Peeter I (0)

Peeter I
Täielik nimi: Pjotr ALeksejevitš Romanov tuntud ka kui Peeter Suur
Sündis: 30. mail 1672 Moskvas
Suri: 28. jaanuaril 1725 Peterburis gangreeni
Troonile asus: 27. aprillil 1682. Ainuvalitseja alates 29. jaanuarist 1696. Enne seda valitses regrendina Peetri poolõde Sofja Aleksejevna.
Naised ja lapsed: (1)Jevdokija Fjodorovna Lopuhhina, kes sünnitas Peetrile 3 poega .
(2)Marta Skawrońska(Katariina I), kellega sai Peeter 12 last.
Tema vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja selle teine abikaasa Natalja Narõškina. Peeter oli oma isa kaheteistkümnes laps.
Peetri sündimise puhul peeti kolm päeva järjest tänupalvusi ja tulistati suurtükkidest.
Et kaks päeva pärast Peetri sündi algas Peetruse paast , siis lükati ristimine ja ristsed edasi. Peeter ristiti 29. juunil, Peetruse mälestuspäeval 1672 Tšudovi kloostris . Ristiisa oli Peeteri vanem poolvend Fjodor Aleksejevitš, tsaar Aleksei Mihhailovitši ja tema esimese abikaasa Maria Miloslavskaja poeg.
Lapsel oli palju igasuguseid riideid . Kuuendal kuul, kui ta õppis kõndima, tehti talle ratastega käimistool. Mänguasjadeks olid mänguhobune, lelud ja väikesed pillid, mida tuli tihti parandada, sest Peeter lõhkus neid, püüdes aru saada, kust hääl tuleb.
Kaheaastasel Peetril oli oma väike ilus tõld, mille ette oli rakendatud neli väikest hobust. Kõrval käis neli kääbust, üks kääbus sõitis taga tillukesel hobusel. Talle meeldisid kääbused ja ebardliku kehaga inimesed.
Peeter armastas mängida sõda. Tema lemmikmänguasjadeks said lipud, kirved , vibud, püstolid, karabiinid, saablid ja trummid. Kolmeaastaselt hakkas ta polkovnikuna juhatama polku, mille moodustasid aadlike lapsed, kes olid tema eakaaslased. Selle polgu väljaõppe ja distsipliini eest oli määratud hoolitsema šotlane Paul Menesius. See oli üks esimesi välismaalasi, keda Peeter tundis.
12. märtsil 1677 määrati Peetri õpetajaks djakk Nikita Moissejevitš Zotov. Peeter õppis kiiresti lugema ja kirjutama. Zotov tutvustas talle Venemaa ajalugu. Õpetamisel kasutati naljapiltidega raamatuid, mille järgi sai tundma õppida näiteks tuntud ehitisi , linnu, laevu, ajaloosündmusi ja astronoomilisi nähtusi. Peeter oli väga õpihimuline. Ta tahtis piltidel olevaid asju ise näha, samuti ise ehitada linnu ja laevu, juhtida vägesid, vallutada kindlusi ja sõita merd . Sel ajal viibis ta enamasti emaga Preobraženskoje külas.
Sofja valitsemise ajal jäi Peetri õpetamine katki. Õpetaja Zotov võeti temalt ära ja uut õpetajat ta ei saanud. Peeter veetis oma eakaaslastega aega ilma asjaliku tegevuseta. Seetõttu tekkisid tal hariduse puudujäägid ning ta omandas oma keskkonna jämedad kombed. Hiljem kahetses ta, et ei olnud õigel ajal haridust saanud.
Neljateistaastasena kuulis Peeter vürst Jakov Dolgorukilt, et tollel on instrument , millega saab kaugete asjade vahelisi kaugusi määrata. Noor tsaar tahtis instrumenti näha, kuid vürst vastas, et see on ära varastatud . Tsaar tegi Dolgorukile ülesandeks osta see instrument Prantsusmaalt, kuhu Dolgoruki saadikuna läks. Aastal 1688 tõi Dolgoruki Prantsusmaalt astrolaabi ja teisi instrumente. Tsaari lähikonnas ei teadnud keegi, mida need endast kujutavad. Lõpuks seletas talle asja ära hollandlane Frans Timmerman. Tsaar tegi Timmermani oma lähikondlaseks ning hakkas temalt õppima aritmeetikat, geomeetriat ja fortifikatsiooni. Kuueteistaastaselt arvutama õppides tegi ta kirjutamises veel palju vigu.
Timmerman leidis Peetri jaoks hollandlase Karsten Branti, kes Peetri jaoks ühe vana paadi parandas ja nii vallandus 16 aastases poisis kiindumus mere vastu.Ta lemmik paigaks sai Perejaslavli järv, kus ta koos Brantiga laevu ehitas ning neid katsetas.
Peeter Suur oli igas mõttes suur. Ta oli 2 meetrit ja 4 sentimeetrit pikk ning erakordse söögiisuga. Talle meeldis omandada uusi oskusi ja teadmisi, kaasa arvatud ka hammaste ravimine, mida ta harjutas iga õukondlase peal, kel jätkus rumalust tunnistada, et tal hammas valutab.
Tsaarile meeldis ka väga pidutseda, juua ja tantsu lüüa. Mõnikord pidutseti ilma magama heitmata kaks-kolm päeva. Pidudest võtsid osa ka naised. Peeter jõi mõõdutundetult, kuid oma organismi iseärasuse tõttu kainenes kiiresti ja hakkas innukalt tööle, kuid teistel võttis toibumine kaua aega. Koos välismaalastega pidutsesid ka venelased.
Oma peamiseks eesmärgiks pidas Peeter Venemaa rahvusvahelise seisundi kindlustamist, väljapääsu saamist Mustale merele ja ligipääsu rajamist Läänemerele Rootsi arvel. Selleks tuli jagu saada majanduse ja kultuuri mahajäämusest. Oma tegevuses ei kasutanud ta kindlat kava vaid kasutas arenevaid võimalusi, mistõttu pidi ta ära kannatama mitu tõsist tagasilööki.
Peeter algatas arvukaid reforme:

• armee ümberkorraldamine
  
• sõjalaevastiku rajamine
  
• patriarhiameti likvideerimine ning Vene Õigeusu Kiriku riigistamine luterlikul eeskujul.
  

Tähtsaimad Peetri kultuurireformid olid:

• kalendri- ja kirjauuendus
  
• Peterburi Teaduste Akadeemia asutamine
  
• lääneeuroopa rõivastuse kasutuselevõtt
  

Peeter laskis tõlkida raamatuid prantsuse, inglise, hollandi ja saksa keelest.
Noore tsaari esimene iseseisev samm oli 1695 ette võetud katse vallutada Azovi, mis asus Doni suudme lähedal. See kindlus oli tähtis, sest Peeter tahtis saavutada väljapääsu Mustale merele. Samuti oli tarvis kaitsta riigi lõunaosa krimmitatarlaste röövretkede eest.
Pärast Venemaale naasmist ja Türgiga rahulepingu sõlmimist kuulutas ta sõja Rootsile, mis oli 17. sajandi alguses vallutanud osa Venemaale kuulunud Läänemere-äärseid maa-alasid. Põhjasõjaga püüdis Peeter I saavutada Venemaale väljapääsu Läänemerele ehk " raiuda akent Euroopasse". Põhjasõjas taotletud eesmärgi saavutas Venemaa Uusikaupunki rahuga (1721), Venemaaga liideti Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja Ida-Soome koos Viiburi linnaga. Seejärel vallutas Peeter I Kaspia mere lääneranniku.
Neeva suudmeala vallutamine võimaldas Peetril asutada uus meresadam. Sankt Peterburile valitud asukoht oli kehv , ümberringi laius soo. Puitu oli küllalt kuid mitte kivi, mis oli Peetri lemmikmaterjal. Kivide saamiseks pidi Peeter rakendama karme meetmeid. Kõik linna sissesõitvad vankrimehed pidid iga kord tooma kaasa kolm sillutuskivi, laevakaptenid 30 kivimurrust toodud ehituskivi.
Peetrit vaevasid seljavalud, mädanikud ja kuseteede põletik. Kõik see aga ei takistanud teda hüppama merre päästma kalureid, kelle paat oli ohus. Selle tulemusena tõusnud palavik nõrgestas tsaari veelgi. Jaanuaris 1725 lõigati tal ära neerukivid . Haavast sai alguse gangreen ning Peeter suri 28. jaanuari hommikul 1725. Ta suri enne, kui jõudis nimetada troonipärija.
Peeter Suur ei suutnud vallutada korraga ei Türgit ega Rootsit, aga ta tegi õige valiku ja koondas kogu oma jõu nõrgemale vastasele. Tema läbimurre Läänemerele kindlustas Venemaale koha Euroopa suurvõimude hulgas. Tema liidendatud alad ja sõjaväereform panid aluse vene impeeriumi edasisele laienemisele. Kuigi tema järeltulijad muutsid mõnda tema loodud asutust või ja kaotasid neid jäid enamus tema halduslikke uuendusi kestma. Riik jäi ka peale Peetri surma sõjaväele toetuma ning arendas seda veelgi. Venemaa jäi endiselt sõjaväe arendamise vahendiks ja Peeter oli selle töö teinud kindlamaks ja tulemuslikumaks.