Talharpa/hiiurootsi kannel /hiiu
kannel/rootsikannel/vibukannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua
asemel auk (mõnel juhul isegi kaks). Talharpa põhiline
konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. Seda tüüpi pillide keeled
on valmistatud hobuse sabajõhvidest.
Erinevad nimetused pillile
tekitavad tihti segadust , kuna talharpa ei ole kannel. Sõna "kannel"
arvatakse olevat olnud eestikeelne keelpilli sünonüüm, mille
rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpill automaatselt
omandas.
Tänapäeval levinuim nimetus
"hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli
RAHVAPILLID Koostaja : Juhendaja : SISUKORD : Sissejuhatus...................................................................................3 Parmupill, sarvepill, vilepill, viiul................................................ 4 Kannel, torupill, moldpill..............................................................5 1 Hiiu-kannel, põispill, jauram.........................................................6 Kasutatud allikad...........................................................................7 2 Rahvapillide liigid Rahvapillid on rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus
Rahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja
TORUPILL Torupill on puupuhkpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Torupill koosneb neljast põhiosast: Nahast õhukott Õhupuhumistoru (puhutakse kotti õhku sisse) Mänguvile (meloodia mängimiseks) Bassvile (annab ühtlast pikka bassiheli) Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad. Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet. Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu
KODUNE KONTROLLTÖÖ TORUPILL puupuhkpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aastaringselt. Torupill oli Eestis tõenäoliselt juba 14. sajandil kodunenud. Esimesed kirjalikud andmed on 16. sajandist. Torupill koosneb neljast põhiosast: o Nahast õhukotist seda hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale on mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad; näiteks kitse, lehma, lamba, sea jt. o Õhupuhumistorust selle kaudu puhutakse kotti õhku juurde.
Kannel lk 4 Torupill lk 5 Viiul lk 6 Lõõts lk 7 3 Sissejuhatus Rahvapillid rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 67 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. LääneEestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill. Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja neid valmistati kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi alguspooleni valdavalt
Kõik kommentaarid