Raamatud on nagu peegel (Artur Shopenhauer) (0)

Raamatud on nagu peegel (Artur Shopenhauer)
Raamat on peegel, mida igaüks erinevalt näeb. Inimene, kes armastab raamatuid lugeda võib teosest endale omandada palju erinevaid mõtteid, kuid samal ajal kinnise silmaringiga inimene ei suuda samast teosest kirjaniku põhiideid välja noppida. Autoril on anne panna lugejaid nägema seda, mida nad varem ei pruukinud märgata. Raamatutest võib ka peegelduda kirjanike eelistused , arvamused ning ühiskondlikud eluviisid . Nad on alati tundlikumad sotsiaalsetele ja ümbritsevas keskkonnas aset leidvatele oludele. Sellest tulenevalt on palju erinevaid teoseid, mitmekülgsete mõttelaadide ja nägemustega.
Eelkõige peegeldab raamat kirjanikku – tema stiili, elulaadi ning eelistusi. A.H. Tammsaare taluainelises romaanis “Tõde ja Õigus” on kirjeldatud Vargamäe talu peremehe igapäevaseid töid, rõõme ning raskusi. Kuna kirjanik viibis ise samuti lapsepõlves talus, siis ilmselt elas temagi läbi neid samu raskusi, mis köitsid teda kirjutama avameelselt maarahva läbielamistest. Aja möödudes kolis A.H.Tammsaare linna ning ka seda andis ta edasi romaanis „Tõde ja õigus“ läbi Indreku, kes otsustas traditsioone rikkudes linna kooli minna, ning teha seda, mida ta südamest nautis. Iga teos on kirjanikule võimalus end välja elada ja paberile kirja panna seda, millest rääkida on keeruline. Kirjandusteoste kaudu aga saavadki lugejad osa kirjutaja mõttemaailmast ja elust, vahel ka ehk iseennastki sealt ära tundes.
Õnnestunud kirjandusteost nautides võib lugeja end paremini mõistma hakata. Iga inimene loeb üldjoontes vaid neid raamatuid, mis talle mingil määral huvi pakuvad. Valik aga peegeldabki lugeja iseloomu ning eelistusi. Analüüsides meelepärast teost võib iga mõte panna lugeja arvamusi ning elulaadi ümber hindama . Tänapäevalgi kirjutavad inimesed raamatuid, kes ühel või teisel moel on omandanud mingid teadmised erinevatel aladel, soovides seda teistega jagada. Selle tulemusena hakkab mõni inimene uskuma millessegi, mida enne tema jaoks ei eksisteerinud, omandab uusi elus hakkama saamise oskuseid ning psühholoogilisi teadmisi. Selleks, aga et mõista teost peab inimene eelnevalt omama silmaringi, mis laseks tal mõelda kirjanikuga ühel lainel. Kui aga kinnise mõtteviisiga inimene loeb sügava sisuga teost, ei pruugi ta arugi saada, kui tähtsa sõnumiga üks või teine teos on. A. Schopenhauer on öelnud, et “Lugemine pole mõtlemine enese, vaid kellegi teise peaga.” Igaüks mõistab teoseid erinevalt, tulenedes sellest, millised nad ise mõtlemiselt on.
Teoste tekstidesse lähemalt süvenedes leidub nendes massiivselt ümbrust kirjeldavat informatsiooni ning ajaloolisi fakte. Jutus peegeldub ühiskonna ja inimeste elulaad mingil kindlal ajajärgul. Mitmed meie kodumaa kirjanikud on oma suurteostes kajastanud mitmekümne aasta tagust Eesti elu ja olu. A.H.Tammsaare teoses „Tõde ja õigus“ näidati selgelt eestlaslikku jonni ajamist. Uhkust , mida ei suudetud maha suruda kahe taluperemehe vahel. Alatasa käis vaidlemine ja kaklemine täiesti tühiste asjade pärast. Selles samas romaanis kajastub suurelt eestlaste hoolas töökus. Usin ja töökas Eespere Andres mõtles alati sellest, mida tal ei olnud. Mõttes aretas plaane talu ülesse ehitamisest ja suurest saagist, selles hetkes , mis tegelikult eksisteeris, nägi ta ainult halba. A. Scopenhauer on öelnud „ Me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil ei ole.“ Selle tsitaadiga võibki iseloomustada Andrese, üldistades Eesti talupoegade mõtlemist. Eestlasi iseloomustav kangekaelsus ja kinnist iseloomu esineb ka A.Gailiti teoses „ Leegitsev Süda“, kus taluperemees Taavet Rabaraud ei kannatanud oma tegeliku poja ema Anu Maarva elamist tema lähedal, ei kiitnud heaks poisi kuulsust ning elukutset. Samuti surus peremees alla oma tunded teenijanna vastu, mis vähegi oleksid näidanud tegelikku armastust. Läbi erinevate aastate kirja pandud raamatute abil õpimegi mõistma ja teadma, kuidas elasid meie esivanemad ning kas ja kui palju on asjaolud aastatega muutunud.
Raamatud annavad meile aga ülimalt palju informatsiooni ning teavet, mille peale esmapilgul ei oskagi tulla. Pikema süvenemisega on igaüks suutlik tekstist välja lugema nii mõndagi harivat ja üllatavat enda jaoks. Teose sisuga seoste tekkimine aitabki inimestel näpunäiteid meelde jätta ning end mõne tegelase rollis tunda. Kirjandusteostel on võim panna inimene mõistma iseenda tegusid , autori mõttemaailma ja erinevaid ajajärke. See peegeldab igale inimesele erinevat teavet ning sellest võib igaüks erinevalt aru saada, vastavalt sellele, millist elu ta ise elab.