Quattrocento ehk Vararenessanss (0)

Quattrocento ehk 
Vararenessanss
15. sajand (u  1400  a. -1500 a.)
 
 
Taustaks olid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muutused. 
Põhja-Itaalia oli juba  ammu  olnud Idamaadega peetava 
kaubanduse sõlmpunktiks. Samuti arenes seal välja 
kõrgetasemeline käsitöö, mis peaaegu tööstusliku tootmise 
mõõtmed omandas. Itaalia pankuritele olid võlgu pea terve 
Euroopa  valitsejad . Majanduslik võim sünnitas iseteadvuse ja 
enesekindluse . Tõusis huvi " maiste  asjade", tahaplaanile libises 
religioosne, igavikuline mõtlemine. Selle najal sai alguse 
uskumine inimese mõistuse jõusse ja võimekusse, nn. 
humanism , mille lipukirjaks sai - Inimene on kõikide asjade 
mõõt. Õpiti tundma anti kaja kunsti, kirjandust,  filosoofiat , 
igapäevast elu.
 
 
Renessanss  sündis 15. sajandil Itaalias. Vararenessanssi ajal oli 
kultuuri- ja kunstielu keskuseks  Firenze , seda suuresti tänu 
kultuurihuvilisele Medici suguvõsale. Murrangulised muutused 
toimusid arhitektuuris. Renessansiajastul loodud  hooneid  
kaunistasid sambad, pilastrid, lõvipead, putod (alasti lapsukesed), 
kipsist lille- ja puuviljavanikud, akantuselehed ja paljud muud 
roomaaegsete ehitiste varemetelt õpitud üksikasjad. Suur osa neist 
jäi tarvitusele kuni meie sajandini. Jälle tuli kasutusele ümarkaar. Nii 
hoonete ülesehituses kui ka kaunistamisel loobuti kõigest gootilikust. 
Kuigi arhitektid said nüüd üha enam tellimusi ka ilmalike hoonete 
loomiseks, jäid siiski selle ala kõige suuremad saavutused endiselt 
seotuks ristiusu kirikuga. Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks 
pidama  kupliga  kaetud  ehitisi , eeskujuks oli siin  Rooma   Panteon . 
Teerajajaks võib pidada Filippo Brunelleschit (1377-1446), kelle 
loodud ehitised Firenzes (eriti Firenze  toomkiriku   kuppel ) ning 
antiikehitiste uuringud palju imetlejaid ja järgijaid  leidsid .
 
 
Firenze toomkirik
Kuppel koosneb sisemisest  ja välimisest eraldiseisvast  kihist . Seest 
paistab kuppel küllaltki madal, väljastpoolt aga kõrge. Uus ehitusviis ei 
nõudnud tugipiilareid ega kandepalke vaid võimaldas ehitada tavalisest  
suurema kupli . Kõige tipus kroonib teise vararenessansiaja  suurkuju  
Verrochio katuselatern.
 
 
                                            Toomkirik seestpoolt.
 
 
Mõjukate elanike kodudeks said palazzod. Nende eeskujuks olid keskaja 
Itaalia linnade  kindlused , mistõttu paistavad nad meile ligipääsmatutena. 
Hoonete alumised korrused on ehitatud suurtest tahumata kandilistest 
kividest. Sellist ehitusvi si nim. rustikaks. Alumise korruse aknad on 
väikesed ja kandilised, ülemisi aknaid ümbritsevad kantkividest laotud 
kaared. Neljakandilise siseõue poole oli aga hoone rohkem avatud. 
Seda ümbritsesid sammasrõdud ja  arkaadid  ehk sammaskäigud. 
Iseloomulik palazzole:
-madal katus
-kindlusetaolised ja raskepärased
-akna- ja ukseavad nelinurksed või ümarkaarsed
-3 korrust -1. korrus massi vne ja raskepärane, kannab ülemisi korruseid, 
(kaubalaod jms) 2. korrus oli kergemailmelisem 3. korrus oli kandva 
funktsioonita, õhuline
15. sajandi keskel muutus palazzode sti l elegantsemaks ja kergemaks.
Peale palazzode ja kirikute hoogustus renessansiajal raamatukogude, 
haiglate, kauba- ja kohtuhoonete ehitus. Iga linn sai endale ka 
esindusliku  raekoja  kus paiknesid raesaal, turuhall, apteek, arhiiv, 
tuletõrje ja mõnes paigas ka  kabel  ning vangla.
 
 
Tüüpilised Palazzod
Palazzo  Strozzi ja Palazzo Pitti.
                                                                               Sammaskäik 
                                                                               Capilla Pazzi, Florens 
 
 
Huvi hariduse ja kunsti vastu peeti Firenzes heaks tavaks. Kui 
varem andis meister oma õpipoisile edasi maalikunsti saladusi, 
si s nüüd arutleti nende üle avalikult ja anti välja õpikuid.
Üks murrangulisemaid  uuendusi  oli perspekti vi avastamine ja 
selle kasutuselevõtt maalikunstis.
Firenze toomkiriku kupli  arhitekt  Brunellechi oli märganud, et 
kõik paralleelsed jooned looduses paistavad meie pilgule ühte 
punkti koonduvatena. Ta selgitas, et pildipind on justkui aken 
kunstniku ja kujutatava vahel. Sel ine  kujutamisviis  maalikunstis 
koondab vaataja pilgu ühte punkti pildipinnal. Kõik kaugemal 
asuv on kujutatud väiksemana ja ni  tundub pilt meie  silmale  
kolmemõõtmelisena.  Maalikunst  al utati matemaatilisetele 
reeglitele ja sellele läheneti mõistuspäraselt. 
 
 
                                   "Püha kolmainsus" 
 
 
Seinamaali kõrval hakkab arenema tahvelmaal lõuendil või 
puutahvlil. Nii on võimalik maali ka ühest kohast teise 
transportida. Üha sagedamini  ilmuvad  maalidele maastiku ja 
olustikuelemendid. Endiselt  domineerib  religioosne ainestik, 
kuid seda väljendatakse teisiti. Usulise harduse asemel 
kajastatakse üldinimlikke tundeid ja elurõõmu. Anti gi eeskujul 
luuakse  taas antiikmütoloogilisi elurõõmsaid teoseid. 
Renessanssist saab alguse ka  signeerimine .  Kunst  muutub 
looduslähedasemaks ja realistlikumaks. Hakati  kujutama  alasti 
figuure. Alasti figuuride loomine oli väga uuenduslik.
 
 
“Paradiisist väljaajamine”
Kehad on edasi antud valgust ja 
varju kasutades ning 
muudab nad ruumiliseks, 
tõelisteks. Kujutatud on ka 
selgepiirilisi  varje  maapinnal, 
mis oli samuti uus ja andis 
pildile ruumilist sügavust.
Erinevalt varasematest 
kunstnikest kujutas 
Masaccio  vägagi reaalselt 
oma tegelaste emotsioone: 
tohutut ahastust ja häbi  patu  
tegemise pärast. 
 
 
Sandro  Botticelli
        “Venuse sünd”
          “ Primavera ”
 
 
Renessanss-skulptuuri ajalugu 
alustatakse aastaga  1402 , 
mil nooruke kul assepp 
Lorenzo  Ghiberti võitis 
Firenzes kujurite võistluse. 
Ta elutööks, mil ele kulus 50 
aastat, sai ristimiskirikule 
kahe reljeefidega 
pronksukse  valamine . Eriti 
teine uks tuli ni  kaunis, et 
Michelangelo  nimetas seda 
hiljem “paradi si väravaks”.
 
 
Renessansiajastul vabanes  skulptuur   ehituskunsti  teenistusest; 
kujusid  paigutati ruumide keskele, õuedesse ja väljakutele, kus 
neid sai igast küljest vaadata. Eelistati kujutada tublisid ja 
julgeid inimesi, ka piiblist valiti sel iseid tegelasi, kes oleksid 
meenutanud enesekindlaid, hakkajaid renessansi nimesi. 
Sel ine oli näiteks Püha Georg (Püha Jüri), kes võitis lohe. Ka 
pühakute kujutamisel lähtuti nüüd tavalistest inimestest. Nii 
muutusidki piiblitegelased järjest rohkem kaupmeeste, 
sõdalaste ja seiklejate moodi ning pikapeale võis ainult töö 
pealkirja  lugedes  aimata, et tegemist on religioosse moti viga. 
Kõik kuulsamad skulptorid kujutasid Taavetit - noort karjust, kes 
sai jagu hi glasest Koljatist. Palju võib leida ühisjooni 
renessansiaegse ja anti kskulptuuri vahel: kujud on edasi antud 
tõetruult, samuti hakati siis jälle kujutama rõivastamata keha. 
Kuulsa  kujuri  Donatel o nõtket karjuspoissi kujutav “Taavet” on 
esimene alasti sammas. 
 
 
Parempoolne 
skulptuur on 
tehtud 
Donatello  
poolt ja 
vasem 
Verrocchio 
poolt.
 
 
Mõned  skulptuurid
   Verrocchio                                  Donatel o                     Donatel o
Lorenzo de Medici                          Niccolo Uzano büst                Celleoni ratsamonument 
 
 
Täname 
kuulamast ja 
vaatamast !
 
 

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10
• Slide 11
• Slide 12
• Slide 13
• Slide 14
• Slide 15
• Slide 16
• Slide 17