Meelis (2)

,, Meelis ’’
E.Kippel
 
Ilmus: 1961 a.
Illustratsioonid : Henno Arrak
 
Tegelased:
Peategelane :
Meelis -julge, ettevõtlik ja tark.
Julge - Kui karu end uuesti
tagumistele jalgadele ajades kaitsetuks jäänud kütile parajasti peale kargamas oli, jooksis Meelis kahlates läbi sügava lume ja lõi oma oda hooga karule rindu .
Ettevõtlik - ,, Mina ei jää enne rahule, kui ma oma isa ja vendade vere eest olen ristiväele tasunud.’’
Tark - Bernhard , sinu usinus kannab juba nüüd head vilja. Ma arvan, et ta oli julge poiss, sest ta päästis Olopi poeg Sigurdi tütre Kuramaa mere-röövlite käest.
Teised tegelased :
Lembitu , Ivo, raudrüütlid, preester , Olopi poeg, Sigurdi tütar, Rauk , Astrid,  Vjatško  jt.
 
 
Meelis oli Sakala maavanema Lembitu üheksaaastane poeg, kes viidi kloostrisse ja sealt ta põgenes. Ta sai saarlaste laevale, kuhu said ka teised poisid, kes olid põgenenud. Õnnetuses sattus ta Kuramaa mereröövlite kätte. Mereröövlid läksid Rootsisse röövima. Siis põgenes Meelis laevalt ja päästis Astridi . Astrid saadeti oma koju tagasi, kuid Meelisel ei olnud kuhugi minna ja nii jäi ta Rauga juurde elama. Vanake ütles, et kui poisil on midagi tarvis, siis maavürst on talle tänuvõlgu ja abistab poissi kindlasti. Rauga juures elades ei tahtnud poiss mitte tänamatult võõrast leiba süüa, vaid õppis käsitsema nuga ja voolmeraudu. Sealt tuli ta tagasi kaubalaevadega. Oma kodumaal sai ta sõjas viga. Ta kuulis, et ta isa Lembitu oli Madisepäeva lahingus surma saanud ja et emagi on surnud.
Nüüd ei olnud tal enam kahtlust, et tema isa oli tõesti surnud. Kuna ta oli langenud kihelkonnavanema poeg, võisid ordurüütlid ka tema peale viha kanda. Sügisel toimus suur taplus Lihula linnusel. Saarlaste abiga saadi rootslastest jagu. Lahingus kohtas Meelis maavürst Oolopi poeg Sigurdit. Maavürst oli lahingus haavata saanud ja suri Meelise silme all. Tema viimaseks sooviks oli saata väike rist tütar Astridile. Nüüd asus Meelis lõpuks pikale teele Lehola linnuse poole. Ta asus teele teadmata, kas ta kodu veel alles on. Lõpuks jõudis Meelis jälle koju tagasi. Vend Õnnepäeva näitas talle kohta, kus nende isa oli lahingus langenud. Ta emagi oli surnud ja paljud teised ka. Kodukandis kohtas Meelis jälle vana karjus Ivot. Ivo oli väga vanaks jäänud. Tal oli nüüd plaan minna tagasi oma esiisade maale Pihkvasse. Meelis lootis Pihkvast saada abiväge, et oma kodukoht ordurüütlitest vabastada. Leholast Pihkvasse oli palju maad. Nii kadus Meelis Leholast mitmeks aastaks. Jälle olid rahutused rahva hulgas võimust võtnud. Ühel ilusal päeval ratsutas vürst Vjatško Tarbatu linnusesse, mis asus Emajõe ääres. Sinna kogunesid kõik ümberkaudsed hõimlased ja teised, et liituda venelastega.
Meelis on nende peale tõsiselt vihane. Lõpuks toimus lahing Tarbatu linnuses. Seal hukkus ka Meelis. Kõik linnuses olnud varad rööviti, inimesed tapeti ja hooned põletati maani maha. Peale seda  algas pime orjuseaeg, mil rahvas pidi oma töövaevast isandaid toitma.