Psüühika neuroteaduslikud alused ja ontogenees (0)

Psüühika neuroteaduslikud alused ja ontogenees
Närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid
Psüühiline tegevus on sõltuv sisesekretsiooninäärmete tegevusest, mis omakorda on seotud aju teatud kindla osa – hüpotaalamusega. Hüpotalamus - kontrollib sisenõresüsteemi ning autonoomset NSi (ainevahetust, keha sisetemperatuuri, janu- ja näljatunnet) samuti emotsioone, valu, seksuaalsust, mõnu ja stressi. Närvisüsteem (NS) jaguneb: somaatiline NS (kr soma - keha) ja autonoomne NS (toimub siseelundite, sisenõrenäärmete, südame ja veresoonte talitluse reguleerimine; tahtele allumatu). Soomatiline NS jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks. Kesknärvisüsteem (KNS) koosneb seljaaju ja peaaju .
Seljaaju asub lülisambakanalis, mis kaitseb seljaaju. Seljaajust lähtub 31 paari seljaajunärve. Seljaaju põhiline ülesanne on vahendada infot keha ja peaaju vahel.
Vahel liigub info ainult seljaaju vahendusel. Nt käe kõrvetamisel tõmbate käe kiiresti pliidist eemale, enne kui midagi mõtlete. Sellised refleksid on automaatsed , tahtmatud ehk tingimatud refleksid. Tingimatud refleksid on kaasa sündinud ja vajalikud selleks, et sensoorsele infole koheselt reageerida. Teine seljaaju ülesanne on seega - vastutada tingimatute reflekside eest.
Refleks on KNSi vahendusel toimuv vastus/ reaktsioon väliskeskkonna või organismi sisekeskkonna ärritusele. Peaaju asub koljuõõnes, kolju kaitseb peaaju. Täiskasvanud inimese aju kaalub ~1300-1400g, seega moodustab inimese aju kaal 2,5% tema kehakaalust. Aju suurusel ja inimese intelligentsusel pole omavahelist seost: suurema ajumassiga inimesed ei ole targemad. Aju mass kasvab ja aju areneb inimesel 20.-25. eluaastani.
Piirdenärvisüsteem ehk Perifeerne reguleerib liikumiselundite tööd ja võtab vastu infot välismaailmast. Sensoorne allsüsteem on meeltesse või tajumise puutuv,vahendades mitmesuguste ärrituse vastuvõttu. Motoorne allsüsvälisärritusele ja organismi omaalgatuslikku aktiivsust.
Autonoomse närvisüsteemi osadeks on sümpaatilinenärvisüsteem ja parasümpaatiline närvisüsteem.Sümpaatiline osa on reguleerijana aktiivne organsimi aktiivses seisundis, mida iseloomustab suurenenud energiakulu (näit treening , emotsionaalsed seisundid viha, rõõm, valuseisund jne) .Parasümpaatiline närvisüsteem on reguleerijana aktiivne organismi energiavarude taastumise perioodil.Nimetatud närvisüsteemi osade üheaegsel aktiveerumisel arvatakse toimivat organismi iseregulatsioon, vastvalt organite vajadustele ja võimalustele.
Organism saab väliskeskkonnast infot retseptorite kaudu.
Retseptor on ärrituste vastuvõtjana funktsioneeriv osa organismis. Retseptorid võivad olla paljurakulised, ühel rakul põhinevad, või rakumembraanis olevail retseptorvalkudel põhinevad. Retseptorid paiknevad:nahal, nahaaluses koes, liigestes organismi sisekeskkonnas (valu, puutumine, surve, kuum, külm, asend jne).Kuid kogu organismi poolt vastuvõetavat infot inimene ei taju.Aju uurimine - inimese aju on uuritud sajandeid . Varem sai teha seda ainult pärast inimese surma, siis tänapäeval tehniliste vahendite abil uuritakse elusorganisme.
Elektroentsefalograafia - vastava seadeldise abil mõõdetakse peaaju bioelektrilist aktiivsust. Uuritava isiku peanahale, vahel ka aju pinnale või isegi ajju (loomade uurimisel ) asetatakse elektroodid , mis registreerivad aju toodetavaid elektrilaineid. Saadakse elektroentsefalogramm e EEG.
Positronemissioonitomograafia (PET) - uuritavale isikule süstitakse radioaktiivset glükoosi, mis imendub keharakkudesse. Kui see jõuab ajju, lastakse sarnasel meetodiga ka siin läbi pea röntgenkiired . Arvuti teeb kindlaks, millises aju osas on imendumine kõige suurem st millised piirkonnad on kõige aktiivsemad. Saab uurida ajuosade aktiivsust muusika kuulamise, rääkimise ja arvutimängude ajal.
Aju töötab reflektoorselt. Igal ajahetkel jõuab inimeseni väliskeskkonnast ja organismist palju ärritusi, millele tuleb reageerida. Reaktsioonid, mis annavad ärritustele vastused, on refleksid. Need aitavad organismil kohaneda ja kahjustumist vältida. Eristatakse tingimatud refleksid - on kaasasündinud tahtmatud reaktsioonid ja tingitud refleksid - kujunevad kogemuste ja õppimise põhjal elu jooksul.
Kõrgem närvitalitlus ja selle omadused.
Närvisüsteem võimaldab:
Koguda infot. Meeleelundites asuvad retseptorid teevad kindlaks mingi stiimuli kas väliskeskkonnast või organismi sisekeskkonnast. Retseptoritelt saadud signaal kantakse edasi KNS.Kordineerida infot. KNS saabub info sensoorsete närvide kaudu. Ajus võetakse vastu otsus, mida selle infoga peale hakata. Otsus tugineb mälule, talletatud kogemustele .
Närvisüsteemi põhiühikuteks on neuronid , mis kannavad signaale. Nad moodustavad keerulisi ühendusi. Info töötlemine närvisüsteemis toimub sünapside abil. Sünapsid saabuvad neuronisse kahte tüüpi sünapside kaudu: erutussünapside ja pidurdussünapside kaudu. Kui närvirakku saabub teatud ajaühiksus mitu erutussignaali, toimub protsess, mida nim sünaptiliseks summatsiooniks: kahest või enamast üheaegselt aktiveerunud sünapsist lähtuvad elektriimpulsid summeeruvad ja loovad koos suurema postsünaptilise potentsiaali. 
Erutusе ja pidurdusprotsesside kulgemises ahjus taheldatakse mitmeid kindlaid seaduspärasusi:
Erutuse tase ja irradiatiivsus - väga tugevad ja ka väga nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalisel mõjumisel esile erutuse levimise enamikule aju suurte poolkerade piirkondadele. Irradiatsioon tõstab ajukoore toonust, mis omakorda spetsiifilist tundlikkust tähelepanu all oleva suhtes (võib pidurdada tundlikkust tähelepanu alt välja jäänu osas). Yerkesi- Dodsoni seadus.
Erutuse kontsentratsioon- ühest funktsionaalsest keskusest alanud ning teistesse piirkondadesse levinud erutus kontsentreerub aja möödudes oma esialgse tekke piirkonnas
Närviprotsesside vastastikune induktsioon - erutuskolde perifeerias tekib vastupidine protsess – pidurdus. Mida tugevam on on ühe keskuse erutus, seda tugevam on teise pidurdus
Adekvaatse käitumise tagab erutuse ja pidurduse balansseeritus. Kaitsepidurdus – järgneb erutuse ülemäärase tugevuse või pikaajalisuse korral.