"Meelis" Enn Kippel - kokkuvõte (16)

Meelis (Enn Kippel )
Meelis oli Sakala maavanema Lembitu üheksaaastane poeg. Lehola küla rahvas elas hästi. Neil oli küllalt loomi ja vilja. Rahvas elas keset ürgset loodust õnnelikult, ka Meelisel oli õnnelik lapsepõlv. Ühel kaunil päeval oli Meelis koos vana karjuse Ivoga loomi karjatamas. Poiss ronis kuuselatva ja nägi sealt kõrgelt lähenevaid raudrüütleid. Raudrüütlid tulid koos preestriga. Lisaks ristiusule tulid rüütlid rahvast röövima. Pärast pikka ja verist lahingut võtsid nad kaasa kõik linnuseõuele aetud veised ja lambad ning vilja- ja söögivarud. Selleks, et Lembitu usust ei taganeks, võtsid röövijad kaasa Lembitu poja Meelise . Meelis viidi Väina jõe suudmele püha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse . Seal anti talle uueks nimeks Bernhard . Ühel päeval nägi Meelis mitut laeva, mis purjetasid jõgepidi üles. Need olid saarlased , kes siirdusid riialaste vastu sõtta. Saarlased võtsid Meelise ja tema kaaslased laevale ja lubasid nad peale sõjakäiku tagasi koju toimetada.
Peale lahingut jõudis laev ulgumerele ja samal ööl algas võimas torm. Lained pildusid ja vintsutasid laeva, kuni laev purunes ja lained uhtusid Meelise merre. Silmi uuesti avades leidis ta end võõrast laevast kus räägiti võõras keeles. Need olid Kuramaa mereröövlid, kes olid teel röövretkele Rootsimaa rannikule . Kuuldes, et päästetud poisike on Lehola Lembitu poeg, rõõmustasid röövlid, sest lootsid saada prisket lunaraha. Jõudes Rootsi randa läksid kõik röövlid röövretkele, jättes poisi koos valvuriga laeva. Nüüd oli poisil ainuke võimalus põgeneda. Samal hetkel jõudsid röövlid koos saagiga tagasi. Lisaks riidekangastele, tinapeekritele ja muule väärtuslikule oli neil kaasas ka Tingsrydi maavürsti Olopi poeg Sigurdi pisike tütar. Meelisel oli tüdrukust kahju ja põgenedes võttis ta tüdruku kaasa, kuigi tüdruk ei jõudnud kiiresti joosta ja seetõttu oleks nad äärepealt kätte saadud. Õnnelik juhus viis nad eraku maa-alusesse elamisse. Rauk andis neile süüa ja siin sai Meelis teada, kes oli tema kaaslane Astrid .
Astrid saadeti oma koju tagasi, kuid Meelisel ei olnud kuhugi minna ja nii jäi ta rauga juurde elama. Vanake ütles, et kui poisil on midagi tarvis, siis maavürst on talle tänuvõlgu ja abistab poissi kindlasti. Rauga juures elades ei tahtnud poiss mitte tänamatult võõrast leiba süüa, vaid õppis käsitsema nuga ja voolmeraudu. Temast oleks võinud saada voolimismeister. Peale eraku surma tahtis Meelis minna tagasi kodumaale , kuid enne minekut tahtis ta tänada maavürsti. Tee maavürsti mägilossi oli pikk ja vaevarikas. Algul ei võetud teda eriti sõbralikult vastu, kuid saades teada, et tegemist on maavürsti tütre päästjaga, oli vürst temaga väga sõbralik. Sinna jäi ta elama kohe mitmeks aastaks. Kõike oli seal külluses, kuid ikka näris hinge soov pöörduda tagasi koju.
1219. aasta varakevadel pöördus Meelis koos Taani kuninga laevaväega kodu poole. Jõudes kodumaale, jäi Meelis mõneks ajaks koos taanlastega laagrisse . Nähes, et taanlased püüavad kohalikku rahvast petta , astus ta nende kaitseks välja. Kuningat see vihastas ja ta käskis poisi hukata.
Õnneks pääses ta jälle. Seekord tänu mässavatele rävälalastele, kes just öö enne hukkamist tungisid taanlaste laagrisse. Lahingus sai ta kõvasti haavata ja tegi silmad uuesti lahti alles suure suve ajal. Seekord oli teda päästnud rauk ja aitas tal terveks saada.
Saanud terveks, liitus Meelis Lihula karuküttidega, et jõuda koju. Koos küttidega õppis ta võrke panema ja loomi küttima. Inimene harjub kõigega ja nii harjus Meelis küttide eluga. Kaaslased hindasid teda, sest ta oli tubli ja vapper mees.
Nüüd ei olnud tal enam kahtlust, et tema isa oli tõesti surnud. Kuna ta oli langenud kihelkonnavanema poeg, võisid ordurüütlid ka tema peale viha kanda. Sügisel toimus suur taplus Lihula linnusel. Saarlaste abiga saadi rootslastest jagu. Lahingus kohtas Meelis maavürst Oolopi poeg Sigurdit. Maavürst oli lahingus haavata saanud ja suri Meelise silme all. Tema viimaseks sooviks oli saata väike rist tütar Astridile. Nüüd asus Meelis lõpuks pikale teele Lehola linnuse poole. Ta asus teele teadmata, kas ta kodu veel alles on.
Lõpuks jõudis Meelis jälle koju tagasi. Vend Õnnepäeva näitas talle kohta, kus nende isa oli lahingus langenud. Ta emagi oli surnud ja paljud teised ka. Kodukandis kohtas Meelis jälle vana karjus Ivot. Ivo oli väga vanaks jäänud. Tal oli nüüd plaan minna tagasi oma esiisade maale Pihkvasse. Meelis lootis Pihkvast saada abiväge, et oma kodukoht ordurüütlitest vabastada. Leholast Pihkvasse oli palju maad. Nii kadus Meelis Leholast mitmeks aastaks. Jälle olid rahutused rahva hulgas võimust võtnud. Ühel ilusal päeval ratsutas vürst Vjatško Tarbatu linnusesse, mis asus Emajõe ääres. Sinna kogunesid kõik ümberkaudsed hõimlased ja teised, et liituda venelastega.
Samal ajal kogunes suur rüütlite vägi Tarbatu lähedale. Ordurüütlid püüdsid venelasi lahkuma meelitada, kuid nähes, et see ei õnnestu, lubasid kõik nad tappa. Algas suur lahing, milles hukkusid nii vürst Vjatško kui ka Meelis. Kõik linnuses olnud varad rööviti, inimesed tapeti ja hooned põletati maani maha.