Rakk (0)

Kõik organismid koosnevad rakkudest ja uued rakud tekivad olemasolevate rakkude jagunemise tulemusena. Rakk on organismi ehituslik ja talituslik üksus. Enamik rakke on väga väikesed ja palja silmaga nähtamatud. Eeltuumsetes rakkudes (bakteritel) pole rakutuum eristunud, st. pärilikkusaine pole tsütoplasmast membraaniga eraldatud. Kõigi päristuumsete organismide rakkudes (taime-, looma- ja seenerakkudes on rakutuum. Rakutuum on tavaliselt ümar ja suhteliselt suur. Ta sisaldab pärilikkusainet ning kontrollib ja suunab raku elutegevust – kõiki rakust toimuvaid protsesse. Rakutuumas on kõige olulisemad kromosoomid , mis sisaldavad pärilikkusainet. Rakutuuma ümbritsevad kaks membraani, mis koos nende vahele jääva ruumiga moodustavad tuumaümbrise. Neis membraanides on poorid , mille kaudu tuumasisene plasma on ühenduses tuumavälise tsütoplasmaga ning mis võimaldavad info-ja ainevahetust rakutuuma ja teda ümbritseva tsütoplasma vahel. Tsütoplasma ümbritseb rakutuuma, on koostiselt poolvedel ning seal paiknevad membraanidega ümbritsetud moodustised – organellid . Raku olulisemad organellid on tsütoplasmavõrgustik (koosneb arvukatest kanalikestest ja nende laienditest, mida mööda liiguvad rakus ained, pinnal sünteesitakse mitmesuguseid aineid), mitokondrid (varustavad rakku energiaga, võivad olla erineva kujuga, hulk suureneb raku intensiivse talitluse puhul), ribosoomid (kõige vaiksemad organellid, milles sünteesitakse valgud ), lüsosoomid (membraaniga ümbritsetud põiekesed, mis sisaldavad lõhustavaid ensüüme, mille toimel lagunevad rakus mittevajalikud orgaanilised ühendid) ja Golgi kompleks (koosneb üksteise kohal asetsevatest lamedatest kotikestest ja neid ümbritsevatest põiekestest, seal toimub rakus sünteesitud valkude sorteerimine). Rakumembraan on imeõhuke ning eraldab tsütoplasmat nii teistest rakkudest kui ka ümbritsevast keskkonnast. Läbi selle toimub aine- ja energiavahetus. Samuti on rakumembraanil kaitsefunktsioon, tänu membraanile suudab rakk säilitada oma koostise ja ehituse. Rakud on väikesed, kuna suured rakud vajavad rohkem toitaineid ja eritavad rohkem toitaineid. Raku kasvades suureneb tema ruumala rohkem, kui pindala. Kloroplastides toimub fotosüntees. Need on läätsekujulised taimedele iseloomulikud organellid. Neid võib rakus olla mitukümmend ja nad annavadki taimele rohelise värvuse. Kloroplastile annab rohelise värvuse pigment klorofüll, lisaks sisaldavad kloroplastid karotinoide – kollaseid, harvem oranžpunaseid värvaineid (lehtedes). Kromoplastid on karotinoide sisaldavad plastiidid . Erinevalt kloroplastidest võivad nad olla nurgelise kujuga, mida põhjustavad kristallidena ladestunud värvained. Nad võivad anda õitele, viljadele ja juurtele kollase või oranžpunase värvuse. Leukoplastid on värvusetud plastiidid, mille peamine ülesanne on varuainete säilitamine. Seetõttu on leukoplaste rohkesti taime maa- alustes osades. Kloro-, kromo- ja leukoplaste nimetatakse plastiidideks ning need organellid on iseloomuliku ainult taimerakkudele. Erinevalt loomarakkudest on taimerakkudele iseloomulikud suured vakuoolid – õhukese membraaniga ümbritsetud rakumahla mahutid. Sinna koguneb nii- jääk kui ka varuaineid. Noortes rakkudes on neid mitu, rakkude kasvades ja vananedes rakud suurenevad ja liituvad. Samuti võib rakumahl sisaldada mitmesuguseid värvaineid, millest oleneb paljude õite ja teistegi taimeosade värvus. Vakuoolid reguleerivad raku veesisaldust ja tekitavad raku siserõhu. Lisaks rakumembraanile ümbritseb taimerakku rakukest . See annab taimele tugevuse ja kindla kuju. Noortel rakkudel koosneb rakukest peamiselt tselluloosist, vananedes rakukest puitub või korgistub. Rakk paljuneb jagunemise teel, ühest rakust tekib kaks tütarrakku. Enne raku jagunemist pärilikkusaine kahekordistub, seejärel pärilikkusaine koondub, raku edasisel jagunemisel tütarkromosoomid eemalduvad teineteisest ja paigutuvad raku poolustele . Nende ümber moodustuvad rakutuumad. Tsütoplasma jaguneb kaheks ja kattub rakkumembraaniga, taimedel ka rakukestega. Koeks nimetatakse ühesuguse tekke, ehituse ja talitusega rakkude moodustatud kogumikke. Taimekoed jaotatakse algkudedeks ja püsikudedeks. Algkoed toodavad rakke, millest kujunevad kõik teised koed. Tipmine algkude asub varre ja juurte tippudes, kus nad moodustavad kasvukuhiku, ülesandeks on taimeorganite pikenemine (võilille juuretipp). Külgmised algkoed asuvad varres ja juures, puidu ja niineosa vahel, ülesandeks on organite jämenemine ja laienemine (kuuse kambium ). Vahelmised algkoed asuvad varre sõlmevahede alumises osas ning lehtede ja õieraagude alusel, ülesandeks on varte pikenemine (orasheina sõlmevahede alumine osa). Püsikoed võib jaotada nelja tähtsamasse rühma: põhikoed, juhtkoed, tugikoed ja kattekoed. Põhikude on kõigis organites , ta ühendab erinevaid kudesid, võib moodustada taimes põhimassi (säsikiired, koore põhikude). Vastavalt rakkude ehitusele ja ülesannetele jaguneb põhikude assimilatsioonikoeks (paikneb taime maapealsetes organites, toimub fotosüntees; lehe põhikude) ning säilituskoeks (leidub juurtes, varres, seemnetes, ülesandeks varuainete säilitamine; toitekude seemneis, säsi). Juhtkoe ülesandeks on vee ja selles lahustunud ainete liikumine tõusva vooluga ning orgaaniliste ainete liikumine laskuva vooluga ( sooned ehk trahheed juhtkimbu puiduosas, sõeltorud juhtkimbu niineosas). Tugikude annab organeile tugevuse ( niine - ja puidukiud, kivisrakud ). Kattekude katab taime välispinda, kaitseb sisemisi kudesid mehaaniliste vigastuste, kuivamise , mikroobide ja teiste kahjustuste eest (epiderm, korkkude ). Loomsete kudede neli põhitüüpi on epiteelkude (katte- ja kaitsefunktsioon, imendumine, eritamine ; marrasnahk , soole- ja näärmeepiteel), sidekude (tugi-, toite- ja kaitsefunktsioon; kõhr- ja luukude, veri ), lihaskude (liikumine ja toestamine ; skeleti ja siseorganite lihased) ning närvikude (ärrituste vastuvõtmine, ümbertöötamine, erutuse edasiandmine; pea- ja seljaaju , närvid ja närvisõlmed). Rasvkude on sidekude, mis koosneb rasvarakkudest ning mille ülesanneteks on varuainete kogumine, temperatuuri hoidmine ning siseorganite kaitsmine. Kõhrkude on sidekude, mis on elastne ja pisut kollane ning mille ülesanneteks on tugi- ja kaitsefunktsioon – ta moodustab organismi toese ning on kaitseks siseorganitele. Luukude on sidekude, mis on kõva ja veidi elastne, rakuvaheaines on lisaks kiududele suurel hulgal mineraalaineid, rakud on haralise kujuga, ülesanneteks on tugi- ja kaitsefunktsioon – ta moodustab organismi toese ning on kaitseks siseorganitele. Veri on sidekude, mis koosneb vedelast vereplasmast ning mille ülesanneteks on kande mitmesuguseid aineid ühtedest elunditest teistesse, teeb kahjutuks bakterid ja nende rakud. Silelihaskude on lihaskude, mis koosneb käävjatest rakkudest, milles on üks tuum. Iseloomulik on aeglane kokkutõmbumine ja võime olla pikemat aega kokkutõmbunult. Ülesandeks on naha toestamine. Vöötlihaskude on lihaskude, mis koosneb lihaskiududest ja mis moodustab põhilise massi inimese lihastest , kindlustab keha liikumise. Südamelihaskude on lihaskude, mille lihasrakud on ristipidi vöödilised, nad on harunenud ning liitunud võrgustikuks. Ülesandeks on südametöö. Närvikude koosneb närvirakkudest ja ülesandeks on erutuse juhtimine ja analüüsimine. Närvirakk e. neuron on tähe või värtnakujuline ning koosneb tuumaga rakukehast ja jätketest. Igal närvirakul on tavaliselt mitu lühikest, puuokste sarnaselt harunevat jätket – dendriiti (toovad erutuse närviraku kehasse) ja üks pikk neuriit (mööda seda kandub erutusnärvirakust välja). Närvirakke juurde ei teki, sest küpsetel närvirakkudel pole pooldumisvõimet. That’s the time. That’s the time. We’we got time. We’we got time to wate, while we wate, till it’s too late . This is not time 2 wonder & this is not a time to crie.