Raamatu meelis kokkuvõte (0)

TALLINNA MEREKOOL
Ranel Saare
11LJ
MEELIS
Tallinn 2015
SISSEJUHATUS
Raamat „Meelis” ilmus aastal 1961. Selle raamatu kirjutas Enn Kippel ja illustreeris Henno Arrak.
Raamatu „Meelis” tegelased:
Peategelane: Meelis
Teised tegelased: Lembitu , Ivo, raudrüütlid, preester, Olopi poeg, Sigurdi tütar, Rauk , Astrid, Vjatško ja teised.
„Meelis”
E.Kippel
Meelis oli Sakala maavanema Lembitu üheksaaastane poeg, kes viidi kloostrisse ja sealt ta põgenes. Ta sai saarlaste laevale, kuhu said ka teised poisid, kes olid põgenenud. Õnnetuses sattus ta Kuramaa mereröövlite kätte. Mereröövlid läksid Rootsisse röövima . Siis põgenes Meelis laevalt ja päästis Astridi . Astrid saadeti oma koju tagasi, kuid Meelisel ei olnud kuhugi minna ja nii jäi ta Rauga juurde elama. Vanake ütles, et kui poisil on midagi tarvis, siis maavürst on talle tänuvõlgu ja abistab poissi kindlasti. Rauga juures elades ei tahtnud poiss mitte tänamatult võõrast leiba süüa, vaid õppis käsitsema nuga ja voolmeraudu. Sealt tuli ta tagasi kaubalaevadega. Oma kodumaal sai ta sõjas viga. Ta kuulis , et ta isa Lembitu oli Madisepäeva lahingus surma saanud ja et emagi on surnud.
Nüüd ei olnud tal enam kahtlust, et tema isa oli tõesti surnud. Kuna ta oli langenud kihelkonnavanema poeg, võisid ordurüütlid ka tema peale viha kanda. Sügisel toimus suur taplus Lihula linnusel. Saarlaste abiga saadi rootslastest jagu. Lahingus kohtas Meelis maavürst Oolopi poeg Sigurdit. Maavürst oli lahingus haavata saanud ja suri Meelise silme all. Tema viimaseks sooviks oli saata väike rist tütar Astridile. Nüüd asus Meelis lõpuks pikale teele Lehola linnuse poole. Ta asus teele teadmata, kas ta kodu veel alles on. Lõpuks jõudis Meelis jälle koju tagasi. Vend Õnnepäeva näitas talle kohta, kus nende isa oli lahingus langenud. Ta emagi oli surnud ja paljud teised ka. Kodukandis kohtas Meelis jälle vana karjus Ivot. Ivo oli väga vanaks jäänud. Tal oli nüüd plaan minna tagasi oma esiisade maale Pihkvasse. Meelis lootis Pihkvast saada abiväge, et oma kodukoht ordurüütlitest vabastada. Leholast Pihkvasse oli palju maad. Nii kadus Meelis Leholast mitmeks aastaks. Jälle olid rahutused rahva hulgas võimust võtnud. Ühel ilusal päeval ratsutas vürst Vjatško Tarbatu linnusesse, mis asus Emajõe ääres. Sinna kogunesid kõik ümberkaudsed hõimlased ja teised, et liituda venelastega.
Meelis on nende peale tõsiselt vihane. Lõpuks toimus lahing Tarbatu linnuses. Seal hukkus ka Meelis. Kõik linnuses olnud varad rööviti , inimesed tapeti ja hooned põletati maani maha. Peale seda algas pime orjuseaeg, mil rahvas pidi oma töövaevast isandaid toitma.

Lindanise lahing

Taani kuningas Voldemar II oli esimese katse Eestimaal alasid vallutada teinud 1206 . aastal, mil ta proovis ebaõnnestunult kanda kinnitada Saaremaal. Sõjaväega Eestimaale tungimise plaan kerkis taas päevakorda 1218 . aastal, kui kuningaga kohtusid Riia Piiskop Albert , Eestimaa piiskop Theoderich ja Zemgale piiskop Lippe Bernhard. Riiast lähtunud ristisõda oli Eestimaal põrkunud eestlaste ja neid toetama asunud Vene vürstide tugevale vastupanule, mistõttu pidasid piiskopid vajalikuks leida endale uusi liitlasi. Nii palutigi kuningat astuda eestlaste ja venelaste vastu sõtta, lubades vastutasuks Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa tema võimu alla anda. Valdemar lubaski järgmisel aastal Eestimaale minna. Peagi sai ta Paavstilt loa liita paganatelt vallutatavad alad Taani riigi ja selle kirikutega.
Randunud vägi hõivas vastupanuta Lindanise linnuse, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge. Küll asusid revalased ja harjulased Henriku Liivimaa kroonika järgi kohe sõjaks valmistuma ja väge koguma, samal ajal väliselt sõbralikkust näidates ja vanemaid Taani kuninga juurde rahu tegema saates. Kuningas olevat neid uskuma jäänud, vanematele kingitusi jaganud ja nad ristida lasknud. Teisalt on arvatud, et rahu sõlminud ja sõda eelistanud revalased polnud üks ja sama sama seltskond. Marika Mägi oletab, et algselt rahu sõlmima saabunud lähimate piirkondade Revala vanemad võisid seda teha siiralt, kuid ülejäänud maakonna vanemad sellega ei nõustunud ja otsustasid sissetungijatele sõjaliselt vastu astuda.
Kolm päeva pärast vanemate lahkumist kuninga juurest ründas revalaste ja harjulaste vägi, mille suuruseks on Benninghoven hinnanud u 1000 (äärmisel juhul 2000) meest, õhtu eel ootamatult viiest eri suunast taanlaste laagrit. Lahingu täpne kuupäev (15. juuni) on märgitud ainult 16. sajandi Taani ajalookirjutaja Peetrus Olai kroonikas ja see langeb kokku taanlaste 12. sajandil kuralaste üle saavutatud legendaarse võidu kuupäevaga, mistõttu on selle dateeringu õigsuses kaheldud. Henriku Liivimaa kroonika teate järgi, et eestlased ründasid taanlasi viiest küljest, on Paul Johansen oletanud, et lahingupaik võis olla Vanaturul , kus hilisemast ajast on teada viis lõikuvat teed. See hüpotees aga ei arvesta, et 13. sajandil oli merevee tase kõrgem ja üks neist teedest vee all. Ka 1977. aasta väljakaevamised Vanaturu kaelas ei leidnud märke tolleagsest kultuurikihist. Rünnak oli eestlastele algul edukas. Tapeti palju taanlasi ja vastased löödi taganema. Õnnestus jõuda isegi telgini, kus arvati viibivat kuningat, ja surmati seal olnud Eestimaa piiskop Theoderich. Legendi järgi olevat ta end ise Valdemari mantlisse riietanud ja nii kuninga eest oma elu andnud. Vürst Vitslav asus oma vägedega orus Toompea merepoolsel nõlval ja jäi lahingu alguses võitlusest kõrvale. Tavaliselt on tema väesalga asupaigaks peetud hilisema Mihkli nunnakloostri ümbrust, Marika Mägi arvates vastab kroonika kirjeldusele paremini aga ala hilisemast vanalinnast lõuna pool. Peagi, nähes eestlasi lähenemas, sekkus ka Vitislav lahingusse, astudes neile vastu ja lüües eestlased tagasi. Selle peale jäid taanlasi jälitavad eestlased seisma, võimaldades taanlastel koonduda ja omakorda pealetungile asuda. Eeldusel , et taanlased taganesid oma laevade suunas, mis tõenäoliselt olid vanalinna juures oleval rannaalal, ja et Vitislavi väeüksus asus vanalinnast lõuna pool, võisid eestlased nüüd jääda nende vahele lõksu. Üheskoos slaavlastega rünnati nüüd eestlasi ja aeti nad põgenema. Henriku Liivimaa kroonika teatel sai lahingus surma üle 1000 eestlase.
Pärast võidukat lahingut viisid taanlased lõpule uue, suhteliselt nõrga ja vähemalt osaliselt puidust linnuse ehitamise Toompeale, mille järel kuningas lahkus Taani. Kohale jäänud piiskopid koos linnusesse jäetud garnisoniga võitlesid kogu selle aasta revalastega, kuni suutsid lõpuks kogu maakonna allutada ja ristida. Kuigi Taani sissetung Eestimaale oli toimunud kuningas Valdemari ja piiskop Alberti koostöö tulemusena, tekkis peagi meeste vahel konflikt. Esimeseks nendevaheliseks tüliküsimuseks kujunes lahingus langenud Theoderichile järglase nimetamisega – nii Valdemar kui Albert pidasid seda oma õiguseks . Kuningas määras Revala piiskopiks oma kaplani Wescelini ja takistas Alberti poolt Eestimaa piiskopiks nimetatud Hermanni saabumist Riiga . Hiljem keeldus Albert tunnistamast Valdemari ülemvõimu kogu Eestimaa üle.
Kokkuvõte
Raamat oli väga hea ja lugemist väärt. Minu arust väga hästi kirjutatud raamat ja soovitan seda teistelegi.
Sai palju uut informatsiooni eesti ajaloo kohta ja teada kuidas vanasti elu käis.
Kasutatud kirjandus:
www.wikipedia.com
Raamat „Meelis”