Kingad olid kõrge kontsaga, neid kaunistati suurte paeltest rosettidega. Kanti värvilisi, eriti siniseid ja punaseid sukki. Aluspesu oli avar, rikkalikult kroogitud ning paistis rõivaste lõhikutest. Pesu oli õhukesest riidest ja väga hinnaline, kuid sageli oli see määrdunud ja räpane. Inglise kuningal Charles II l olevat olnud vaid 2 taskurätti ja 3 särki. Krae ja kätised olid kohustuslikud lisandid. Tavaliselt olid need valged. Krae oli lamav, suur ja pitsidega äärestatud või üleni pitsist, samasugused olid kätised. Krae seoti eest tuttidega lõppevate nööridega ning seda kanti kas kuue või keebi peal. Krae võis olla ümmargune või nelinurkne. Eriti ilusaiks peeti rootsi kuninga Gustav II Adolfi kraesid, neid tegi talle rootsi kuninganna ise. Soengud muutusid koos kraega. Juuksed kasvatati pikemaks, kanti erinevaid soenguid. Kanti patse ja värviliste paeltega kokkuseotud juukseid, mida kaunistati ka vääriskividega
Kõigepealt tõi ta moodi valge värvi, mida hakati eelistama õhtutualettide juures. Josephine`i lemmikuteks olid karusnahad, eriti karakull, kärp ja soobel. Josephine`i kirge rõivaste vastu iseloomustab fakt, et 1809. aastal tehtud rõivaloenduse järgi oli Josephine`i garderoobis 676 kleiti, 49 õukonnatualetti riiklike kohustuste täitmiseks, 252 peakatet ja ehet, 60 kasmiirsalli, 785 paari kingi, 432 paari sukki ja 498 tikandite ja pitsidega särki. Kuninganna Victoria Inglismaa naiste rõivastus oli kuninganna Victoria trooniletulekul lihtne. Seelikud ja varrukad olid pikad, kleidi piht pikk ja liibuv. Õhtukleidid olid tagasihoidlikud, lühikeste puhvkäiste ja südamekujulise väljalõikega. Rikkad naised kandsid siidsukkade all kasmiirvillaseid sukki. Kuigi noort Victoriat peeti üheks Euroopa moeliidriks, pidas ta rõivaid vaid kehakateteks
· kleidi ülaosa on hästi liibuv, lehvidega rinnaesine (madame Pompadour) · moodi tuleb palju kunstlilli, saavad alguse Itaalias, levivad edasi · algselt olid ballikleidid ümara kujuga, hiljem hakkasid muutuma ovaalseks, tekkisid puusapadjad(vaalaluudest), mis kinnitati korseti alla · kleidid võisid olla kuni 2,5 m laiad · pannier seelikuosa · sajandi alguses on soengud väikesed · kõik tahtsid olla nooruslikud · kaela ümber oli rüüside ja pitsidega ehe, mis varjas vanemate daamide nö kaelakortse · lipsud, lindid · sajandi algul tuleb moodi portselan ja kõik Hiinaga seonduv: idamaised kangad (foon hele, peale tikitud siidiniidiga muster) · kummutid, just oma sahtlite poolest nipsasjakeste jaoks, tualettlauad, 2- inimese diivanid, peeglid (seintel, laes) · valge nägu, punased põsed · pesemine polnud populaarne (iu), parfüümid
nime: "Jan van Eyck oli siin, 1434". Roosikrants vagaduse tunnusena ripub peegli kõrval. Peegli ümber on kujutatud kümmet neljateistkümnest peatusest Kristuse teekonnal Kolgata mäele. Aknal seisab õun - kiusatuse võrdkuju. Koer on traditsiooniline truuduse sümbol. Laes ripub vasklühter üksiku põleva küünlaga. Sageli tõlgendatakse seda pulmaküünlana, mis vastabiellunute kodus tavakohaselt süüdati. Päeva pidulikkust rõhutab karusnahaga, tikandite ja pitsidega kaunistatud garderoob. Giorgione (Giorgio Barbarelli da Castelfranco)(1477 -1510) "Uinuv Venus" 1.Töömõõtmed: 108,5 x 175 cm 2.Maali asukoht: Old Masters Picture Gallery (Dresdeni maaligaleriis) , Saksamaal 3.Tehnika: Õlivärvitehnikas 4.Värvid: tumedad toonid, Venus on kujutatud heledamalt ja ta uinub punasete ja hallikate linade peal. 5.Kompositsioon: Tagaplaanis on kujutatud inimtühi linn , mis tõstab esile omakorda
lindudega. Hinnalt olid need vööd nii kallid, et ühe sellise vöö eest võis osta mõisa koos talupoegadega. Jalatsid õmmeldi nahas ning need oli pehme talla ja kitseneva ninaga. Kinganinadele määriti ka lubatav pikkus. linnakodanikud võisid kanda kui 30 sm piikuse ninaga kingi ning feodaalid kui 70 cm pikkuse ninaga kingi, mis kinnitati kettidega põlvest allapoole, et käimist hõlbustada. Pesule eriti tähelepanu ei pööratud. Kui seda kanti, kaunistati seda pitsidega. Öösärgid ilmusid kasutusse alles keskaja lõpu poole. Keskajal vastasid värvid mingitele kindlatele sümboolikatele. Näiteks : valge tähendas süütust, must aga kurbust ja vagadust. Roheline näitas lootuse ja armastuse tärkamist ning iseseisvust. Kollane tähendas õnnelikku armastust Sinine oli truuduse värv. Punane oli armulõõma ja võitlusvalmiduse värv.
kaeti dekoltee aga pitskraega. Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu. Otsekohe alanud vaidlused, kas naiste sagedased kaebused pole mitte ühenduses keha kokkunöörimisega, viisid lõpuks jäikade ja piinavate korsettide kadumisele. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud. Meeste riietus: 17.sajandi alguses oli meestemood mõõdukas. Louis XIV tõi aga kaasa priiskava meestemoe, mis sai tõelise hoo sisse. Mehed kandsid brokaadist ja kallitest siidkangastest meistriteoseid, mida ehtisid kuld ja hõbetikandid
Hargipitsi heegeldamine on väga vana käsitöövõte. Leedus oli hargipitsi heegeldamine populaarne XIX sajandi teisel poolel, eriti tuntud olid imeilusate pitsesemete tegijatena LõunaLeedust Dzukijast pärit käsitöömeistrid. Naised heegeldasid värvilisest villasest lõngast mütse, mida kaunistatu lisaks pikkade paeltega. Setu pits Värvilist setu pitsi hakati setumaal valmistama 19.sajandi keskel. Nende pitsidega kaunistati pühaserättide ehk ikoonilinade otsi, rahvarõivaste juurde kuuluvate pealinikute otsi ja mitmeid pulmakommetega seotud tekstiiliesemeid. Setu naised on tänaseni au sees hoidnud esiemade käsitööoskusi, kandes endas setude arusaama värvi ja vormi ilust, mis peegeldub meile vastu ka värvilise setu pitsi mustrirütmidest. Sissejuhatus Pits on eriline õhuke heegeldatud, tikitud või punutud õhuline
erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused. Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised. Saaremaa seelikud olid valdavalt põikitriibulised ning Lääne-Eestis vahel ruudulised. Naisterõivad
Tuli potisinine värv. · 19. sajandil tulid vabrikuvärvid. ÕMBLEMINE naiste oluline käsitöö. Lõige oli lihtne. Nambanahk lõigati lambaraudadega ja õmmeldi sepanõelaga. · Ülerõivad lasti teha rätsepal. · Rõivaste kaunistamiseks oli aeganõudes ja töömahukas näputöö: 1) tikkimine metalltikand, lõngtikand 2) pilutamine aukmuster 3) pitskudumine nõelapitsid, sõlmpitsid, võrkpits. · Tikandite ja pitsidega kaunistati eelkõige pidulikke naisterõivaid (tanud, käised, kraed). Hiljem ka voodilinu, käterätikuid. · Väga levinud oli silmkudumine. Populaarsemad olid lapakindad, millele kooti sisse kiri. · Vöökudumine arvatakse ka pärit olevad kunda kultuurist. · Kirivööd olid naiste piduliku rõivastuse osa. LASTE KÄSITÖÖ lapsed õpetati maast madalast käsitööd tegema. Seeläbi kandusid tehnilised võtted ja kaunistamisviisid vahetult vanematelt lastele
nii laiaks, et daamid mahtusid uksest sisse vaid külg ees, jäigad pitsvarrukad, õrnad lehvikud, peakatted ja õlasallid. Lai dekoltee, suur kleit, lipsud, korsett. Naiste riided olid mõeldud pidutsemiseks, lõbutsemiseks, mõnulemiseks. Riietel olid mustrid, volangid, õrnad - moodi tulid lendlevad tekstiilid. Tähtsamad materjalid riiete valmistamiseks olid atlass ja satään. Atlassi sära varjutati peene mati sameti ja õhukeste pitsidega, materjal pidi esile tooma rikkaliku valguse - varju mängu. Moes olid pehmed murtud toonid/pastelltoonid, mis kandsid nimetusi: londoni udu, surev ahv, lõbus lesk, noor kirp, vana kirp, kirbu kõht jne. Moes olid triibud ja lillemustrid. Inimese maitse avaldus kõige enam rõivastuse kaunistuste kaudu. Järjest populaarsemaks muutusid volangid, millele lisandusid seosed, lindid ja lilled, isegi elavad lilled.
XVI sajandini sukki, eelistati õmmelda erkpunasest riidest. Varakeskajal ei tuntud veel ühhes tükis pükse. Püksid koosnesid kolmest osast: puusade ümber mähitud riidetükist, mille külge kinnitati eraldi mõlemad sääred. Nööpide aset täitsid pöörad, sidumispaelad või kinnitusrihmad, mõnikord ka sõled. Taskuid ei pruugitud. Kaasavõetud väikeesemed seoti nahast kukrusse. Hoopis vähem tähelepanu pöörati pesule. Kui seda kanti, siis lasti kenasti volditud või pitsidega kaunistatud särgil kaelaaugust välja paista. Alussärk oli päevane riietusese, mis voodisse minnes seljast võeti. Alles keskaja lõpus ilmus öösärk ja selles magamise komme. Jalatsid õmmeldi hästi painduvast nahast pehme tallaga ja kitseneva pika terava ninaga. Poristel teedel ja tänavatel käidi kas paljajalu või rohmakates puukingades. Söök, jook ja lauakombed Söödi kaks korda päevas. Keskpäeval oli varajane lõuna ja kella 6 paiku õhtul tugev õhtusöök,
sügavalt lahti ning jäeti rinnapartii ülemine osa täiesti nähtavale. Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu, mis viis lõpuks jäikade ja piinavate korsettide kadumisele. Järgneva uuendusena kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud.Varrukad olid nüüd küünarnukini. 18. sajandil kandsid naised kuni revolutsioonini metallist puusatoestikke, mis laiendasid kleidi seelikuosa külgede suunas kuni pooleteise meetrini. Seeliku juurde kuulus alati korsett ja sügavalt rinda paljastav dekoltee, seelikuosa oli eest lahti lõigatud
Huvitavaks leiuks on tagaseinal rippuv peegel, mille kumeralt pinnalt peegeldub vastu kõik toas toimuv ja paarile vastu tulevat kaht meest. Peegi kohale seinale, rooskrantsi kohale, on kunstnik kirjutanud ''Johannes de Eyck fuit hic 1434'' ehk Jan van Eyck oli siin, 1434. Lisaks sellele on seal ümber on kujutatud kümmet neljateistkümnest peatusest Kristuse teekonnal Kolgata mäele. Aknal seisab õun ehk kiusatuse sümbol. Päeva pidulikkust rõhutab karusnahaga, tikandite ja pitsidega kaunistatud garderoob. Selline pilt võiks tähendada õnnelikku abielu, kuid tegelikkuses paar ei saanud lapsi ning hiljem pidas Arnolfini armukest. Praegu asub teos Londoni Rahvusgaleriis (National Gallery). ''Mees punase turbaniga'' on Jan van Eycki oletatav autoportree. Maalil jääb silma habemetüükas nägu ja kõõritav pilk. Pildi raami ülaosal on tagasihoidlik moto: "Nagu ma suudan". Raami alaosale on kirjutatud: "Jan van Eyck tegi minu 21. oktoobril 1433." Maal on
(võimaldas kõrges eas piiskoppidel tähelepandamatult istuda missa ajal). paramentika--teadus kiriklikest tekstiilidest, juhised nende valmistamiseks ja kasutamiseks. paramendid--kirikus ja kiriklikus teenistuses kasutatavad tekstiilid, eriti igasugused eesriided ja altarikatted. antependium--altari eesriie, mis katab altari kiriku sisemuse poole pööratud külge. Mõnikord ka otskülgi. altarikate--altari esikülge ja lauda kattev vaip. corporale--nelinurkne linake, tihti hinnaliste pitsidega,millele asetatakse liturgilised riistad altaril, hoitakse erilises tärgeldatud taskus--bursas. liturgilised värvid--erivärvid kiriku tekstiilidel, mida kasutatakse erinevail kirikupühadel ja eri talituste puhul.Jõulupühadel valge (ka esimesel Ülestõusmispühal ja laulatuse ajal), violetne paastu ajal, punane Nelipühil, roheline Kolmekuningapäeval, must Suurel Reedel,matustel ja mälestusteenistustel.
riie ilmus Prantsusmaale alles XII sajandil ning jäi veel pikaks ajaks luksuskaubaks. Rõivaste järgi otsustati omaniku jõukuse üle, selle rõhutamiseks lasti mantel õmmelda kas kalevist või siidist ja ääristada-vooderdada kallite karusnahkadega. Viimaste poolest oli eriti rikas Venemaa, kus bojaarid kandsid veel XVII sajandil maaniulatuvate käistega kasukaid. XIII saj. algul tulid tarvitusele Hiinast pärinevad nööbid ja naisterõivaid hakati kaunistama pitsidega. Taskurätikud olid suureks harulduseks: kui Richard II need XIV saj. lõpul Inglismaale tõi, peeti teda seepärast naiselike kommete austajaks. Ka meeste pikki juukseid peeti veel XI sajandil liig naiselikuks ning enamasti kanti kõrvalesta kõrguselt lõigatud soengut. Keskaja inimesed hoolitsesid ka oma puhtuse eest. Mõnel lossil oli köögi kõrval eriline ruum, kus daamid võisid pidustuste ajal üheskoos vanni võtta. Seep jõudis Euroopasse Idast ja algul tarvitati seda vedelal kujul
raudvõrestikku. Hispaania kleit oli loodud "traadi ja triikrauaga", tal ei olnud ühtegi volti, naine nägi selles välja kui vallutamatu kindlus. Mood nõudis et figuur oleks sale ja sihvakas, mistõttu hakati veel selle ülipika kleidi all kandma väga kõrgeid kontsi, kuni 25 cm. Oluline detail kleitide juures oli krae, suurem või väiksem aga kindlasti pitsservaga, mis tingis selle et soengud olid kõrgest kraest tingituna ülespandud, ohtrasti kalliskivide ja pitsidega kaunistatud. Naised kandsid peas valgest riidest tanu, neiud võisid käia palja peaga, nende soengud olid rikkalikult kaunistatud. 15 Ka meeste seas on populaarsed krookkraed. Paraku see krae ei lase pead väga liigutada, ning mõjub nagu pea oleks asetatud kandikule. Järjest suurenevate mõõtude, kandmise ebamugavuse ja krõbeda hinna tõttu hakati krookkraed nimetama "veskikiviks"
papagoisinine. Henry valistemisaja alguses kandsid aadlidaamid sametkübaraid, mille külgsiilud langesid õlgadele rippu või valgeid tanusid või pearätikuid. Kuigi juuksed jäid peakatte varju, heideti daamidele ette tundidepikkust aja raiskamist soengu tegemiseks. Meestel olid lühikeseks lõigatud juuksed ja otsmikule kammitud tukk, ja nad kandsid peas mandri moestiili kohaseid mütse. Nende linased särgid olid pitsidega ääristatud ja kaelused ning varukaotsad olid kaunistatud rikkalike tikanditega, nende kuued, vammused ja mantlid olid sametist ja damastist, mille peale olid õmmeldud kontrastset värvi satäänist või sametist triibud. Kõige rikakmate meeste laialõikelisi mantleid kaunistasid karusnahksed vooderdused ja kandlid, harilikult soobli- või ilvesenahast. Ühtekokku oli hertsogi varaloendis nimetatud neliteist mantlit, kaksteist vammust ja pihikut, üheksa
tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu. Otsekohe alanud vaidlused, kas naiste sagedased kaebused pole mitte ühenduses keha kokkunöörimisega, viisid lõpuks jäikade ja piinavate korsettide kadumisele. Järgneva uuendusena kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Vahel võis näha veel kolmnurkset vahetükki, kuid see oli nüüd lühem ja pehmem. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud. Piha ja seelikuosa ühenduskohta rõhutati endisest vähem, sajandi keskpaike hakati kleidi ülaosa või pihiku sees kandma tugevdajaid metallist, puust
tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu. Otsekohe alanud vaidlused, kas naiste sagedased kaebused pole mitte ühenduses keha kokkunöörimisega, viisid lõpuks jäikade ja piinavate korsettide kadumisele. Järgneva uuendusena kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Vahel võis näha veel kolmnurkset vahetükki, kuid see oli nüüd lühem ja pehmem. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud. Piha ja seelikuosa ühenduskohta rõhutati endisest vähem, sajandi keskpaike hakati kleidi ülaosa või pihiku sees kandma tugevdajaid metallist, puust
tekstiilid. Taludesse ilmusid lillelise numbrilauaga seinakellad, jõukamatel oli ka kappkelli. Kasutusele tulid ka petrooleumilambid, hiljem mitmesugused klaasiga lambid, peegilid, riidenagid, erilised ilukäterättidega käterätinagid jpm. Seinu kaunistati, eriti tagakambris ja saalis, raamitud perekonnafotodega, õlitrükipiltidega ning klaasile maalitud vaimuliku või ilmalikuga sisuga sententsidega. 19.saj lõpu poole tulid pitsidega kaunistatud linad, päevatekid, pajapüürid. Põrandale pandi põrandariie, akende ette riputati kardinad. Lauad ja kummutid kaeti pitslinaga, seati lillevaade, küünlajalgu jne. Kõik uuendused jõudsid tagakambrisse, hiljem ka teistesse ruumidesse. Akendel hakati kasvatama ka toalilli. 4.SÖÖGID JA JOOGID Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhilise osa toidust paljude sajandite vältel
• 19. sajandil tulid vabriku värvid. • Õblemine oluline käsitöö • Lambanahast oli lõige lihtne, lõigati lahti lamba raudadega ja õmmeldi kokku sepa nõeladega. Ülerõivad lasti teha rätssepal. • Rõivaste kaunistamiseks oli aega nõudev näputöö • Tikkimine- metalltikand, hiljem lõngtikand, pilutamine- mis tegi auk -mustri. • Pitskudumine- nõelapitsid, sõlmpitsid, võrkpits. • Tikandite ja pitsidega kaunistati naiste pidulikke rõivaid • tanusid, kraed, • Hiljem hakati ka voodilinu, voodipesu ja käterätte kaunistama. • Levinud oli ka silmkudumine. • Populaarsemad kindad, millele kooti sisse kiri. • Ei ole teada kas muster pandi sinna nsm , või oli sel ka maagiline mõte. • Vöökudumine- Kunda kultuurist • Kirivööd olid naiste piduliku rõivastuse osa. Laste käsitöö TÜDRUKUTE TÖÖD
TATJANA: Ei lähe. Panni on ilmtingimata vaja. Mida Mihhail teeb? VARVARA: Seletab midagi isale. TATJANA: Oi, ei! (Tatjana lahkub lõkke suunas. Pärisorjast teenijatüdruk, toosama, kes kitsel nööbid lasi pintslisse pista, tuleb majast kokkurullitud vaibaga. 39 Varvara lajatab tüdrukule hooletult vastu kõrvu, kui too tast möödub.) VARVARA: Pitsidega laudlina laudlina! mitte voodikate minu voodi pealt! (Varvara läheb majja. Tüdruk järgneb Tatjanale. Aleksander ja Mihhail tulevad tagaaiast, mitte lõkketule poolt, käes liiliad ja valged lilled, mis nad korjanud on. Aleksandril on peale selle veel käes üks ajakiri "Moskva Vaatleja", millel on roheline kaas.) MIHHAIL: Põllumajandus? Ma pigem tapan ennast ära, kui õpin põllumajandust. Aga pärast kolme aastat
" Ja nõnda astuski Indrek oma kasti ja pambuga emand Vaarmanni maja väravast sisse ning kobas käsikaudu mööda tuntud teed alla keldrikorterisse, kus Tiina ta suure rõõmuga vastu võttis. ,,Ema ütleb ikka, et ega sa enam meie juure ei tule, aga näe ikkagi tulid," rääkis ta. ,,Aga mina vaidlesin talle alati vastu, et küll näed, tuleb. Ja nüüd ongi minul õigus, mitte emal." ,,Kus Molli on?" küsis Indrek. ,,Kas sa siis ei tea?" imestas tütarlaps. ,,Molli tegi omale uued pitsidega särgid ja läks selle paksu venelase juure, seal ta nüüd ongi. Laulatud küll veel ei ole, aga sõrmus on juba valmis, nii et ema nutab alati. Molli on meie usku, aga venelane on vene usku ja nüüd tahab tema, et ka Molli oleks vene usku, siis hakkab tema laulatama ja sõrmuseid sõrme panema. Nõnda et Molli õpib nüüd vene usku. Ema ütleb, et eks see ole hea, kui Molli ka vene usu selgeks saab, siis võib ta kahtepidi õndsaks saada, meie usuga ja vene usuga
annaabi.ee 
