese nahas leidub vähesel määral ergosterooli, mis ultraviolettkiirte toimel muutub aktiivseks vitamiiniks.
D-vitamiini puudusel ei toimu luustiku ja hammaste areng normaalselt, kehakasv on häiritud, lastel areneb rahhiit , nõrgeneb vastupanuvõime haiguste suhtes.
D-vitamiini saadakse kalamaksaõlist, eriti tursamaksasõlist, kaladest, munakollasest, võist, piimast, rasvasest juustust jne. Teda leidub peamiselt loomsete toiduainete rasvas.
E-vitamiin soodustab sugunäärmete normaalset talitust ning aitab vältida häireid maksa ja närvisüsteemi tegevuses.
E-vitamiini puudumine suurendab veresoonte seinte läbilaskvust, mis põhjustab turseid, verevalumeid, veekogunemist kõhtu.
E-vitamiin soodustab karotiini muutumist A-vitamiiniks ja selle kogunemist siseelunditesse.
Rasvad :
Rasvad etendavad eeskätt energeetilist osa. l g rasva annab organismis keskmiselt 37,6 kJ (9,0 kcal ) energiat. Kuid rasvadel on ka plastiline funktsioon. Valkudega seotult kuuluvad nad lipoproteiididena rakkude protoplasma koostisesse. Seda nimetatakse struktuurseks rasvaks, eristamaks teda varurasvadest, mis on organismis rasvkoena ja mida võib käsutada energia tootmiseks juhtudel, kui organism saab toiduga energiat vähem, kui ta seda kulutab. Väikese soojusjuhtivuse tõttu kaitseb nahaalune rasvkude organismi jahtumise eest.
Bioloogiliselt on suurema tähtsusega küllastamatud rasvhapped . Neid nimetatakse ka F-vitamiinideks. Struktuursete komponentidena kuuluvad need essentsiaalsed rasvhapped rakumembraanide ja side-koe koostisse. Tähtis osa on neil täita kolesteriiniainevahetues: nad muudavad kolesteriini labiilseks kõrgesti lahustuvaks vormiks, mis soodustab kolesteriini väljutamist organismist, suurendavad veresoonte elastsust , vähendavad nende läbilaskvust ning tromboosi tekkimise ohtu. Eksperimentaalselt on tõestatud, et need rasvhapped tõstavad organismi vastupidavust nakkushaiguste, samuti pahaloomuliste kasvajate suhtes. Ka on nad seotud B-grupi vitamiinide ainevahetusega.. Essentsiaalsete rasvhapete poolest on rikkad toiduõlid ja kalarasv (eriti kalamaksaõli). Peale selle on rasvad organismile mõningate vitamiinide (A, D, E) jt. bioloogiliselt aktiivsete ühendite allikaks. Rasvad parandavad toidu maitselisi omadusi ja pikendavad täiskõhutunnet. Fosfatiidide poolest on rikkad toiduõlid, eriti päevalilleõli. Steroolidest on tähtsaim kolesterool , mida leidub ainult loomse päritoluga rasvades. Kolesterool osaleb sapphapete, neerupealiste koore hormoonide, suguhormoonide jm. ühendite moodustumises.. Kolesterooliainevahetuse häiretena esinevad sagedamini ateroskleroos ja sapikivitõbi. Ateroskleroosi tekkes on oluline mitte niivõrd kolesteroolirikas toit, kuivõrd fosfatiidide (eriti letsitiini), essentsiaalsete rasvhapete ja B-grupi vitamiinide vähesus toidus.
Toidurasvade bioloogiline väärtus sõltub veel nende omastatavusest. Paremini omastatakse need rasvad, mille sulamistemperatuur on madal, näiteks toiduõlid, piima-, käia- ja linnurasv. Sulatatud loomsetest rasvadest on kõige raskemini omastatav lambarasv.
Rasvavabadast ei ole sellise "täpsusega nagu valkude puhul vaja normeerida, sest organism on võimeline rasvu ise sünteesima. Rasva optimaalseks vajaduseks täiskasvanule, kellel puudub kalduvus rasvumiseks, loetakse l ... 1,5 g kehamassi l kg kohta ehk 70... 105 g päevas. Kerge ja keskniise raskusega töö puhul moodustab see umbes 30 toiduratsiooni üldisest energiaväärtusest. Raske füüsilise töö tegijal võib rasvade osa energiaallikana suurendada 35...36-ni. Vanemas eas on kasulik rasvade (eriti loomsete) hulka vähendada kuni 25-ni (kalorsuse järgi). Majanduslikult arenenud riikides kipub rasva hulk toiduratsioonides suurenema 40...45-ni. Peale rasvase sealiha käsutamise on selle põhjuseks mitterasvainetes, sealhulgas ka kondiitritoodetes sisalduv nn. peidetud rasv . Rasva üleliigne tarvitamine mõjub tervisele ebasoodsalt, suurendades haigestumust eriti südame- ja veresoontehaigustesse ning soolevähki. Et ükski toidurasv ei ole bioloogiliselt täisväärtuslik, siis peavad toiduratsioonides sisalduma nii loomsed kui ka taimsed rasvad. Viimaste hulk peaks moodustama umbes 20... 30 rasvade üldhulgast. 'Elatanud inimestel tuleb eelistada toiduõlisid loomsetele rasvadele. Täielik üleminek taimsetele rasvadele ei ole organismile kasulik.
Inimese minimaalne Unoolhappevajadus on 2... 6 g päevas, mis sisaldub 10... 15 g päevalilleõlis. Et luua mõningat linoolhappe küllust.