Raputatudlapsesündroom hällisurm (0)

Raputatud lapse sündroom
Raputatud lapse sündroomi (RLS; shaken baby syndrome ) tuntakse kui lapse väärkohtlemise tagajärge, mille põhjuseks on imiku jõuline raputamine ja/või kiigutamine. Raputamine viib aju kiirendatud liikumisest tingitud kolju - ja silmasiseste veritsusteni, trauma välised tunnused sageli puuduvad. Väikelastel on suhteliselt suur pea, nõrgad kaelalihased ja raputamisel käib nende aju koljusiseselt vastu kolju esi- ja tagakülge ning põhjustab ajus tõsiseid vigastusi. Laps rahuneb tekkiva apnoe tõttu, jääb vait ning ta pannakse üldjuhul magama. Tekkinud ajuverejooksude tõttu lapse seisund teatud aja jooksul halveneb, arsti poole pöördumise põhjuseks on tavaliselt süvenev teadvushäire , oksendamine ning krambid. Selleks ajaks on vanematel imiku äge raputamine enamasti ununenud. Tagajärjed on traagilised, alates arenguhäiretest kuni surmani.
RLSi diagnoositakse kõige sagedamini imikutel , kes on 3 kuni 8 kuused ( suuremaid lapsi pigem lüüakse, kui raputatakse), kuid riskirühmaks loetakse kuni 2aastaseid lapsi. RLS põhjustajaks võib olla ükskõik kes - vanaemad , sugulased, lapsehoidjad, õed -vennad. Keskmiselt 60-70% raputajatest on mehed.
Lisaks ajuverejooksudele võib lapsel esineda „pajuoksa“ luumurde, mis sageli jäävad märkamata. Ka rindkerevigastused (roidemurrud) ei ole väliselt tuvastatavad. Kui last raputatakse või tiritakse kätest, võib kahjustuda kasvuplaat ja jäseme kasv peetub. Sageli avastatakse need vigastused juhuslikult röntgenülesvõttel.
Mida hilisem on diagnoos , seda halvem on lapse prognoos. RLSi ohvritest 1/3 sureb, 1/3 jääb püsiva puudega ning 1/3 taastub rahuldavalt. Lastest, kes arsti poole pöördudes on komatoosses seisundis, sureb kuni 60% . Sageli kujuneb raputamise järel püsiv nägemispuue , mis on enamasti seotud ajukahjustusega, vähem võrkkesta verevalumitega.
RLS lapstel, kes on elama jäänud, on suure tõenäosusega hiljem probleemideks õpiraskused ja/või vaimne mahajäävus, käitumishäired . Esineb ka raskemaid tagajärgi: osaline või totaalne pimedaks jäämine, kuulmishäired, alaareng , kahjustatud intellekt , esineda võib probleeme rääkimise , mälu ja tähelepanuga.
Eestis ei ole RLS hästi tuntud probleem, mistõttu vastava diagnoosi peale sageli ei mõelda. Tartu Ülikooli lastekliinikus diagnoositi esimene RLS kohe lapse haiglasse saabumisel alles 1999. aastal. Aastatel 1997–2003 käis Eesti haiglatest läbi 26 RLSi last, neli neist suri.
Ennetamine: kuna sagedamini esineb probleemi noorte vanematega peredes , majanduslikes raskustes peredes, perevägivallaga peredes, vähemintelligentsete vanematega peredes, kus ei tunta õigeid lapse hooldus - ja toitmisvõtteid ning kus stress on suurem kui tavaperes, tuleks tegeleda riskiperede väljaselgitamise ja nõustamisega. „Tuleb levitada seda sõnumit, et nuttev laps ei ole probleem, nuttes teeb laps oma tööd ja selle kätte ta ei sure, küll aga võib ta surra raputamise tõttu,“ ütles Florida ülikooli professor Randell Alexander .
Imiku äkksurma sündroom ehk hällisurm
Seda peetakse küllalt sagedaseks surmapõhjuseks 1 kuu kuni 1 aasta vanuses. Tegemist on äkilise ja ootamatu surmaga, millele ei eelne haigussümptomeid ja mille põhjus ei selgu ka hilisema lahangu käigus. Uuringud on näidanud, et esinemissageduse tipp on 3.-4. elukuul, aasta külmadel kuudel, nädalavahetustel ja öisel ajal, poistel sagedamini kui tüdrukutel.
Imikute äkksurma põhjused ei ole teada. On jõudtud seisukohale, et tegu ei ole ühe kindla põhjusega, vaid pigem eri tegurite koosmõjuga. Mõned neist võivad olla aju väärareng , immuunsüsteemi probleemid, ainevahetushäired või südame rütmihäired . On teooria, et kui selliste probleemidega beebi on keerulises olukorras, näiteks magab kõhuli , hingab sisse liiga palju süsihappegaasi või sigaretisuitsu, tal on hingamisteede haigus või ta on ülekuumenenud, siis võib tal avalduda imikute äkksurma sündroom.
Passiivne suitsetamine . Pediaatria suure käsiraamatu viimane väljaanne rõhutab otsest ja olulist seost ema suitsetamise ja imiku äkksurma riski vahel, kusjuures on raske vahet teha, kas mõjufaktoriks oli ema suitsetamine raseduse ajal või peale lapse sündi.
Kõhuli magamine . Kõhuli magamist peetakse üheks riskiteguriks. Pange laps magama selili siledale ja mitte liiga pehmele madratsile. Laps asetatakse voodisse nii, et tema jalatallad oleksid voodiotsa läheduses, et laps ei saaks nihutada end üleni teki alla ja lämbuda. Tekk peab olema selline, et ulatub lapsele rinnuni. Voodist tuleb eemaldada kõik padjad, pehmed mänguasjad, lambanahad ja ka voodipehmendusi ei soovitata .
Küll aga võib last kõhuli panna ärkveloleku ajal järelevalve all. Kui laps õpib end ise kõhuli keerama, võib tal lasta valitud asendis magada , kindlustades, et tal on võimalik end vabalt selili keerata.
Ülekuumenemine. Ärge katke last liiga paksu ja koheva tekiga ega riietage teda liiga soojalt magamisajaks. Lapse magamistuba ei tohiks olla liiga soojaks köetud. Katsuge lapse kõhtu: kui see on soe, isegi kui jalad-käed on jahedad, on laps sobivalt riides ja kaetud. Suvel vältida ülekuumenemist päikese käes.