Psüühika ja käitumismehhanismid õpilastele (0)

Psüühika ja käitumismehhanismid
Inimese kujunemine on toimunud pikaajalise arengu tulemusena eluslooduses ja loomariigis varem esinenud tunnuste ja protsesside alusel. Evolutsioonilise arengu idee kohaselt tekivad keerulisemad käitumisvormid lihtsamatest.
Psüühika olemasolust võib rääkida alates sellest hetkest, kui olendi seisukohalt hakkab maailm jagunema kaheks osaks, millest üks on tunnetatav organism ehk subjekt ja teine väljapoole jääv ümbritsev maailm või selle osa ehk objekt.
Meil on raske kujutleda, milline on teiste elusolendite, näiteks nahkhiirte psüühika ja ümbritseva maailma taju. Me võime vaid kirjeldada seda, milline on meie endi maailmatunnetus. Ka siin tuleb meeles pidada, et esinevad erinevused inimeste vahel.
Käitumine on keeruline protsess, mis eeldab väga mitmesuguste organite ja organsüsteemide koostööd ümbritsevas keskkonnas ettetulevate asjaolude jälgimisel kõrvuti organismist endast lähtuvate seisundite ja vajaduste jälgimisega.
Käitumismehhanismideks nimetatakse vahendeid ja võimalusi, mis organismil on käitumise korraldamiseks vastavalt oma vajadustele ja kooskõlas keskkonnaga.
Põhilised käitumise korraldamise mehhanismid on närvitegevus, hormonaalsete tasemete muutused, bioloogilised rütmid, kasvamise ja arengu käigus toimuv küpsemine, õppimine ning suhtlemine teiste organismidega .
Närvisüsteem ja selle evolutsiooniline areng
Et saaks kujuneda paindlik käitumine ja algeline psüühika, peab olema närvisüsteem. Mingi algeline närvitegevus on kõigepealt vajalik keskkonna muutuste silmaspidamiseks, alles seejärel saab võimalikuks muutustele reageerimine ehk käitumine ja oma tegevuse analüüsimine ning paindlik korraldamine.
Evolutsiooniliselt kõige vanematel – üherakulistel loomadel närvisüsteem puudub, kuid neil on oluline eeltingimus närvisüsteemi tekkeks – erutuvus . Üherakuline olend reageerib keskkonna muutustele olenevalt sellest, kas need on elu säilitamise seisukohalt soodsad või ebasoodsad, lähenemise või eemaldumisega.

Hulkraksete organismide tekkega kaasnes ka funktsioonide mitmekesistumine, erutuvus oli erinevatel rakkudel erinev, tekkis spetsialiseerumine ning eriliste omadustega rakud moodustasid närvikoe.
Esimene algeline närvisüsteem, mis sellistest rakurühmadest moodustus ja rakkude vahel informatsiooni edasi kanda suutis, kannab nimetust närvivõrk.
Närvivõrk on ühetaoline närvikiudude kogum närvirakkude vahel ning närviimpulsid levivad takistamatult igas suunas. Iseloomulik põhiliselt vees elavatele ainuõõssetele, nagu meriroosid , hüdrad ja meduusid .
Närvivõrgud võimaldavad lihtsat käitumist: keha asendi muutmine, toitumine.

Kiiretaoliselt sümmeetriline närvisüsteem – erinevat tüüpi närvirakud on spetsialiseerunud erinevate funktsioonide täitmiseks, paigutus on korrapärasem.
Iseloomulik kiirloomadele, nt meritähele ja merisiilikule.
Kiiretaoliselt sümmeetrilise närvisüsteemi puhul on toimunud veelgi suurem rakkude spetsialiseerumine, erinevatel närvikimpudel on oma ülesanded. Eristada saab sensoorseid ja motoorseid harusid. Sensoorsete närviteede ülesandeks on edastada meeleelunditest tulevat tunnetuslikku informatsiooni, motoorsed närvid tegelevad lihaste liigutamisega. Sellist tüüpi närvisüsteemi puhul on organismi igas harus nii sensoorsetest kui motoorsetest närvirakkudest koosnev närvipõimik, mille baasil toimuvad refleksid.
Refleks on käitumise lihtne vorm, mille puhul kindlale stiimulile vastatakse alati ühesuguse viivitamatu reaktsiooniga.

Kahekülgselt sümmeetriline närvisüsteem – levinud selgrootute usside, limuste , lülijalgsete ja mõnede selgroogsete hulgas. Kujunevad välja esimesed meeleorganid. Kõige olulisem uuendus sellise närvisüsteemi juures on närvitegevuse ja käitumise kontrolli koondumine kesknärvisüsteemi.
Kahekülgselt sümmeetriliste organismide juures on oluliseks uuenduseks liigendatud luustiku kujunemine ja lihassüsteemi muutused. Lihaseid ja seeläbi jäsemeid on parem kontrollida, paraneb liikuvus ja koordinatsioon, kiireneb ka reageerimine erinevatele stiimulitele. Kõige olulisemaks on närvitegevuse koondumine kesknärvisüsteemi. Saab alguse selja- ja peaaju areng.
Kõrgemate närvikeskuste kujunemine loob aluse käitumise organiseerimisele instinktide kaudu.
Instinkt on üksteisele järgnevate reflekside kompleksne ahel, mis moodustab tervikliku tegevusprogrammi mingile konkreetsele olukorrale reageerimiseks. Instinktid on kaasasündinud ja nendel põhinevate tegevuste esmakordne sooritamine ei sõltu varasemast kogemusest. Instinkte esineb nii kahekülgselt sümmeetrilise närvisüsteemiga olenditel kui ka kõrgematel organismidel. Instinktidega on näiteks tegemist lindude pesaehituse, imetajate ujumisoskuse, putukate võrgukudumise jm puhul. Inimese puhul on instinktid olulisel kohal näiteks elu alalhoiu ja soojätkamise seisukohalt.
Selgroogsete loomade tsentraliseeritud närvisüsteemis toimunud evolutsioonilisi muutusi iseloomustab kesknärvisüsteemi osatähtsuse suurenemine, jätkuv peaaju areng ja paljude uute ühenduste tekkimine närvirakkude vahel.
Ajukoore mahu lisandumisega kaasneb infotöötlusvõime suurenemine, käitumise paindlikumaks muutumine, kogemustest õppimise võime ja organismi enda psüühiliste nähtuste tajumine .
Käitumise organiseerimisel kasvab reflekside ja instinktide kõrval järjest elu jooksul omandatud kogemuse osatähtsus.