RÄIM Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cm-ni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele
Räim (Clupea harengus membras) Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tumesinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cmni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele
REFERAAT Räim Sisukord Üldine 3 Eluviis 4 Parasvöötme mered 5 Kokkuvõte 5 Pildid 6 Kasutatud kirjandus 7 2 Üldine Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) on heeringa alamliik.22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.Läänemeres elav räim on oma sugulasest atlandi heeringasast väiksem, kuid suguküpseks saab varem. Eesti rannikuvetes saab eristada kolme räimepopulatsiooni: Liivi lahe räim, Läänemere kirdeosa avamereräim ja Soome lahe räim. Kuna teatud populatsioonid koevad varasuvel (mais-juunis) ja teised sügisel, siis mõnikord on eristatud ka kevadräime ja sügisräime, kellede täpses liigisiseses kategoriseeringus ja üleüldine tunnustamises pole ihtüoloogid üksmeelel
kalasaagi hõlpsasti kätte. Kalapüüki reguleeritakse mitmete riikide vaheliste lepingutega, mille eesmärgiks on säilitada kalade elujõulisust ja võimalus kalavarusid pika aja jooksul kasutada. Kalavarude eest hoolitsemiseks lastakse merre kalakasvandustes kasvatatud kalamaime. Soome rannikul kasvatatakse vikerforelli toidukalaks suurtes sumpades. Räim on Läänemere tähtsaim kala. Läänmeres elab ligi sada kalaliiki, ¾ neist on merekalad. Enamiku merekalade marjaterad hõljuvad vees. Liiga madala soolsusega vees langevad nad põhja ja hukkuvad. Seepärast ei saa mitmed Läänemeres elunevad kalad paljuneda mere madala soolsusega osades. Merekaladest püütakse kõige rohkem räime ning samasse sugukonda kuuluvat kilu, samuti turska ja lesta. Räim on riimveega kõige paremnimi kohastunud ning elab kogu Läänemeres Taani väinadest kuni Põhjalahe põhjasoppideni. Majanduslikus mõttes on ta Läänemere tähtsaim püügikala.
(Keskkonnaministeerium 2014) Kokku elab Läänemeres ligikaudu 100 erinevat kalaliiki. Osaliselt pärinevad kalad ka jõgedest ja järvedest, kuid tänu madalale soolasisaldusele on need liigid võimelised ka meres elutsema. Läänemeres eksisteerib ka Atlandi ookeani päritolu liike, kuid erinevalt sealses meres elavatest kaladest on siinsed kalad madala soolasisalduse tõttu palju väiksema paljunemisvõimega ning seetõttu varieerub ka nende suurus. Sellisteks kaladeks on näiteks kilu, räim, lest ning tursk, kes on ühtlasi ka kõige enam püütavad kalaliigid. (ibid.,) Läänemerre suubub ka arvukalt jõgesid millest suurim on Neeva, vooluhulgaga 2500 m³ sekundis. Tänu niiskele kliimale sajab Läänemerre ka rohkem vett kui sellest ära jõuab aurata. Antud vahet hinnatakse 2000 m³ sekundis. Läänemere üldine tase on püsiv. Selle äravool on umbes 16 000 m³ sekundis ehk 500 km³ aastas. Antud protsess toimub läbi Taani väina läbi
.......................................................................................6 Kasutatud kirjandus............................................................................................................. 8 3 Kalad htt p:/ /bio.edu.ee/loomad/Kalad/cluhars.jpg Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid.
Eesti Merekool LÄÄNEMERE ISELOOMUSTUS Referaat Koostaja: Riho Maidla 15VTS Juhendaja: Õp. Lembit Liimand Tallinn 2014 Sisukord 3. Sissejuhatus 5. Kalad Läänemeres 5. Läänemere kilu, balti kilu ehk kilu 5. Räim ehk läänemere heeringas 7. Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo 8. Lest ehk jõelest 9. Lõhe ehk lõhi 11. Kokkuvõte 12. Kasutatud kirjandus 2 Sissejuhatus Läänemeri ehk Limneameri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaa
Iga kala liigi kohta on ka välja toodud tabel, kui palju on konkreetset kala aastas tonnides püütud . Referaadis on kirjeldadud ka Läänemerd. Läänemere suurim sügavus 459meetrit ja keskmine sügavus 55meetrit. Samuti on kirjeltatud Läänemere soolsusest, eri paikadest. Läänemere ääres asub üheksa riiki. Samuti on ära toodud millised tuuled tõstavad ja langetavad veetaset. Läänekaarte tuuled tõstavad veetaset . -2- 1. Räim Räim ( Clupea harengus membras ) Läänemeres levinud heeringa kääbustunud alamliik. Pikkus kuni 23 cm (röövtoidulisel hiidräimel kuni 40 cm). Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Talvel räim ei toitu ültse . Avaveeline parvekala, laskub talvel 70–100 meetri sügavusele
Läänemere kalad Merekalad · Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) · Läänemere kilu balti kilu ehk kilu (Sprattus sprattus balticus või Clupea sprattus balticus) · Lest ehk jõelest (Platichthys flesus) · Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo (Gadus morhua) Mageveekalad · Haug ehk harilik haug ehk havi (Esox lucius) · Ahven ehk harilik ahven (Perca fluviatilis) Siirdekalad · Angerjas ehk harilik angerjas (ka jõeangerjas ja euroopa angerjas) (Anguilla anguilla)
territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km 2. Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on aeglase vooluga, kus voolukiirus ei ületa enamasti 1 m/s. Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud? Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts
Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist. Läänemeres elab ligi 100 erinevat kalaliiki, mis osaliselt pärinevad järvedest ja jõgedest, aga mere madala soolsuse tõttu saavad ka siin elada. Siin elab ka kalu, kes tegelikult elavad Atlandi ookeanis. Mõned neist aga ei saa Läänemeres vee madala soolsuse tõttu järglasi ja on sageli oma ookeanis elavatest liigikaaslastest palju väiksemad. Sellised kalaliigid on: kilu, räim, lest ning tursk, mis on ka kõige püütavamad liigid. Läänemeri Läänemeri, Euroopa ja selle poolsaarelise osa Skandinaavia vahel asuv Atlandi ookeani 2 2 2 sisemeri; 365 000 km (teistel andmetel 373 000 km ), koos Taani väinadega 386 000 km , koos 2
peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilul suur rasvasisaldus (10
vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu Toiduks teistele loomadele: Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks
- peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilul suur
sademetega. Läänemere ja Põhjamere vaheline vete vahetus toimub kahe peamise vastassuunalise hoovuse näol. Pindmine hoovus kannab Taani väinade kaudu Läänemerest Põhjamerre väikse soolsusega vett. Vastuhoovusega tungivad soolased ookeaniveed Läänemerre. Pindmine hoovus saavutab maksimumi kevadel, vastuhoovuse maksimum langeb novembrile. Läänemerele on väga iseloomulik erineva soolsusega veekihtide olemasolu. 1. Ülemine magestunud veekiht on enam-vähem ühtlase soolsusega, sest selle kihi ulatuses muutub soolsus vertikaalsuunasainult ligikaudu 1 promill. Siit ka nimetus homohaliinne kiht. Põhja- ja idapoolsetes piirkondades suurem ja väheneb lääneosades. 2. Läänemere sügavamate alade Põhjalähedane veekiht sisaldab soolasemat vett. Soolsus muutub selle kihi piirides sügavamal üha suuremaks ja sellest on tuletatud nimetus heterohaliinne hiht. 3
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
Hüdrobioloogia- vee-enanikke uuriv teadus (sellesse võivad kuuluda ka veekogud ise koos oma tekkeloo ja tüpoloogiaga). Aga meie loengu tähenduses oli see- vee-elanike elupaigad ja eluavaldused. Hüdrosfäär-veekogud. See on vee-elanike e. hüdrobiontide asulaks. Maa pindala on 510 miljonit km2, sellest 362 miljonit km2 ehk 71% on veega kaetud ja kuulub hüdrosfääri. Kui arvestada ka veel põhjavett, katab hüdrosfäär peaaegu kogu maa pindalaga võrdse ala. Maa veest 99,5% e. 1,6 miljardit km3 asub ookeanis, ülejäänud jaganueb pinna- ja põhjavete vahel enam-vähem pooleks. Suurema osa pinnavetest moodustab mandrijää. Üldise hüdrobioloogia naaberteadused: a)rakendushüdrobioloogia (nt. kalandus, joogi- ja reovee puhastamine, veetransport, riisikasvatus, mürgised vetikad jm liigid, veekogu seisundi hindaminevesiehitused jm) b)süstemaatika c)morfoloogia (välisehitus) d)anatoomia (siseehitus) e)füsioloogia(talitus) f)biogeograafia (organismide levik Maal) g)limnoloo
toimida. Fotosünteetilied pigmendid-päikeseenergiat siduvad ained. Fotoautotroofidel (taimedel) neelab valgust alfa klorofüll, mis on roheline (sellest tuleneb ka taimede roheline värvus). See neelab sinkjas violetset ja peegeldab tagasi rohelist valgust. Seda leidub kõikides fotosünteesivates taimedes meres. Määratakse ära klorofülli hulk meres. Karotinoidid (ehk pigmendid): beeta karotinoid, fükoksantiin ja beetaklorofüll. Neelavad 400-520nm valgust. Punavetikatele on eriomased kaks abipigmenti (fükoerotriin, mis on ise punane pigment, neelab rohelist osa valgusest (400-570nm) ja allofükotsüaniin oranzi osa (650-670nm)). Tänu neile kahele suudavad punavetikad kasutada nõrka valgust, teistel vetikatel sellist omadust ei ole. Punavetikad levivad seega suurtes sügavustes - kuni 200m sügavusel. Massiliselt levivad nad aga 40-60m sügavusel. Fotosünteetiliselt aktiivne kiirgus - FAK(PAR - PhAR ingl.k
parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-1-1.htm) Bilateraalsümmeetrilised lülistumata kehaga, ümara ristlõikega (siit ka nimetus) ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid. Enamik nendest väga väikesed, isegi mikroskoopilised. Nahklihasmõigus säilinud ainult pikilihased, keha kaetud enamasti tugeva kutiikulaga. Esineb primaarne kehaõõs, mis on täidetud rõhu all oleva vedelikuga. Sooltoru lühike ja kulgeb sirgelt läbi keha, algab
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg.
Kividel on erisoojus 0,83 kraadi ning temperatuur tõuseb 5 kraadi. Vees elavatel organismidel pole suuri kohastumusi, sest veetemperatuur kõigub vähe. Vee tihedus on max puhta vee puhul 1000 kg kuupmeetri kohta. See saavutatakse +4 kraadi juures. Temperatuuri tõustes vee tihedus väheneb. Null kraadi on vee külmumistemperatuur, see on suure tähtsusega nendes ökosüsteemides, kus vesi jäätub. Sügisene veetsirkulatsioon - veekiht jahtub 4 kraadini ning vajub sügavamale ja pressib kergema kihi ülesse. Üles kerkinud kiht jahtub 4 kraadini ning vajub jälle sügavamale...selline protsess jätkub kuni kogu vesi on ühtlustunud. Kui väljas on -4 kraadi, siis veekiht on +3 kraadi. Vesi jahtub null kraadini ning jäätub. Pinnale tekkiv jää on veest kergem ja püsib. Jää ei lase külmal edasi tungida ning tänu sellele saavad organismid vees edasi elada. Vee külmumist takistab ka soolsus
alltüübis vahetuvad turbasamblad, toimub üleminek rabaks. Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus. ja karusambla kkt.- Kõdusoomets: hajutatult üle kogu Eesti. Üldised tingimused: tekkinud madalsoo ja siirdesoo kuivendamisel, esineb tuuleheidet, kuivad puud. Puu- ja põõsarinne: vanad, kõdunevad ja surnud puud (kuused nt), männid, sookased. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: alustaimestik liigivaene, surnud puud annavad elupaiku paljudele liikidele,putukate vastseid otsivad rähnad, must-toonekurg, 15 suursamblikku, 3 punases raamatus, kopsusamblik. 1.3. Vääriselupaigad (täis)väärtusliku metsabiotoobi näitena. Metsa vääriselupaik on põlismetsaliikide kodu. Vääriselupaigas kasvab jämedaid või väga vanu puid, leidub surevaid ja kuivanud tüvesid ning puutüükaid, metsa all lamab palju jämedat kõdupuitu. Vääriselupaik võib olla killuke kunagisest põlismetsast või põlismetsale sarnanev vana mets, aga ka põline puisniit või
kus taimede juurestik kaotab kontakti mineraalse pinnakattega. Siiski toituvad taimed osaliselt ka põhjaveest, mille tase on kas läbi aasta või sesoonselt kõrge. Madalsoid enimohustavad tegurid: kuivendamine, metsastamine, nn aiaturba kaevandamine, varem muudeti ka põllumajandusmaadeks. Väikesed madalsood tekivad looduses pidevalt kobraste tegevuse tulemusel, äravoolu ummistumisel, põhjavee taseme tõusu puhul ja maapinna langatuskohtades. Nendest ei hakka edasi arenema suured, maastikuliselt kompaktsed sood (inimtegevusega maailmas). Suured madalsood on tekkinud järvede kinnikasvamisel või savisele maakerkealale (laguunipõhja). Imetajad kasutavad madalsoid eelkõige pelgupaigana ja toitumisel. Linnustik on suhteliselt liigirikas pesitsevad ligi sadakond, toitub ja peatub läbirändel veel umbes 60 liiki. Linnustik oleneb sootaimestiku
Kalade eksperimentaalsel nakatamisel haigestuvad kõigepealt neerud. Haiguspuhang kestab kalamajandis tavaliselt 12 kuud. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste, patoanatoomiliste muutuste ja viroloogilise uurimise (ELISA meetod) tulemuste alusel. VHS on väga suureks ohuks forellikasvatusele ja seepärast tuleb rakendada kõiki abinõusid, et vältida haiguse sissetoomist tervesse majandisse kalade ja kalamarjaga. Sugukalu, asustusmaterjali ja kalamarja tuleb tuua ainult nendest majanditest, kus varem ei ole haigust esinenud. VHSi ravi ei tunta. Soovitatakse kasutada antibiootikume (oksütetratsük liin) ja antiseptikume (metüleensinine), mis küll ei hävita viirust, kuid kergendavad haiguse kulgu ja hoiavad ära sekundaarse nakatumise. On leitud ka, et vee pH tõstmisel üle 8,0 väheneb kalade suremus märgatavalt, mistõttu tiikidesse (basseini desse) soovitatakse manustada kustutamata lupja (100150 kg/ha).
Suure parkainete sisalduse tõttu võib toomingamarjade rohke söömine ärritada seedekulgla limaskesti. Kuid kõhulahtisuse korral on parkainete mõõdukas tarvitamine näidustatud, sest need valke sadestavad ühendid moodustavad seedekulglasse õhukese valgulise katte ja pidurdavad niimoodi põletiku arengut. Sellepärast tuleb kõhulahtisuse ja paljude seedehäirete korral kasuks toomingamarjatee joomine. Toominga lehed sisaldavad palju askorbiinhapet ja sellepärast aitab nendest valmistatud tee palaviku vastu. Toomingamarjade rohke antotsüaanisisalduse tõttu eraldatakse neist vesilahustuvaid pigmente ja tarvitatakse toiduainetetööstuses toiduvärvina 18 Rohttaimed 1. Maarja-sõnajalg (Dryopteris filix-mas) Maarja-sõnajala rahvapärased nimetused on nõiasõnajalg, imarik, pillerkroon ja viigirohi. Eelistab varjukaid niiskeid segametsi või võsastike: laane-,salu-, lammi- ja lodumetsas
otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani (sellel paiknevaid karvakesi arvestamata). Vähi pikkust võib ka kaudselt välja arvutada, korrutades seljakilbi pikkuse kahega, sest seljakilbi pikkust otsaorgist seljakilbi ja laka vahelise vao keskkohani on lihtsam mõõta. 1.2. Vähi elutsükkel ( joonis 3) Kasv ja kestumine Vähid saavad kasvada vaid kesta vahetades. Suguküpsed vähid kasvavad üksnes üle 8 kraadise veetemperatuuri juures. Jõevähi II astme vastne on 11 mm pikkune, (aga näiteks signaalvähipoegade pikkus on samas staadiumis umbes 9,6 mm). Vähipoegade pikkus suureneb kestumisel 10-20 % võrra ja kaal 40 %. Esimesel kasvusuvel vahetavad väikesed vähipojad koorikut 11 ööpäeva tagant, kuid kestumiste vahe pikeneb poegade kasvamisega. Vähi kasvukiirus väheneb vananedes, samuti madalal või liiga kõrgel temperatuuril ning liiga suure tiheduse juures. Looduses on samasuvised vähipojad umbes 2 cm pikad (signaalvähi pojad ligikaudu 3 cm)
kombitsad, tigudel hõõrel, peajalgsetel iminappadega kombitsad, vähkidel sõrad ja lõuad, putukatel haukamissuised. Pilt ja alltekst: Vähk haarab saagi sõrgadega ja peenestab selle lõugadega. * Millised toitumiskohastumused on kujunenud veelise eluviisiga selgrootutel? --- 46 Kuidas toimub seedimine? Ükskõik mil viisil loom sööb, tuleb toit seedida, st lõhustada väikesteks molekulideks. Seejärel imenduvad need vereringesse ja jõuavad rakkudesse, kus nendest moodustatakse uusi vajalikke aineid ning saadakse energiat kasvamiseks ja elus püsimiseks. Seedumatud toiduosad eritatakse. Seedimine raku sees Kõige algelisem on rakusisene seedimine. Käsnad on ainsad loomad, kellel toimub kogu seedimine spetsiaalsetes rakkudes. Seetõttu saavad nad süüa vaid väga väikseid toiduosakesi. Lõhustumissaadused imenduvad neist rakkudest teistesse rakkudesse. Jääkained heidetakse rakust välja ning need liiguvad läbi suure ava kehast välja.
Programm „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013“ SIRJE REKKOR ANNE KERSNA ANNE ROOSIPÕLD MAIRE MERITS TOITLUSTUSE ALUSED KOHANDANUD: ANA KONTOR 2013 1 SISUKORD 1. Toitlustusettevõtete ja teenuste liigid 4 Toitlustusettevõtete tüübid ja äriideed 4 Kiirtoiduettevõtted 6 Kohvikud 8 Sööklad ja teised suurköögid 10 Restoranid 13 Baarid 19 Catering-ettevõtted 21 2. Toitumise alused
Hüpofüüsi süstidele järgneb marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). Karpkalade mari on õrn ja seda segatakse linnusulega. Marja inkubeeriimine toimub Weissi pudelites (tagurpidi pööratud põhjaga klaasnõud, millel pudeli suust tuleb sisse vesi, ülalt voolab välja). Marjaterad on veevoolus pidevas liikumises. Vajalik on surnud ja hallitusega kaetud marja eemaldamine. Marja arengu kiirus: 60-80 kraadpäeva koorumiseni = 3,5 4 päeva 20 kraadise vee puhul. Kui looted on marjateras arenenud koorumisvalmiteks (esimesed vastsed juba kooruvad spontaanselt, kasutatakse kiireks samaaegseks koorutamiseks ajutist hapnikuvaegust. Vastseid hoitakse algul tihedates
Eesti pindala on 45 227 km2. Territooriumi ulatus põhjast lõunasse on maksimaalselt 240 km, läänest itta 350 km. Euroopas on üle kümne Eestist väiksema riigi, näiteks Sveits, Taani, Holland, Moldova, Belgia, Albaania, Sloveenia. Eesti pindala kasvab aeglaselt, sõltudes maakoore kõikuvliikumistest. Maismaapiir on Eestil pikem lõunaosas Lätiga (343 km), järgides vähesel määral looduslikke eraldusjooni. 26 km ulatuses on piiriks näiteks Koiva (Gauja) jõgi. Idas kulgeb 294 km pikkune piir naabri Venemaaga piki Narva jõge ja Peipsi-Pihkva järve. Kagu-Eestis järgib piir maismaale rajatud sihte ja väiksemaid jõgesid. Lähemad ülemerenaabrid on Soome (vahemaa Tallinna ja Helsingi vahel on 80 km) ja Rootsi (Saaremaalt Gotlandini umbes 150 km). Eesti territoriaalveed ulatuvad rannast 12 meremiili kaugusele. Eesti territooriumi mandriosa äärmuspunktid on lõunas Naha talu Karisöödi külas (57 kraadi
millises rakus, välja arvatud basaalrakk, nelja viburiga rändeosed. Suguline paljunemine on isogaamne. Gameedid on väikesed, kahe viburiga, moodustavad samuti ükskõik millises rakus. Kopuleeruvad ainult erinevate isendite gameedid. Sügoot jaguneb meioosi teel. Tekib neli rändeost, mis kasvavad uuteks niitideks. Kogu elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot. Caulerpa- merevetikas, millel on substraati mööda roomav, kuni 50 cm pikkune, vahel pikemgi tallus. Välisel sarnaneb risoomiga, millel on lisajuured ja suured lehed. Tallus on otsekui hiidrakk ühtse protoplasti ja paljude tuumade ning kromatofooridega. Talluses puuduvad vaheseinad, kuid esinevad tselluloosist tuginiidid. Sugutu paljunemine puudub, vahel esineb vegetatiivne paljunemine talluse tükkide abil. Suguline paljunemine on isogaamne. Kogu elutsükkel möödub diploidses faasis. Meioos toimub enne isogameetide moodustumist.
orgaanilise aine põhiosa ja on keemilises seoses mulla mineraalosaga. Huumus tekib taimejäänuste muundumise ja mulla mikroobide lagusaadustest, kui need hapenduvad, liituvad ja tihkestuvad. Huumuses on keskmiselt 58% süsinikku ja 38% lämmastikku. Et huumuse tekkes osaleb mikroobne valk, on lämmastikusisaldus huumuses suurem kui selle lähteaineks olnud orgaanilistes jäänustes. Hübridisatsioon lähisugulasliikide ristamine. Hüdrosfäär Maad ümbritseb veekiht. Hüpertroofne ülirohketoiteline, liigtoiteline, veekogude troofsuse astmeid. H-sed veekogud on üleküllastunud pms. sissekanduvate toitainetega. Põhjalähedases vees ei ole lahustunud hapnikku, jääkatte ajal kaob hapnik veest täiesti. H-sed veekogud on harilikult madalad, nende veevahetus on aeglane. Iive populatsiooni kasvu või kahanemise kiirus, arvukuse muutumine ajaühikus. Eristatakse loomulikku i-t
BOTAANIKA KÜSIMUSED TTÜ 1. Botaanika eri harud ja seosed teiste teadustega. Botaanika eriharud: 1) morfoloogia (ehitus) - anatoomia (koed & organid) - tsütoloogia (rakkude ehituse varieeruvus) - embrüoloogia (looteline areng, seeme) 2) süstemaatika (liikide rühmitamine) - florograafia (liikide käsitlemine regioonides; floorad) 3) taimegeograafia (annab flooradele tähenduse) 4) (taime-) ökoloogia 4 & 5 = ökofüsioloogia 5) taimefüsioloogia 6) paleobotaanika (väljasurnud taimed) Seosed teiste teadustega: - botaanika – meditsiini eriharu, täpsemalt farmaatsia (rohud-ravimid; rohuteadus) - agronoomia (maamajandus ja põlluteadus) - looduskaitse 2. Kes on taim? Biosüstemaatika mõttes taimeriigi esindaja. Primaarsed plastiidid, ühendav tunnus (va pruunvetikatel). Veepõhine fotosünteesiv organism. Taimeriiki kuuluvad hulkraksed päristuumsed fotosünteesivad organismid, kellel on plastiide ja suuri vakuoo
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
