pidulikke riideid. Eesti rahvariided väljendasid teatavas mõttes seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale. Rahvariided jaotati üldiselt kolme ossa: 1. Pidulikud rõivad (kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve); 2. Käimise rõivad (peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks); 3. Igapäevased töörõivad (olid tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta). Peamiselt valmistati rõivaid kodukootud villasest või linasest kangast. Suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega (nt punast saadi madarajuurest)
Rahvariided Rahvarõivastega on meist kokku puutunud pea igaüks, kas neid ise kandes või kandjate pakutud kaunist vaatepilti nautides. Kuid mis on või oli rahvarõivas? Üldises mõttes on rahvarõivas seisuslikule ühiskonnale iseloomulik talupojarõivas, mida kanti nii argi- kui pidupäevadel, nii varasematel aegadel kui 19. sajandil. Rahvarõivas arenes külale ja piirkonnale omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid järgides. Kuna muutuste tempo oli aeglane, näib külarõivastus tagasivaates traditsioonilise ja püsivana. Kõige kiiremini võttis muutusi vastu pühapäeva- ja peoriided. Esimesed teadaolevad teated rahvariietest pärinevad 11-13.sajandist.Enim on andmeid
tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel,
ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7 Aksessuaarid 7 Jalakatted 7
Rahvariided Rahvarõivaste all mõistame me tänapäeval eelkõige 19. sajandil Eestis kantud pidulikke talupojarõivaid, mis on paljude sajandite pikkuse ajaloolise arengu ja loomingu tulemus. "Rõivamoe" kujundas kliima ja ka töö, mida tehti. Aga rahvarõivas on kandnud endas ka olulist ühiskondlikku rolli väljendades kandja kuuluvust, seisust, vanust, kandja meeleolu. Rahvarõivas arenes külale ja piirkonnale omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid järgides. Kuna muutuste tempo oli aeglane, näib külarõivastus tagasivaates traditsioonilise ja püsivana
Eesti rahvariided Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel
Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Naiste särk Tori naise argipäevane särk oli ilma kraeta kuid pikkade varrukatega. Tehtud oli särk peenemast linasest riidest (takusest riidest alasega). Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega. Varrukasuu oli värvlita ja varrukas ise lühem kui pidusärgil (kirikusärgil). Kaelaava äär oli seljaosal keskkohas ja esitükil kahel pool rinnalõhandikku seatud kurdudesse ja kinnitatud kahekordsest riidest 6,5 cm laiuse krae vahele. Rinnalõhandiku pikkus on 10 cm ning sellel on servades kitsas pilupalistus. Varrukad on ühendatud pihaosaga sirgjooneliselt
Särk,seelik Lambapruun pihtkuub (varasem), Kampsun(hilisem) Torutanu (varasem), Kabimüts(hilisem) Põll Õlarätik Mustad kingad Talviste rõivastena lisaks kasutati: Mütsi Kasukat Kindaid Aksessuaarid Kirivöö Laia säärekirjaga villased sukad Krae kinnitamiseks väike prees Rinnal suurem prees Kaelas helmed Hõbekett või helmekee kaelarahadega Argipäevane särk Varasemad särgid (ennem 19.saj.) olid üldiselt kraeta Pikkade varukatega Valmistatud peenemast linasest riidest Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega Varrukas lühem kui pidusärgil(kirikusärgil) Varrukad on ühendatud pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all Pidupäeva särk Lahtkraega Särgipiht on tehtud valgest labasekoelisest linasest riidest Kaunistatud valge linase niidiga Pidulikud särgid olid kortskäistega Tikkpistes tikandiga olid kaunistatud särgi õlalapid ning hilisematel särkidel ka krae Särgi kaenla alla õmmeldi nelinurksed lapid Pidupäeva riietus
Lasnamäe Üldgümnaasium Viljandimaa rahvariided Referaat Henri Muldre 11A Tallinn 2011 Sisukord 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) ...................................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Noorsootöö ja täiendusõppe osakond Dagne Press MINU RAHVARÕIVAS Referaat Juhendaja: L. Soova Tallinn 2008 SISSEJUHATUS Rahvarõivaste, nagu ka teiste riideesemete esmaseks ülesandeks on kandja varjamine ja katmine võõraste pilkude eest. Samas täidab rõivastus ühiskondlikku ülesannet, väljendades selle kandja sugu, seisust, vanust, elukutset või isegi jõukust. Rahvarõivas, vaatamata oma esmasele ülesandele on aga väga kaunis, maitsekas ja esinduslik. Nii on ka rahvarõivastel tänapäeval täita mõningaid ühiskondlikke ülesandeid olla esindusriietuseks teatud pidulikel puhkudel, aktustel, vastuvõttudel jne. Eriti suure uhkusega kantakse rahvariideid rahvapidustustel (laulu- ja tantsupeod), kus nende
katsid rinna, jättes alaääre (alase, alese) ja seelikuvärvli vahelt särgi umbes kämblalaiuselt nähtavale. Kaelaava lõigati T-kujuline. õigadele õmmeldi õlalapid. Käiseid kaunistati ise, kuid kasutati ka oskajamate teenuseid. Jõhvis ja Lisakus mäletati, et Soome saartelt on naised toonud niplispitsi, tasu makstud toiduainetes. Ka käiste kriipsutamisega pole kõik hästi hakkama saanud, rääkimata väljaõmblemisest. Igapäevased käised olid reeglina jämedamast riidest ja lihtsamad. Öeldi: "Väljaõmblus ei taha pesemist." Käiste all kantav särk oli Alutaguselgi eesti naiste särkide üldise tava järgi kokku õmmeldud peenemast linasest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, alesest. Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav. Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad
Eesti rahvarõivad Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled). Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole.
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud
alates 11.13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta. Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda. 13. 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised
Gooti ajastul peeti tähtsaks roosi kui neitsi Maarja lille. Roosi õielehti pandi peekrisse joogi sisse või käidi õitega kaetud vannis. Roosid, tulbid ja viinamarjad on esimesed taimornamendid, mis kooti ka riietesse sisse. Lisaks kasutati ka tikandit, mis tugevdas õmblusi Jalatsitest levisid pika ninaga n. ö. nokk-kingad või saapad. Õukondlaste jalatsid olid kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki
Uurimustöö Ambla naiste rahvariided 19 sajandil Koostaja: Kelli Kiipus Klass: 8.c Tapa Gümnaasium 2007 Sisukord: · Sissejuhatus lk 3 · Särk lk 4 · Käised lk 4 · Seelikud lk 6 · Põll lk 8 · Vöö lk 9 · Pikk-kuub lk 10 · Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti
..........................3 2.Kihelkonna kihelkond...............................................................4 3.Kihelkonna rahvariided............................................................5 3.1 Särk........................................................................................5 3.2 Seelik.....................................................................................5 3.3 Põll.........................................................................................6 3.4 Vöö........................................................................................6 3.5 Liistik.....................................................................................6 3.6 Kaelarätik...............................................................................7 3.7 Tanu.......................................................................................7 3.8 Sukad ja kingad.....................................................................7 3.9 Ülerõivad...............
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest
Mulgimaa idaosa oli vastuvõtlikum naaberaladelt laenatavaile nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad
Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis. Erinevalt tavalistes alla põlve püksikutest on need ,,Pantaleti" püksikud üle põlve. Pükste alumised ääred olid kaunistatud volangidega. Need püksid olid tehtud, kas siidist või linasest riidest. Järgmiseks alusriideks oli pluusi taoline asi, mis jättis kehale justkui liivakella figuuri, seda kutsuti ,,shimmeyks". See oli vaba aluspesu, mis ulatus allapoole põlvi. Sellel oli kroogitud paelaga kaelus ja nööbid pükste osal. Pärast seda tuleb korsett, mis käib selle ,,shimmeyksi" peale siis. Korsett oli väga paljudes disainides, kuid eelkõige oli selle mõte rõhutada vöökohta ja puusi. Korsetid olid kaunistatud tikandi ja pitsiga
Tema õukonnatseremooniaid ja rõivastust järgisid teised Euroopa kuningakojad mitu aastakümmet. Barokkrõivastus Alates 17 saj. on Prantsusmaa põhiline moe dikteerija. Barokkrõivad kujutasid endast sünteesi eelnevatest ja uutest suundadest Hollandi ja Prantsuse aristokraatia moest. Barokkrõivastusele oli iseloomulik lopsakas maaliline figuur, vaba rõivastuse juurde kuulus aeglane "ujuv" liikumine ja keeruline tseremoniaalsus. Rõivastus oli ekstsentriline ja luksuslik, väga dekoratiivne ja rikkalikult kaunistatud. Kaunistuselementidena kasutati kõikidel rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass-siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav. Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne
19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheloogilistele leidudele teame mõnda ka 1 aastatuhande ja 2 aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegselt Eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varukatega särk ja selle peal kantav villane varukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riide laid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid napilt, kuid selle aja naiserõivastusest on säilinud täielikumaid komplekte (näiteks Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, vaipseeliku kõrval hakkas levima kokku õmmeldud ühevärviline seelik. Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu.
ja puht iluesemeid ei tehtud. Kääsitöö alaste oskuste arendamine oli igas peres tähtis. Tööriistad, vahendid, kehakatted, jalanõud, mööbel. Eesti rahvakunstis tugines kõik eelkõige otstarbekusel. Esteetiline pool kajastus eelkõige ornamentikas ehk kirjas, mis võis kanda kindlat sõnumit või teavet ja mida võis mõista üksnes selle kasutaja. · Ornamendikunstis oli roll ka kirikukunstis. Kasutati kirikukunsti elemente, kasutati rõngasriste. · Naiste ehted ja rõivastus kaunistati, samuti igapäevased esemed. · Kodune käsitöö oli olulisel kohal, eriti just talvisel perioodil. Igasugused puu- ja nahatööd, villa- ja lina töölemine. · Linnades koondusid saklastest käsitöölised tsunftidesse (käsitööliste ühingud). Nad ei laskunud eestlasi nendesse tulla. Tekkisid tsunftijänesed, kes läksid mõisadesse tööle. Tekkisid uued käsitööoskused ja uued tehnikad. Saksa keelest on tulnud eesti keelde enamus tööriistade nimetusi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
