Kodukaku elupaik ja eluviis • Elupaigana eelistab ta kultuurmaastike ja vanu talukohti. • Levikualadeks on tal peamiselt Euroopa, Korea ja Hiina. • Elab paariti Kodukaku Toitumine • Toitub peamiselt närilistest, väikestest lindudest, kahepaiksetest, jms. • Toitu hangib öösiti kasutades oma teravaid küüniseid ja nokka. • Nokk sobib hästi saagi kandmiseks ja tükeldamiseks. Kodukaku pesitsemine • Pesitseb märtsist aprillini • Pesapaigaks eelistab ta õõnsustega puid. • Pesa tunneb ära tema ebameeldiva lõhna ja omapärase vooderduse poolest, milleks on tema enda räppetompude ja kõdunenud puupuru segu. • Muneb tavaliselt 2-5 muna. • Haudumine kestab 30 päeva. • Pojad on pesahoidjad. Kodukaku pojad • Kooruvad eri aegadel. • Väljuvad pesast pooleldi udusulgedes. • Lendama hakkavad 30-35 päevaselt. Kodukaku talvitumine • Talvitub enda tavalisel territooriumil, ei rända.
metsatööde käigus tavaliselt kirve alla lähevad. Peamised lendoravate elupaigad lihtsalt raiutakse maha. Viimastel aastatel on metsaraie kõvasti hoogu juurde saanud ja metsade keskmine vanus kahaneb iga aastaga. Lendoravatele sobilikud vanad metsad paiknevad mosaiikselt. Kui saarekesena säilinud lendoravale sobiv koht läheb raiesse, siis on tal üsna raske ellu jääda. Kui lendorav ka raie käigus ellu jääb, siis uut kohta on tal üsna raske leida. Pesapaigaks sobiva vana haava leidmiseks tuleb tal mitu kilomeetrit ekselda. Kui ta niimoodi ringi liigub, ega siis vaenlased maga. Midagi huvitavat Ohustatus ja kaitse - Kuulub üliharuldase liigina kaitstavate liikide I kategooriasse. Liiginimi ladina keeles - Pteromys volans Kehamõõtmed - Tüvepikkus 23...25 cm Kehamass - 95...170 g Liikidest- Lendoravaid on kokku 36 eri liiki. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PTEVOL2.htm,
Saakloomade hulka kuuluvad ka rebased, kährikud, mitmesugused närilised, linnud jt. Sigimine- Jooksuajal jaanuari lõpust märtsi alguseni, muutub ilveste eluviis tunduvalt. Nad hakkavad häälitsema, iseäranis koidu ajal ja enne päikese loojangut. Emased lasevad kuuldavale kumeda njäugumise, mis peale isased möirahtavad rämedalt. Emase kannul liigub ilveste suure arvu korral, 3-5 isast. Väikese arvu korral poegivad emased sageli üle aasta, sest puudub kontakt isastega. Pesapaigaks valib ilves mõne kännu aluse, pesa on lihtne lohk, mis on kergelt sambla või kuluga vooderdatud. Pärast 67-74 päevast tiinust sünnitab emasloom 1-4, harva ka 5-6 pimedat ruugjas pruuni poega. Nägijaks saavad nad 12 päeva vanuselt. Kaks kuud toituvad pojad eranditult ema piimast. Hiljem hakkab ema neile hiiri, väikesi linde jm. lisaks tooma. Imetamine kestab kuni kolm kuud. Pojad kasvavad kiiresti ja hakkavad kohe vanematega jahist osa võtma, ega naase ööseks sünnipessa
Üksikuid, tavaliselt haigeid või vanadusest väetid loomad, kes ei suuda tabada enam sõralisi, võivad hakata ründama inimesi. Paaritumine pole seotud kindla aastaajaga, mistõttu võib üheaegselt kohata emalõvisid kõige erinevamas vanuses kutsikate seltsis. Innaajal toimuvad isaste verised võitlused võivad mõnikord lõppeda isegi surmavalt. Tiinus kestab 105-112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvem 2, 4 või 5 kutsikat. Pesapaigaks on kõrvalises kohas asetsev koobas, lõhe või auk. Vastsündinud on väga väikesed (umbes 30 cm pikad) ja pugalad, hiljem muutub karvastik ühetooniliseks. Mõnikord püsivad täpid väga kaua, isegi kuni laka tekkimiseni (mõnel isendil jäävad püsima elu lõpuni). Suguküpsus saabub neljandal eluaastal, isased saavutavad täiskasvu 6.aastaselt. Tehistingimustes elavad lõvid 20-30 aastat vanaks. Mõnikord täheldatakse looduses lõvi ja
Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8. Eluiga Täpsed andmed eluea kohta puuduvad. Hinnanguliselt jääb täiskasvanuks saanud lendoravate eluiga enamasti 5–6 aasta vahele ning piirvanus võib olla isenditel 6–8 aastat. Elupaik ja eluviis Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120-aastaste haavapuude esinemine. Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi. Lisaks neile võib kasutada ka lindude pesi või ehitab hoopis ise okstest pesa. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega. Pesa luuakse alati nii kõrgele puu otsa kui vähegi võimalik, kuid mitte madalamale kui 3 meetrit. Tavaline pesa asukoht
kallastele kasvavad metsad. Samuti on rajatud looduse õpperadu, ehitatud puhkemaju, vaatetorne ka soid ja rabasid läbivaid laudteid. Riigimets on avatud kõigile. Igaühe õigus lubab: peatuda ja ööbida matkaonnides ning telkimiskohtades. Lõket võib süüdata selleks ettenähtud kohtades. Jalal kuivava puu või tuulemurru raiumiseks peab riigimetsas luba küsima metskonnast, erametsas aga selle omanikult. Tuleb arvestada, et jalal kuivav puu on paljudele lindudele pesapaigaks. Enne lõkkeplatsilt lahkumist tuleb veenduda, et söed on lõplikult kustunud ning tule edasi levimine pole võimalik. Loodusannid Igaühe õigus lubab metsaomaniku huve kahjustamata korjata riigimetsas ja tähistamata erametsas marju, seeni, pähkleid, dekoratiivoksi, ravimtaimi ja dekoratiivtaimi või nende osi. Igaühe õigus ei kehti era või riigimaale rajatud marjaistandikes. Pajukoor,
Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes, kuigi ka sealsetes metsades on asustatus üsna laigutine. Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad. Foto 2. Lendorav saab hakkama ka põhjamaades. 6 3. Eluviis Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120- aastaste haavapuude esinemine. Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi. Metsadest eelistab elutsemiseks küpseid ja metsamajanduse seisukohalt vaadates üleseisnud sega- ja lehtmetsasid, kus esineb õõnsaid haabu või kaski. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega. Eestis on pesapuudeks haavad
pidevalt terve 20. sajandi vältel. Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes, kuigi ka sealsetes metsades on asustatus üsna laigutine. Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad. 4 Eluviis Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120- aastaste haavapuude esinemine. Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi. Metsadest eelistab elutsemiseks küpseid ja metsamajanduse seisukohalt vaadates üleseisnud sega- ja lehtmetsasid, kus esineb õõnsaid haabu või kaski. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega. Eestis on pesapuudeks haavad
Peamised lendoravate elupaigad lihtsalt raiutakse maha. Ja kui vaadata praegust olukorda, siis on näha, et viimastel aastatel on metsaraie kõvasti hoogu juurde saanud, toimub selge üleraiumine ning metsa keskmine vanus kahaneb iga aastaga. Lendoravale sobilikud vanad metsad paiknevad mosaiikselt ning kui saarekesena säilinud lendoravale sobiv koht läheb raiesse, siis on tal üsna raske ellu jääda. Kui lendorav ka raie käigus ellu jääb, siis uut kohta endale leida on üsna keeruline. Pesapaigaks sobiva vana haava leidmiseks tuleb tal mitu kilomeetrit ekselda. Ja kui ta niimoodi ringi liigub, võib ta kergesti mõne kiskja toidulauale sattuda. Võimsad 6070 aasta vanused vanad haavad ("metsahuntid"), mis on lendorava seisukohalt olulised, raiutakse lihtsalt maha, kuna metsameeste silmis on haab metsaumbrohi, mis ei lase oma laia võraga metsamajanduslikus mõttes väärtuslikul puul kasvada. Pealtnäha sobilikud vanad metsad võivad siiski olla lendorava poolt okupeerimata,
kuna emalinnul on nad pruunid. Nii isa- kui emalinnu alakeha ja "püksid" on heledad ja pruunide täppidega kirjatud, selg on helepruun, tiibade tipmised hoosuled tumepruunid. Silmast allpool on tume küllalt lai habetriip. Linnu jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on mustad. Linnu nokk on tüvikuosast hall, otsast tumenev. Tuuletallaja elupaigaks on enamasti kultuurmaastikud või nende äärealad. Pesapaigaks valib enamasti mõne männi, soovitavalt varesepesaga. Tuuletallaja nimelt ise eriti osav pesaehitaja ei ole, mistõttu ta kasutab teiste lindude, eelkõige aga vareste mahajäetud pesi. Samas aga peab see pesa olema ka õhust raskesti nähtav, kuna tuuletallaja peab oma väiksuse tõttu peaaegu igat suuremat röövlindu pelgama. Ronivate röövlitega tuleb lind kergemini toime. Tuuletallaja põhitoiduks on igasugused pisiimetajad, samuti ka väiksemad värvulised
Metsis on meie suurim kanaline. Ta hanesuurune jässakas lind. Metsis eelsitab elupaigana vanemaid männikuid, kus inimesi liigub vähe. Ta on kasvult väga kogukas, peaaegu hane suurune. Männikud pakuvad metsisele toitu mitmel aastaajal. Suve teisel poolel ja sügisel sööb ta metsamarju, talvel männiokkaid. Talveks metsis Eestist ei lahku. Emasmetsis on värvuselt pruunikirju, isametsis kevade poole mustjas, punakaspruunide tiibadega. Pesapaigaks on sageli soostuvad männikuosad. Metsise pesa esitseb maas. Mune on pesas 6-10. Nii munad kui ka pojad on pruunikirjud, nii et neid on metsa all raske märgata. Metsise põhivaenlaseks on kährik, kes on ohtlik eelkõige metsisepoegadele. Männikuid, kus inimene metsist ei häiri, on Eestis vähe järele jäänud. Seetõttu on vähene ka metsiste hulk. Metsis on meil looduskaitse all. (http://www.moment.ee/aju/linnud/metsis_3969.jpg )
. Euroopa populatsioon talvitub Lääne-Aafrikas ja mõned ka Vahemere lääneosas. Meil pesitseb kalakotkas eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid järjest sagedamini tuleb tema kohta teateid Pärnu- ja Läänemaalt, mis on märk selle liigi levimisest lääne poole (25 aasta eest pesitses kalakotkas üksikute paaridena vaid Kirde- ja Lõuna-Eestis) Vt joonis 2. Selgunud on ka see, et suguküpseks saanud kalakotkad tavatsevad valida pesapaigaks koha, kus läheduses mõni paar juba pesitseb. Arvukuse madalseisu ajal jäid asustatuks parimad elupaigad, kesisematele pole veel jõutud levida . Indikaator (joonis 1.) näitab kalakotkaste pesitsuspaaride arvukust 10000 km2 kohta. Tulemus on arvutatud liigi koguarvukuse suhtena Eesti pindalasse (45227 km2). Eesti kalakotkaste teadaolevad pesapaigad on koondunud Lõuna- ja Ida-Eestisse, kus leidub enam toidurikkaid ja pesitsemiseks sobivaid järvede- ja jõgederikkaid alasid (Lõhmus
Isased kaaluvad kuni 11, 3 kg , emased kuni 7, 3 kg. (Loomade elu Saarmas) Leviala Saarmas on levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Pärast 1960 ndat aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Eestis elab praegu kahetuhande saarma ringis. Elupaigana eelistab vaikseid jõekaldaid, järvesid ja ojasid, vahel ka mererannikut. Saarmas on kohastunud poolveelise eluga. Näiteks suudab 7-8 tundi järjest ujuda kiirusega 1, 5 2 km / h . Pesapaigaks on jõekaldale puujuurte vahele kaevatud urg, magamiseks kasutab lihtsamaid puhkepesi, mida rajab hulga. (Loomade elu saarmas) Toitumine Saarmas on lihatoiduline, sööb kalu (näiteks ahven, haug, forell), vahel muid selgroogseid (nt. Veelinnud, mügrid, rotid) ja selgrootuid ( vähid, krabid, ussid). ( Saarmas, loomade elu) Järglased Saarmas sigib igal aastajal, tiinus kestab neil 61- 63 päeva. Pesakonnas 1-5 poega. Aasta või paari kohta on üks pesakond
hall kaheksa, mille rõngaste keskel asuvad keskmise suurusega silmad ja mille keskkoha all asub kollane nokk. Kakk on oma nime saanud selle järgi, et tema varbad on sulgedega kaetud ja tunduvad karvastena. Küüned nende karvavarvaste otsas on mustad. Karvasjalg-kakku võime kohata tavaliselt suuremates metsades. Mõnikord on ta elukohaks valinud ka mõne üksiku metsatuka või pargi, aga üldiselt ta selliseid paiku ei eelista. Kakk vajab pesapaigaks mõnda õõnsust ja sageli on selleks mõne musträhni mahajäetud pesa. Kui pesa endine omanik peaks ka välja ilmuma, ei tehta sellest erilist probleemi, kakk on rähnist igal juhul üle ning elupaik endistele omanikele tagastamisele ei kuulu. Karvasjalg-kakk on meie üks produktiivsemaid, pesas võib olla kuni 6 muna. Munadele ja poegadele on ohtlikud eelkõige nugised ja varesed. Ega noored linnud ju vaikselt olla ei oska
Tema nägu näeb välja nagu küliliipööratud hall kaheksa, mille rõngaste keskel asuvad keskmise suurusega silmad ja mille keskkoha all asub kollane nokk. Kakk on oma nime saanud selle järgi, et tema varbad on sulgedega kaetud ja tunduvad karvastena. Küüned nende karvavarvaste otsas on mustad. Karvasjalg-kakku võime kohata tavaliselt suuremates metsades. Mõnikord on ta elukohaks valinud ka mõne üksiku metsatuka või pargi, aga üldiselt ta selliseid paiku ei eelista. Kakk vajab pesapaigaks mõnda õõnsust ja sageli on selleks mõne musträhni mahajäetud pesa. Kui pesa endine omanik peaks ka välja ilmuma, ei tehta sellest erilist probleemi, kakk on rähnist igal juhul üle ning elupaik endistele omanikele tagastamisele ei kuulu. Karvasjalg-kakk on meie üks produktiivsemaid, pesas võib olla kuni 6 muna. Munadele ja poegadele on ohtlikud eelkõige nugised ja varesed. Ega noored linnud ju vaikselt olla ei oska
17. Võta lühidalt kokku läänemeresoome rahvaste loomislaulu (laulutüüp "Loomine") põhisüzee. Kirjelda mille poolest erinevad ja sarnanevad regivärsilise loomislaulu eesti, isuri ja karjala redaktsioonid? Ilmalind lendab mere kohal, otsides pesapaika. Ta leiab selle ja muneb ühe või kolm muna. Tuuleiil veeretab need merre ja neist sünnivad (taevas ja maa?) päike, kuu ning tähed. Hiljem on vette tehtu pesa Eestis asendatud kopli ja põõsastega. Karjala laulude valib lind enamasti pesapaigaks meres ujuva Väinamöise veest väljaulatuva põlve. Soomlastel (isuri, läänemeresoome) on sel sajandil üles märgitud ka proosapärimus, mille kohaselt tähed on sündinud sepahaamriga purustatud muna valgest ning vikerkaar selle rebust. 18. Too (nt Ü. Valgu Vikerkaares ilmunud artiklile toetudes) kolm näidet munast maailmaloomise müüdi kohta maailma rahvastel. Lind otsib munemiseks pesakohta, viimaks leiab selle ning muneb muna(d). Munast (või koorunud poegadest)
olevat sündinud saarel kasvava õunapuu viljast, mille tuul vette raputab (kajastus kosmilisest viljapuust?). Need motiivid on tähelepanuväärsed, kuna ääretu ürgookean on paljude rahvaste loomislugude lähtepilt (esineb Piibliski) ning seob vastavat eesti laulu ka teiste läänemeresoome redaktsioonidega. Kui eesti lind muneb oma munad veest leitud mättale (hiljemalt ka karjamaa või koppel), siis karjala lauludes valib lind enamasti pesapaigaks meres ujuva Väinamoise veest välja ulatuva põlve, ingeri lugudes valib lind mätta, saare või sootuks laeva. Egiptuse mütoloogias kosmiline muna, India maailmamuna, Tiibeti kosmogoonias esinev muna, Okeaania ja Austraalia saarestike munamüüdid - kõik need kinnitavad, et muna kui elu allikas on omanud suurt mütoloogilist tähtsust üle kogu maailma. 8. Missugustes vormides on läänemeresoome rahvaste mütoloogias tuntud arusaamad maailma eri sfääre ühendavast ilmapuust
Isuri: lörpötykset Erinevus: Eesti regilaulus ühes reas 8 silpi, Isuri ja Karjala lauludes konkreetne silbisüsteem puudub; Eesti rahvalaulus kordab pääääris palju ridu ja sõnu, teistes mitte eriti Ilmalind leiab pesapaiga, muneb monad ja tuuleiil veeretab need mere ning neist sünnivad (taevas ja maa) päike, kuu ning tähed hiljem on vette tehtud pesa Eestis asendatud kopli ja põõsastega. Karjala lauludes valib lind enamasti pesapaigaks meres ujuva Väinämöise veest väljaulatuva põlve, ingeri redaktsioonis mätta, saare või laeva. 26. Kuidas suhestub [Ü. Valgu Vikerkaares ilmunud artikli põhjal] läänemeresoome rahvaste regivärsiline loomislugu muude rahvaste analoogsete müütidega? Ühine motiiv ääretu ürgookean (esineb ka Piiblis) Loomisele eelnev ürgkaos, kus kõik on ühetaoline vormitu segu Soomel ja Indial on seos muna ülaosast saab taevas ja alaosast maa; Ilmatar vastab jumal
Loojalind asendati hiljem jumalatega, müüt on sarnane, kõikjal vesi, jumal otsustab maa luua ja käsib saatanal vette sukelduda ja liiva üles tuua, millest hakkab maa kasvama. Mõlemas müüdis on sukeldumise ja maa loomise elemendid, samuti vastandlikud tegelased: hea-halb, Jen-Omöl, Jumal-Saaatan. 11. Mille poolest erinevad ja sarnanevad regivärsilise loomislaulu eesti, isuri ja karjala redaktsioonid? Sarnanevad: kõigis lind muneb muna, millest algab maailma loomine Erinevused: Eestis pesapaigaks koppel ja põõsad, Karjala lauludes meres ujuva Väinämöise veest väljaulatuv põlv Regilaulud läänemeresoome rahvaste folklooris · Regivärsilised laulud tuntud karjalastel, soomlastel, isuritel, vadjalastel ja eestlastel (pole vepslastel ja liivlastel); regivärss ka loitsudes, vanasõnades, mõistatustes; · eesti/seto: leelo; vanad laulud; pikad laulud; regilaul (< sm. rekivirsi, rekiviisu `neljarealine uuem rahvalaul' < alamsaksa rege, reig, reie, rei `tants; tantsulaul; laul');
Ka kõige õigemal karjatamisel jääb 15-30 % söömata. Üksikute karjatamisringide ajal võib see veel suurem olla. Hea on kui saaks niita iga karjatamisringi järel. Oluline on, et tehakse kaks korda suve jooksul niitmist. Esimene kord niita vähemalt teise karjatamisringi järel. Takistame umbrohtude levikut ja kõrreliste generatiivorganite moodustumist. Teist korda niita augustis-septembris, et hävitada umbrohtusid ja niita roojahunnikutel kasvama jäänud rohu, mis on hiirtele pesapaigaks. Niitmise kõrgus 7-10cm. Kuid luhtkastevarre esinemisel tuleks niita madalamal. Suure hulga söömata rohu korral on niitmine tülikas, vikat ummistub. Järelniidetud heina ei koristata. See kuivab karjamaal ja järgmisel karjatamisringil ja loomad söövad seda meelsasti. Veel hooldusvõtteid: äestamine ja rullimine Karjamaa probleeme Rohukamara söödavust mõjutab roojahunnikute esinemine. Nende ümber jääb osa rohtu söömata, hunnikute all rohi võib hukkuda. Kasvama võivad hakata
lepaüüt ja veel sarnaselt. Lepalind on kasvult umbes varblase suurune. Kevadel saabudes hõivab isaslind endale territooriumi, millel hakkab vahet pidamata laulma. Vaid üksikuteks pimedateks öötundideks vaikib ta mõnda aega, et siis jälle uuest ja veel ägedamalt pihta hakata. Eriti intensiivselt kõlab lepalinnu kaunis laul varajastel hommikutundidel ja õhtuhämaruses. Laulu ajal istub lepalind liikumatult mõnel väljapaistval kohal. Pesapaigaks valitakse välja mõni puuõõnsus, -tühimik või -riit, sageli asub pesa tuulemurru varjus, puujuurte all või vahel, kaljuserval olevates urgudes või kivide all. Lepalind on ka rändlind, kes Aafrika keskosas ja Araabia poolsaarel. Eestisse saabuvad esimesed linnud maikuus ja sügisränne toimub kas septembris või kõige hiljem oktoobris. 22 Põldlõoke
kaitsta ühiste jõupingutustega. Kõik lugejad on arvatavasti pealt näinud, kuidas väiksed linnud ühiselt ründavad suurt kulli või varest, kes nende pesadele liialt lähedale sattunud on. On hästi teada, et väiksed kajakad pesitsevad reeglina tihedamates kolooniates kui suured kajakad. Isegi teised, mittekoloonialised liigid eelistavad sageli pesitseda koos koloonialiste liikidega. Näiteks mitmed pardid valivad oma pesapaigaks meelsasti lärmakate kajakate koloonia, sest vaenlased on neil ühised. See, et ühenduses peitub jõud, on ka inimestele tuttav ammustest aegadest peale. Hea sõjavägi suudab peatada vaenlase, kes muidu kõiki ükshaaval rünnates kogu maa vallutaks. Iseloomulikuks näiteks on ka mitmesugused kodanikuühendused, nagu kaitseliit, parteid, ametiühinguliikumine ja muud organisatsioonid. Seejuures kõigi aegade valitsejate peamisi
Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10 cm kõrguselt maapinnast (Kevadine... 2011). 29.4. Paljundamine Lumimarja on kerge paljundada, seeme idaneb üsna hästi (Lumimari 2011). Nagu paljusid teisi kuslapuuliste sugukonna taimi, saab ka teda lihtsalt paljundada pistokste ja juuni lõpus tehtud haljaspistikutega. Rikkalikult juurevõsusid andva põõsana on tal kalduvus metsistuda ja moodustada tihedaid põõsastikke, mis on heaks põõsalindude pesapaigaks (Sarapuu 2000). Viljakamal pinnasel kasvab omapäi jäetud lumimarjahekk paarikümne aastaga läbipääsmatuks tihnikuks (Lumimari 2011). 30. Syringa josicaea - ungari sirel 30.1 Üldiseloomustus Juuni keskpaiku, kui harilik sirel õitsemise lõpetab, puhkem õide ungari sirel.Ungari sireli (ladina k. Syringa josikaea) lehed on üldkujult elliptilised , tugevate leheroodudega ja heledamad kui hariliku sireli lehed. Noored võrsed on punakaspruunid ja heledate pikeguste lõvedega
vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10 cm kõrguselt maapinnast. Paljundamine Lumimarja on kerge paljundada, seeme idaneb üsna hästi. Nagu paljusid teisi kuslapuuliste sugukonna taimi, saab ka teda lihtsalt paljundada pistokste ja juuni lõpus tehtud haljaspistikutega. Rikkalikult juurevõsusid andva põõsana on tal kalduvus metsistuda ja moodustada tihedaid põõsastikke, mis on heaks põõsalindude pesapaigaks. Viljakamal pinnasel kasvab omapäi jäetud lumimarjahekk paarikümne aastaga läbipääsmatuks tihnikuks. UNGARI SIREL (Syringa josikaea) Joonis 30. Ungari sirel. http://www.neevaaed.ee/2014/toode/ungari-sirel/ Iseloomustus Juuni keskpaiku, kui harilik sirel õitsemise lõpetab, puhkem õide ungari sirel.Ungari sireli lehed on üldkujult elliptilised , tugevate leheroodudega ja heledamad kui hariliku sireli lehed. Noored võrsed on punakaspruunid ja heledate pikeguste lõvedega
annaabi.ee 
