Jan van Eyck (0)

Referaat teemal:
Jan van Eyck
Koostaja : Kersti Jurtom
2011
Jan van Eycki (Johannes de Eyck) elust on üldiselt vähe teada. Ta sündis 1390/95. aastal Põhja Belgias Maaseickis ning suri 9. juulil 1441. aastal Brügges. Maeti Püha Donatuse kiriku ristimisnõu lähedale. Jan on Madalmaade koolkonna tähtsaim esindaja, see on puht-flaami koolkond, mille peamiseks keskuseks oli Brügge. Edaspidi on teda aga mainitud juba 1420ndatel Haagis Hollandi krahvi Baieri Johannese õukonnast, kus ta oli kunstnikuks . Dokumentides on mainitud, et 15. maist 1425. aastast kuni oma surmani oli ta peale John Bavaaria surma Burgundia hertsogi Philippe III Hea õuemaalija ning kammerhärra Lille `is. Ta olevat hertsogi käsul ka täitnud mitmeid ohtlikke diplomaatilise missioone. Tänu sellele õnnestus tal aga käia 1428 -1429 Itaalias ja Portugalis, kus ta olevat püüdnud 1428.aastal Lissabonis Isabella kätt paluda . Et te lõunamaid tundis, sellest tunnistab lõunamaa taimestiku esinemine Talle kummardamise pildil. 1429. aastal tõmbus ta tagasi õukondlikust elust ja asus elama ning töötama Saksamaale Brüggesse. Eyck sai kuulsaks juba oma eluajal, ta oli otsitud meister bürgerite seas. Tema loomingut hinnati ka väljaspool Madalmaid, sealhulgas ka Itaalias. Ta oli abielus Margaretiga ja neil oli kaks last.
Ta oli üks Madalmaade teenekaim ja andekaim kunstnik 15.sajandil ning ühtlasi ka maailma maalikunsti suurmeister, kelle loominguperiood jääb aastatesse 1422-1441. Eyck oli ka silmapaistev portretist ning teda võib pidada üheks portreekunsti kui iseseisva kunstižanri rajajaks. Portreed oli tavaliselt neutraalse tumeda taustaga, kujutatava pea oli pöördes vaatega vasakule. Nägu oli tavaliselt tugevalt valgustatud, nii oli seal eriti hästi näha valguse-varju mängu. Isikud portreedel on endasse tõmbunud ja uuriva või skeptilise pilguga ning sealt ei olnud võimalik nende sisemaailma kohta midagi välja lugeda. Parim näidis selleks on „Mees punase turbaniga”, mida peetakse tema autoportreeks, sest selline otse vaatajale suunatud uuriv pilt on omane peegli ees maalitud autoportreele.
Madalmaade maalikunstnikud üllatasid 15. sajandil kõiki, eelkõige aga Itaalia maalikunstnikke, värvitoonide sügavuse ja pehmuse ning üleminekute sujuvusega. Kui siiani oli maailmatehnikas olnud valitsevaks tempera , siis nüüd võeti kasutusele õlivärvid, mis võimaldasid kõike seda, milleks tempera võimeline polnud: sära, sujuvus, läige. Õlimaalitehnika ei tekkinud aga juhuslikult, vaid seoses uue püüdlusega kujutada kõike võimalikult detailselt ja loomutruult. Ekslikult on õlimaali leiutajaks peetud mõnda aega ka Jan van Eycki, kuid tema vaid täiustas õlimaalitehnikat. Tegelikult oli see olemas aga juba enne 15.sajandit. Jan van Eyck võttis sideainena kasutusele lina-, seemne- ja pähkliõli, mis kuivavad kiiremini ning säilitavad ka kuivanult hästi siduvad omadused. Need ei tumene ja annavad värvidele sära. Veel kasutas ta ka kõrgkvaliteetseid pigmente. On küll arvatud, et Eyck kasutas alusmaaliks temperat , kuid tegelikult maalis ta ainult õli ja õli-vaigu värvidega, mis kanti alusele üliõhukeste, vahel ka läbipaistvate kihtidena. Kokku on täheldatud üle seitsme kihi, mis viitab meeletule ajakulule ja kannatusele.
Tema üks tuntuim teos on ’’Abielupaar Arnolfini portree’’, mis kujutab eduka Itaalia pankuri Giovanni Arnolfini kihluspäeva koduses abielukambris jõukast Itaalia perest pärit Giovanna Cenamiga. Hiljuti avastatud dokumentidelt on selgunud et pankuri naine suri enne maali valmimist või peale sünnitust. Pildil on palju juhuslikke detaile: kingad , koer, apelsinid . Pildi geniaalsus seisnebki aga selle detailides. Nimelt peeti paljajalu maapinnal käimist viljakuse tagajaks. Apelsinid võivad aga viidata tegelaste Vahemere-äärsele päritolule või olla ka keelatud vilja sümbol, sest apelsinid on tuntud ka Aadama õuna nime all. Kõige üllatavam tegelane koer on aga truuduse ja maise armastuse sümbol ning ühtlasi ka tasakaalustab maali muidu nii range meeleolu. Maalilt leiab aga ka pisiasju, mis esmapilgul silma ei hakka, kuid omavad samuti sümboolset tähtsust. Ühendatud käed pildil on kristliku abielu sümbol ning nende kuju kordab lühtri kumeraid vorme. Lühtris põlev üksik küünal on jumala silma sümbol ning süüdati enamasti noore abielupaari voodi kõrvale. Seinal rippuvad palvehelmed on peigmehe kink pruudile ning sümboliseerib igavest truudust ja puhtust. Ka värvide mängul on oma osa. Pruudi kleit on rohelist ehk viljakuse värvi, voodi punane kangas on kire värvi. Arnolfin hoiab oma noore naise Giovanna Cenami kätt, nii kinnitab ta pühalikult võrdväärset liitu. Toolileenile võib märgata nikerdatud pisidetaili ehk sünnitajate kaitsepühaku Margareta figuuri. Tagaplaanil avaneb vaade pruudivoodile, mille peatsis ripub hari, mida peetakse puhtuse sümboliks. Huvitavaks leiuks on tagaseinal rippuv peegel, mille kumeralt pinnalt peegeldub vastu kõik toas toimuv ja paarile vastu tulevat kaht meest. Peegi kohale seinale, rooskrantsi kohale, on kunstnik kirjutanud ’’Johannes de Eyck fuit hic 1434 ’’ ehk Jan van Eyck oli siin, 1434. Lisaks sellele on seal ümber on kujutatud kümmet neljateistkümnest peatusest Kristuse teekonnal Kolgata mäele. Aknal seisab õun ehk kiusatuse sümbol. Päeva pidulikkust rõhutab karusnahaga, tikandite ja pitsidega kaunistatud garderoob . Selline pilt võiks tähendada õnnelikku abielu, kuid tegelikkuses paar ei saanud lapsi ning hiljem pidas Arnolfini armukest. Praegu asub teos Londoni Rahvusgaleriis (National Gallery ).
’’Mees punase turbaniga’’ on Jan van Eycki oletatav autoportree. Maalil jääb silma habemetüükas nägu ja kõõritav pilk. Pildi raami ülaosal on tagasihoidlik moto : "Nagu ma suudan". Raami alaosale on kirjutatud: "Jan van Eyck tegi minu 21. oktoobril 1433." Maal on väga väikeste mõõtmetes ehk 25,5 cm x 19cm. Maal asub Londoni Rahvusgaleriis (National Gallery).
’’ Kantsler Rolini Madonna’’ on tõeliselt imetlusväärne teos Jan van Eycki maalidest. Religioosse sõnumiga maal on sümboolne kingitus Autuni katedraalile Burgundia kantsleri Nicolas Rolini poolt. Maali mõõtmed on tagasihoidlikud, 66 x 62 cm. Paleetaolises ruumis istub Maarja, süles Kristus, kes on tõstnud oma õnnistava käe põlvitava kantsleri poole. Kristuse käes on riigiõun, mis tähendab, et kogu maailma valitseb kristlus . Jumalikku võimu rõhutab keral olev rist. Romaanipärase arhitektuuri hoone, kus nad viibivad, tähistab ühte ruumi paradiisis, kus Maarja katoliikliku ettekujutuse järgi viibib. Pildi erakordsus avaldub jällegi rohketes detailides, seda nii kanga mustrites kui ka tegelaste vahelt avanevas vaates. Kuni silmapiirini võib, lähema uurimise järgi näha selgeid pisiasju, mis küll kaugenedes aina kahvatumates toonides on kujutatud, kuid see kõik mõjub siiski väga loomulikult ja terviklikult. Ka figuurid on paigutatud just sedasi, et suunata vaataja pilt maastikule. Läbi akna avaneb vaade rahvarohkele linnale, jõele, sillal sagivatele inimestele, kauguses laiuvatele mägedele. Selleks linnaks peetakse Liége´i. Renessansiaegse inimese uudishimu tõestavad kaks kõrvaltegelast sillal. Ka sellel maalil ei puudu sümbolite mäng. Lauda, millel asub avatud piibel , kaunistab sinine kangas ehk taevalikkuse värv. Neitsi Maarja kannab seljas suursugust punast ürpi, mis rõhutab sügavat armastust. Ingel hoiab madonna pea kohal krooni ehk taevakuninganna sümbolit. Terrassil kasvavatest lilledest on valge liilia jumalaema lill, mis on puhtuse, rahu ja täiuslikkuse sümbol, punased õied märgivad Kristuse tulevasi kannatusi. Maali sõnumiks on soov ühendada maist ja taevalikku maailma. Teos ise asub Pariisis Louvre ’is.
’’Madonna kirikus’’(1425). Esimesel pilgul ei ole pilt midagi erilist võrreldes Jan van Eycki teiste maalidega. Kuid pikemal vaatlemisel hakkab silma, et Maarja on sellel pildil väga vales proportsioonis. Nimelt on teda kujutatud nii suurena , et tema pea ulatub trifooriumini. On selgeks tehtud, et tegu ei olnud mitte oskamatusega, vaid madonna sümboliseerib kirikut ja tema puhul lihtsalt ei kehti inimlikud proportsioonid. Madonna keha s-kujuline poos vastab oma elegantsusega gooti ideaalile. Laps tema süles on aga Eyckile omaselt detailne ja elulähedane, samamoodi on kujutatud ka kiriku interjöör. Tähelepanu väärib ka valguse langemine akendest. 1978. aasta seisuga asub see maal Berliinis Staatliche Museen’is. Maal on väga väikeste mõõtmetega:32x14 cm.
Tema tähtsaimaks teoseks on peetud ’’Genti Altarit’’, mille ta tegi koos Hubert van Eyckiga. Üks sagedane detail maalil on tekst, mis on loetav vaid ülevalt alla vaadates ning seega suunatud otse jumalale taevas. Ladinakeelne pealkiri altaril teatab , et seda alustas Hubert van Eyck “suurim kõigist” ja lõpetas Jan van Eyck “kunstides teine” Jodocus Vydti ülesandel, ning et altar pühitseti sisse 1432 . aastal 6.mail. Hubert oli Jani vend, kes elas arvatavasti 1366/70-1426 aastani. Tema olemasolus ei olda kindel, kuna andmed temast pärinevad hilisemast ajast ja peale Genti Altari pole teada ühtegi tema poolt tehtud kunstiteost. Maal on arvatavasti valminud koostöös mõne skolastikuga, sest kuigi 15.sajandi kunstis oli levinud asjadele sümboolse tähenduse omastamine , siis nii keerulist ja raskesti mõistetavat kunsti pole ühelgi teisel meistril. Altar koosneb 24 pilditahvlist, millest 12 kujundavad tiibade avamisel nähtavale tuleva sisekülje ning ülejäänud 12 suletud altari väliskülje. Altar on inimesest kaks korda kõrgem ja avatud tiibadega viie meetri laiune, kujuteldamatult tõetruu ja ilmeka maalilise teostusega. Kompositsioon oli põhiliselt pühendatud kahele teemale: Kristuse sümboliks oleva talle kummardamine (Kristuse lunastusohvrile) ja Maarja kuulutamiseks nimetatud piiblilegendile. Avatud altari keskmisel tahvlil on “Talle kummardamine”, mille vasakus osas on Vana Testamendi prohvetid ja paremas osas põlvitavad apostlid ning seisavad paavstid . Tagaplaanil on naispühakud ja märtrid. Horisondil paiknev linn kujutab taevast Jeruusalemma. Külgmistel tahvlitel on kujutatud kõikide pühakute püha temaatikat. Ülemisi maale ei seo omavahel ühtne tegevus. Keskel on Jumal, tema kõrval istuvad Maarja ja apostel Johannes. Nende kõrval paiknevad tahvlid musitseerivate inglitega ning kõige külgmistele tahvlitele on maalitud alasti inimfiguurid ehk Aadam ja Eeva . Kui altar sulgeda siis väliskülje alumise pildirea keskel on maalitud Ristija Johannese ja apostel Johannese skulptuurid ning külgnevatele tahvlitele altari tellijad Jodocus Vydt ja tema abikaasa Isabella Borluut. Ülemise osa maalid moodustavad ühtse kuulutamise stseeni. Selle kohal on maalitud Vana Testamendi prohvetid ja sibüllid. Genti altari sõnumit võib mitmeti tõlgendada. Alumistel paneelidel on näha, kuidas suur hulk inimesi tahab osa saada Kristuse austamistseremooniast. Üleval seisvad Aadam ja Eeva võivad kuulda küll inglite hingestatud laulu ja pühalikku orelimuusikat, ent muusikaparadiisi neid ei lasta. Praegu asub maal Belgias Genti linnas.
Jan van Eyck nägi looduse harmoonias, kõiges elavas jumalikku alget, vaatles kõike analüüsides ning iga isik või ese tema pildil on kujutatud ülima hoolikuse ja täpsusega. Ometi ei mõju tema maalid detailimaalina, vaid ühtse tervikuna . Ka ei ole tema maalides midagi juhuslikku ning kõik on hoolikalt läbimõeldud.

Kasutatud kirjandus

Silmaringi teatmik " Kunst " Robert Cumming

http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Eych/index.html

http://www.hot.ee/renessanss/Madalmaad/skulptuur.ht m
9