Raamatupidamise ajalugu ja eetika (1)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Ärikorralduse instituut

Raamatupidamise eetika ja ajalugu

Tallinn 2010
Erinevad ühiskonnad on teinud läbi erineva kiiruse ja erineva tulemusega arengu. Kui võrrelda kõrgemalt arenenud tehnoloogiaühiskondasid, siis nendes keskkondades võime rääkida väga paljudest erinevatest e-teenustest ja lahendustest, mis omakorda viitavad sellest, et järest rohkem automatiseeritakse protsesse ja andmed. Kõik, mis on traditsiooniliselt olnud paberkandjatel, kolib pilvedesse. Ka raamatupidamine erinevate süsteemide ja meetoditega on teinud läbi suure arengu. Ometigi võib areng olla erinev sõltudes ühiskonna vajadustest ja suundadest. Antud essee eesmärk on vaadelda raamatupidamise arengut ning kaardistada eetika olemus tänapäeva ühiskonnas.
Arvestuse tekkimise tingis majanduse jätkuv areng ja majandusprotsesside muutumine keerulisemaks. Arvatakse, et Vana – Hiinas kujunes algeline arvestussüsteem välja juba 8000 aastat tagasi. On teada, et mitmesugustel materiaalsetel infokandjatel (kivisse raiutuna, puusse lõigatuna, liivale joonistatud või savist majaseinale kraabituna jms.) on peetud arvestust aastasadu .
Majanduselu, kirjaoskuse ja matemaatika areng tingisid spetsiaalse arvestustöötaja kutse tekkimise. Esimesed arvestustöötajaid ettevalmistavad erikoolid olid Vana-Egiptuses ja Mesopotaamias. Egiptuse koolides õpetati rahandusametnikke ja Mesopotaamia koolides preestreid, väidetavalt on seal õpetust saanud ka esimesed naisarvepidajad. Rahvas nimetas neid inimesteks, kes oskasid „lugeda, kirjutada ja nõiduda“.
Uuele tasandile arenes raamatupidamine siis, kui võeti kasutusele mündid. Alates sellest ajast oli võimalik üles kirjutada kogu omand, mitte ainult koguseliselt, vaid ka väärtuseliselt. Teerajajateks kahekordse kirjendamise alal on olnud Raymond de Rooveri kirjeldatud bilanss , mis koosnes 12 leheküljest, 110-st nimetusest varade poolel ja ligi 60-st nimetusest kohustuste poolel. Kogu arengu tulemuseks oli nelja arveldussüsteemi kujunemine (Itaalia, Saksa, Prantuse -inglise ja Ameerika süsteem), mille põhjal erinevad riigid endale omad süsteemid kujundasid.
Itaalia süsteemi arvestust peeti kahes põhiraamatus. Kõik muudatused majandusüksuse varades kirjutati esiteks päevaraamatusse, seejärel pearaamatusse. Kindlaksmääratud ajal tehti kokkuvõtted ja toodi välja lõppseisud. Süsteemi arenedes hakati detailiseerima arvestuse pidamiseks kasutama mitmeid abiraamatuid, millede kokkuvõtteid võrreldi pearaamatu andmetega.
Saksa süsteem koosnes kassapäevaraamatust, mittekassaoperatsioonide päevaraamatust ja pearaamatust. Süsteemi väljaarendamise aluseks oli vajadus võimaldada mitmel inimesel üheaegselt päevaraamatut pidada. Muudatuste registreerimine majandusüksuse varades jagati kahte ossa – muutused raha eest ja muudatused võlgu või mitte raha eest. Pearaamatusse võis sissekandeid teha kas iga päev või teatud aja järel, nädala, kuu jne kaupa.
Prantsuse-inglise süsteemist rääkides, siis see koosnes ostmise päevaraamatust, müümise päevaraamatust, muude muutmiste päevaraamatust ja pearaamatust. Süsteem erines saksa süsteemist selle poolest, et majandustehingute kronoloogiliseks registreerimiseks kasutati mitut žurnaali, kus igas neist kajastati kindlat ühelaadsete tehingute rühma. Niisugune süsteem võimaldas ulatuslikumat tööjaotust ja madalama kvalifikatsiooniga töötajate kasutamist, sest ühelaadsete tehingute kandmiseks kindlatesse žurnaalidesse ei olnud vaja tunda kõiki raamatupidamise reegleid.
Vaadeldes Ameerika süsteemi, mis koosnes päevaraamatust ja pearaamatust, siis iseärasuseks oli asjaolu, et kahe põhiraamatu asemel võeti kasutusele üks põhiraamat, kus igal leheküljel oli kaks osa – üks päevaraamatu ja teine pearaamatu jaoks. See süsteem nõudis tingimata abiraamatute pidamist. See süsteem sobis väikestele, suhteliselt püsiva tehingute ringiga ettevõtetele.
Näiteks võib siinkohal tuua, et Eesti riigi raamatupidamine sarnaneb kõige rohkem Saksa süsteemile. Eesti puhul tuleks lisaks arvestada veel sellega, et EV Raamatupidamise seadus, peamine majandusarvestust reguleeriv seadusandlik akt Eesti Vabariigis, jõustus alles 1995. a. algusest. Ehk siis peamised mõjutused seaduse kujundamisel on tulnud Euroopast. Viimasega kehtestati õiguslikud ja metoodilised alused hea raamatupidamise tava põhimõtete juurutamisele arvestuse praktikas ja teoorias . Vähe sellest ,et seadused jõustusid alles 1995 a. on eesti esimeste raamatupidajate kutsestandardite valmimisest möödas kõigest 8 aastat.
Kui raamatupidamise ajalugu on võimalik suhteliselt lihtsalt kaardistada ja selle arengut vaadelda, siis eetilised tõekspidamistega on hoopis teisiti. Erinevate kutse-eetika koodeksite eesmärkideks on edendada raamatupidaja professiooni eetilist kultuuri. Peamised nõuded selle saavutamiseks on usaldusväärsus, kutsealane kompetentsus, kutsealase tegevuse kvaliteet ja kindlustunne. Ehk siis raamtupidaja peab oma kutsealases tegevuses olema otsekohene ja aus, peab olema erapooletu ega laskma eelarvamustel, huvide konfliktil või teistel isikutel mõjutada objektiivsust, raamatupidaja peab kutsealast tegevust teostama kompetentselt ja hoolikalt ning tal on pidev kohustus hoida oma kutsealased teadmised ja oskused nõutaval tasemel, raamatupidaja peab tagama kutsealase tegevuse käigus saadud informatsiooni konfidentsiaalsuse ning ei tohi seda ilma vastava loata kasutada või avalikustada, välja arvatud, kui tal on selleks seadusandlusest tulenev kohustus, raamatupidaja käitumine peab olema kooskõlas elukutse hea mainega ja ta peab hoiduma seda kahjustavatest tegudest.
Eelpool mainitud põhimõtted lähevad kokku väga hästi ühiskonna arenguga, kus on vaja kõikide tegevuste dokumenteerimine. Tähendab see seda, et igaks elujuhtumiks genereeritakse dokument, eeskiri, koodeks , millest juhindudes peaks mingi tegevus toimuma. Erinevad raamatupidamise eetika koodeksid määratlevad suheliselt üheselt põhimõtted, eesmärgid ja muud reguleerivad sätted, kuid mis jääb vajaka on ilmselt nende praktiline rakendus . Nimelt kui raamatupidamise erinevad süsteemid hakkasid välja arenema, siis oli erinevatel isikutel väga selge nägemus, mis on nende tegevuse eesmärk ja teoreetiliselt nad ka teadsit kuidas seda saavutada. Ühesõnaga nende bilansis valitses tasakaal. Kui me nüüd aga võrdleme eetika kujuemist, siis teatud persoonidel võib ju olla eesmärk ja teoreetiline pagas, kuidas seda kujundada, kuid julgen väita, et nendes bilanssides ei valitse kindlasti mitte tasakaal. Ei valitsenud ka tasakaalu minevikus.
Liikudes tagasi 8000 aastat, aega mil kritseldati arvestused liiva sisse või tahuti kivisse. Võime kõik ette kujutada, et tol ajal oli eetikaga väga lihtne, see kes oli tugevam selle tahtmise järgi tehti ka arvutused, sõltumata sellest , mida näitasid kriipsud liival. Mõned tuhanded aastad edasi hakati kasutama tinti aga mentaliteet oli jätkuvalt sama. Julgen väita, et ka tänapäeval on toimivad asjad sarnaselt, kuid mõningaste mööndustega. Nimelt kui aastasadu on üritatud süsteeme mõjutada toore jõuga, siis vähemalt positiivseks aspektiks tänapäeval on tedmised, millega seda tehakse. Raamatupidajad mängivad väga olulist rolli ettevõtete tegevuses. Kuid paraku valitseb aga jätkuvalt selline olukord, kus leidub persoone, kel on nende üle mõjuvõimu. Viimase lause mõte seisneb selles, et järjest enam hinnatakse raamatupidajaid ja nende profesionaalsust, kuid seda hinnatakse senikaua, kuni suudetakse täita juhtide ootusi ja nägemusi ettevõtte varade ja tulemuste kajastamisest.
Antud artiklid kirjeldavad kuidas ja mida peaksid raamatupidajad oma töös teadma ja omandama. Suurema osaga nendest artiklitest olen ma nõus. Väga pooldan seda, et raamatupidajad tunneksid erinevate maade arvestustüsteeme ning oleksid kursis raamatupidamise arenguga. Lisaks peaksid raamtupidajad kindlasti teadma eelkäijate ebaõnnestumisi ja kordaminekuid. Üks äärmiselt oluline punkt, mida autorid on ka põgusalt kirjeldanud, on raamatupidaja suhted erinevate isikutega (kliendid, kaastöötajad, avalikkus ). Ma julgen väita, et Eesti praktikas hoitakse sisuliselt raamatupidajat oma kabinetis ja ei lubata ühegi kliendiga kohtumisele, rääkimata avalikkuse ees esinemisest. Ehk siis tegemist on põhivaraga, mida kasutatakse tema amortiseerumiseni.
Lõpuks oleme jõudnud punkti, kus saab väita, et eetika käib käsikäes haritusega. Kuigi ka sellele on võimalik vastu vaielda, sest mida kõrgemalt haritud on inimene, seda seaduslikumalt suudedakase eetiliste otustega manipuleerida . Haridus ja eelkõige teadmised on muutunud järjest olulisemaks relvaks olelusvõitluses. Kui aastatuhandeid tagasi oli peamiseks argumendiks füüsiline jõud, siis tänapäeval peavad tugevad olema eelkõige oskustöölised ja sportlased . Ka eetikaga on umbes samad lood. Me kõik oleme kuulnud kutse- eetikas ja erinevatest koodeksiteks. Enamus inimesi, kes on kunagi koolis käinud, teavad, milline peab endast lugupidav inimene olema ja kuidas käituma. Kuid ometi on eetika nagu ebamaine olen, kes on seal kuskil olemas aga mida üldjuhul tavaühiskond peale bürokraatide ei näe ega jälgi.

Kasutatud allikad

Brief R.P. (1975). The Accountant ’s Responsibility in Historical Perspective. – The Accounting Review, 50 (2), 285-297.

Myer J.C. ( 1931 ). Teaching the Accountant the History and Ethics of His Profession. – The Accounting Review, 6 (1), 47-50.

Graham W.J. (1939). Accounting Education, Ethics and Training. – The Accounting Review, 14 (3), 258-262.