PÄRNU MAAVALITSUS, SISEMINISTEERIUM JA KOHALIKUD OMAVALITSUSED VIA BALTICA TEEMAPLANEERINGU KOOSTAMISEL (0)

9
Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Klassiõpetaja eriala
Marju Konrad
TÖÖ PROBLEEMSELT KÄITUVATE ÕPILASTEGA RAKENDADES BIHEIVIORISTLIKKE ÕPPIMISE SEADUSPÄRASUSI
Referaat
Tartu 2014

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Tasustuse ja karistuse mõisted 3
Õpilaste väärkäitumist alalhoidvad sotsiaalsed tegurid 4
Üldpõhimõtted käitumise modifitseerimise metoodika rakendamiseks 4
Komplekssed tasustusel rajanevad distsiplineerimise metoodilised süsteemid 6
Tasustamine kodu kaasamisega ja raportkaardid 6
Õpilase ja õpetaja lepingud 7
Arvestuspunktide süsteem 7
Raskused kompleksmetoodikate rakendamisel. 8
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 9

Sissejuhatus

Kõik tasustamisel rajanevad õpilaste distsiplineerimise metoodikad toetuvad biheivioristlikele õppimise seaduspärasustele, eelkõige operantse tingituse põhitõele, mis tähendab vajadust reageerida keskkonnale kindlal viisil. Selle ajendiks on organismi alateadlik vajadus vältida negatiivseid ja eelistada positiivseid emotsioone tekitavaid olusid. Tasustamisvõtete kasutamine on vajalik täiendusena tavapärasele töökorrale kui õpilase või klassi normaalset käitumist ei õnnestunud kindlustada. ( Krull , 2000)
Referaat annab ülevaate probleemsete õpilaste distsiplineerimise võimalustest rakendades biheivioristlikke õppimise seaduspärasusi. Samuti antakse vastused küsimustele, millistel seaduspärasustel rajanevad metoodikad õpilaste distsiplineerimiseks tasustamisega, millised on õpilaste väärkäitumist alalhoidvad põhilised sotsiaalsed tegurid, milliste üldpõhimõtetega tuleb arvestada käitumise modifitseerimise metoodika rakendamisel õpilaste distsiplineerimisel, millised on tuntumad tasustusel rajanevad õpilaste distsiplineerimise kompleksmetoodikad ning mis teeb raskeks nende kompleksmetoodikate rakendamise .

Tasustuse ja karistuse mõisted

Kinnitus ehk tasustus on sündmus või stiimul, mis suurendab või hoiab alal sõltuvusseost märguande ja reageeringu vahel (Krull, 2000). Näiteks kui ema kiidab last toa koristamise eest, kes hakkab seejärel järjekindlalt oma tuba korras hoidma, toimib kiitus kinnitusena.
Kinnitus võib olla nii positiivne kui negatiivne. Positiivne kinnitus ehk tasustamine võib koolis olla materiaalne (raha, preemia jne), sotsiaalne (hinded, kiitus jms) ning ihaldatud tegevuse võimaldamine (mängu mängimine vms). Viimast neist kasutatakse tasustusena harva esineva käitumise eest. (Krull, 2000)
Negatiivse kinnituse all mõistetakse stiimulit, mille vähenemisel sageneb soovitav käitumine (Krull, 2000). Näiteks oma tuba lohakalt koristades tuleb see lapsel üle koristada. Selleks et vältida ebameeldivat tagajärge hakkab laps oma tuba hoolsamini koristama . Erinevalt karistusest , mis vahend soovimatu käitumise mahasurumiseks on negatiivne tagasiside otseses sõltuvuses positiivsest käitumisest.

Õpilaste väärkäitumist alalhoidvad sotsiaalsed tegurid

Mida tüütum, ebavajalikum ja väsitavam on õppetöö seda enam üritavad õpilased vältida neile antavaid ülesandeid. See on ajend korrarikkumiseks klassis ning selle tulemusel loodetakse saavutada õpetaja ja õpilaste tähelepanu. (Krull, 2000)
Õpilased, kellel on tähelepanu puudus, võivad korda rikkuda hoolimata sellele järgnevatest negatiivsetest tagajärgedest. Vastukaubaks saadav tähelepanu kaalub üles õpetaja pahandamise. Selliste õpilastega tegelemisel tuleks vältida korduvat karistamist. Selle asemel võiks saata õpilase eraldi istuma või direktori juurde. Tähelepanu tuleks pöörata positiivsele käitumisele ning ignoreerida negatiivset käitumist. (Krull, 2000)
Üheks suurimaks korrarikkumise põhjuseks on kaasõpilaste tähelepanu. Õpilane, kellel on kalduvus tunnis korda rikkuda teeb seda harilikult selleks, et saada tunnustust kaaslaste poolt. Sellise käitumise puhul ei saa õpetaja loota, et see iseenesest lakkaks. Õpingukaaslaste toetusest tingitud väärkäitumise ületamiseks on kaks teed. Esimesel juhul tuleks korrarikkuja isoleerida või jätta ta ilma kaaslaste toetusest ja tähelepanust. Teise võimalusena võib seada klassi või õpilaste rühma tasustamise sõltuvusse selle liikmete käitumisest. (Krull, 2000)

Üldpõhimõtted käitumise modifitseerimise metoodika rakendamiseks

Käitumise modifitseerimise metoodika (KMM) sobib õpilaste või klassi distsiplineerimiseks, kus korrarikkumise ja väärkäitumise peatamiseks tuleb kasutada radikaalsemaid meetodeid . KMM rakendamiseks tuleb läbida vähemalt viis etappi:

Esimese sammuna tuleb kindlaks teha , millisest väärkäitumisilmingust tuleks esimesena vabaneda ning milline väline tasustus põhjustab seda. Mõjutamise objektiks tuleks valida üks väärtoiming või grupp omavahel tihedasti seotud väärtoiminguid. Esimese korrigeeritava käitumisveana valida kõige häirivam, väliselt kergesti jälgitav ja sageli esinev ülalpidamisviis. Teiseks tuleb kõrvaldada tegurid, mis ajendavad väärkäitumisele.

Ettekujutus väärkäitumise ulatusest/tasemest on võimalik saada pikemaajalise vaatluse tulemusel. Õpetajal peavad olema selged kriteeriumid, mida pidada kõrvaldatava käitumisharjumuse avalduseks. Kui väärkäitumise tunnused on fikseeritud, saab välja selgitada kui sageli need esinevad. Kindlasti tuleks teha märkmeid et saada objektiivne tulemus.

KMM-i põhimõtete kohaselt välditakse karistamist ja tasustatakse oodatud käitumist. Levinumateks tasustamise viisideks koolis on õpetaja kiitus, privileegid (sh Premacki printsiibi rakendamine) ja vahel ka materiaalsemad autasud (Krull, 2000). Et kiitus toimuks kinnitusena, tuleb selle rakendamisel arvestada nelja põhimõttega. Kiitus peab olema 1) siiras; 2) vormilt ja ulatuselt vastavuses tehtuga; 3) arvestab kiidetu eelistustega; 4) kirjeldab või seletab, mis on õpilase tegevuses kiiduväärne (Brophy, 1981; O’Leary & O’Leary, 1977, viidatud Krull, 2000) Selleks et positiivne käitumine saaks tasustatud , tuleb õpetajal eemaldada negatiivset käitumist alalhoidvad tegurid.

Lubamatu käitumise lõpetamist karistusega võib rakendada vaid siis, kui positiivse käitumise tasustamine või õppetöö atraktiivsemaks muutmine ei anna tulemusi. Krulli (2000) sõnul on see ainsaks alternatiiviks juhtudel, kui väärkäitumine kujutab vahetut ohtu kas õpilasele endale või teda ümbritsevatele inimestele. „Karistamine on õpilase lubamatu käitumise allasurumine, selle seostamine õpilasele negatiivsete või ebameeldivate tagajärgedega“ (Krull, 2000, lk 518). Seitse põhimõtet, millest juhinduda karistamisel selleks, et karistus toimiks tõhusalt:

• Karistus on tõhusam, kui seda rakendaval õpetajal on õpilasega juba head suhted
  
• Kui ikkagi otsustatakse, et tuleb karistada , peks seda tegema korrarikkumise varases staadiumis ja olema selle rakendamisel järjekindel
  
• Suurem meelekindlus korrarikkumise alguses on tavaliselt tõhusam kui karistuse järkjärguline suurendamine. Samas peaks õpetaja jälgima, et karistusega üle ei pingutataks.
  
• Laps peaks selgesti aru saama, mille eest teda karistati.
  
• Karistamine on tõhusam, kui lapsel on võimalus lülituda tegevusse, mis oleks vastuvõetavaks alternatiiviks väärale käitumisele, eriti sellisesse tegevusse, mille puhul võiks arvestada õpetaja kinnitusega, aga veel parem kui sellisesse, mis kindlustaks sisemise tasustuse.
  
• Üht ja sama ebameeldivusi tekitavat kohtlemist ei tohiks rakendada korduvalt: kui on tegemist noomitusega, peaks selle sõnastust muutma .
  
• Üldiselt on parem, kui karistatakse nelja silma all, mitte teiste inimeste juuresolekul. (Macmillan, Forness & Trumbull, 1973, viidatud Krull, 2000, lk 518)
  

Efektiivseteks karistusvormideks on õpilase kinnipidamine lühikeseks vestluseks, peale tunde jätmine, privileegidest ilmajätmine, isoleerimine , ühiskasuliku töö andmine (Saundres, 1979, viidatud Krull, 2000, lk 519). Vältida tuleks õpiülesanne kasutamist karistusena, kollektiivset karistamist, sarkastilisi märkusi, füüsilist karistust, direktori juurde saatmist, klassist välja saatmist. Nende võtete kasutamine võib oodatud tulemuse asemel hoopis suurema kahju tekitada. (Krull, 2000)

KMM-i efektiivse rakendamise tulemusel peaks õpilase käitumine muutuma mõne päeva jooksul. kui muutust ei toimu, tuleks rakendada mõnda muud võtet või leida positiivsele käitumisele parem kinnitus.
Käitumise paranemisel ning stabiliseerumisel tuleb hakata õpilast järk-järgult tasustamisest võõrutama. Krulli (2000) sõnul aitab tasustamise järkjärguline vähendamine uut käitumisviisi kauem aega alles hoida ja soodustab selle ülekannet teistele oludele.

Komplekssed tasustusel rajanevad distsiplineerimise metoodilised süsteemid

Klassis kasutatavaid käitumise modifitseerimise metoodikat võib rakenda nii individuaalselt kui kollektiivselt. Individuaalse meetodiga on tegu siis kui kõik klassi õpilased saavad tasustatud individuaalselt. Kollektiivse metoodika korral tasustatakse klassi üksnes siis kui kõik õpilased vastavad nõutud tasemele. (Krull, 2000)

Tasustamine kodu kaasamisega ja raportkaardid

Vanemate informeerimiseks õpilaste käitumiseks on sobilik kasutada kas päevaseid või nädalasi raportkaarte. Kokkuleppel vanematega määratakse lastele tasustamisviisid, mis aitavad positiivset käitumist alal hoida. Kodu kaasamisel tasustamisse on mõningad eelised teiste metoodikate ees. Esiteks on vanematel laste tasustamiseks suuremad võimalused kui koolil . Teiseks annab selle süsteemi rakendamine vanematele võimaluse olla kursis oma lapse hea – ja pahategudega. Lisaks on see meetod hõlpsasti rakendatav ning kaasata võib kõik kooli töötajad, kes õpilasega kokku puutuvad. Õpilase käitumise paranemisel saab raportkaardi täitmise sagedust vähendada. (Krull, 2000)

Õpilase ja õpetaja lepingud

Üheks levinumaks distsiplineerimise meetodiks on lepingute sõlmimine õpilastega. Leping võib olla nii suuline kui kirjalik ning sobib kasutada nii individuaalselt kui kollektiivselt. Kokkulepete sõlmimisel tuleb arvestada õpilaste arengutaset ning orienteerumist probleemis. (Krull, 2000)
Individuaalsete lepingute sõlmimine toimub õpetaja ja ühe õpilase vahel. Esimesena lepitakse kokku mõlema osapoole kohustused ning täpsustatakse, millise käitumise korral tasustust antakse. Lepingute kasutamist tuleks alustada järkjärgult ning silmas tuleb pidada, et need oleksid õpilasele jõukohased. Parimad tulemused saavutatakse siis, kui mõlemale osapoolele on tingimused vastuvõetavad ning nad on valmis neist kinni pidama. (Krull, 2000)
Krulli (2000) sõnul, seatakse kollektiivlepingute puhul kogu klassile antav tasustus sõltuvusse iga üksikliikme käitumisega. Slavin (1994, viidatud Krull 2000, lk 526) väidab, et rühmalepingute sõlmimine tekitab olukorra, kus rühmaliikmed hakkavad üksteist energiliselt innustama käitumiseks, mis kindlustab kogu rühmale tasustuse.
Grupileping töötab vaid siis kui kõik asjaosalised seda tõsiselt võtavad ning jälgima peaks seda, et mõni õpilane klassikaaslaste liigse surve alla ei satuks . (Krull, 2000)

Arvestuspunktide süsteem

Selle meetodi kohaselt seatakse õpilastele sisse kindlad käitumise nõuded ning positiivse käitumise eest jagatakse õpilastele arvestuspunkte või talonge. Negatiivse käitumise korral tuleb teenitud punktid loovutada. Päeva lõpus saab iga õpilane oma teenutud punktid vahetada preemiate vastu. (Krull, 2000)
Arvestuspunktide süsteemi sisse viimiseks tuleb õpilastele selgitada väga täpselt, milliste käitumisviiside eest tasu jagatakse ning premeerida neid ilminguid punktidega. Kehtestada tuleb kindel kord kogutud punktide vahetamiseks hüvede vastu. (Krull, 2000)
Mitmete sellealaste eksperimentide tulemusel on selgunud , et tavakoolides on arvestuspunktide süsteemi rakendamine tõhus ilmselt ainult nooremas kooliastmes (O’Leary & Becker, 1967; Ayllion & Roberts , 1974 jt, viidatud Krull, 2000, lk 527).

Raskused kompleksmetoodikate rakendamisel.

Kõik need eelnevalt kirjeldatud meetodid annavad õpetajale võimaluse kontrollida õpilaste käitumist väliselt. Mõningad autorid on seisukohal, et sellised meetodid võimaldavad manipuleerida õpilaste tahtega ning neid ei tohik koolides üldse kasutada. (Krull, 2000)
„Biheivioristlikke käitumise korrigeerimise meetodeid tuleb käsitleda kui abivahendit teadliku distsipliini kujundamiseks.“ (Krull, 2000, lk 527). Neid tohib kasutada siis kui ennetavate või mitteformaalsete distsipliini kindlustamise meetoditega ei ole enam võimalik õpilase või klassi üle kontrolli saavutada. (Krull, 2000)

Kokkuvõte

Metoodikad, mida kasutatakse õpilaste distsiplineerimiseks tasustamisega, rajanevad operantse tingituse põhimõtetel. Soovitavat käitumist tasustatakse ning negatiivset käitumist ignoreeritakse või äärmuslikel juhtudel karistatakse.
Õpilaste väärkäitumist alalhoidvad sotsiaalsed tegurid on kaasõpilaste ja õpetaja tähelepanu, mis on ajendatud tüütust ja vastumeelsest õppetööst. Õpetaja tähelepanust tingitud korrarikkumist on võimalik leevendada pakkudes positiivset tagasisidet soovitavale käitumisele ning ignoreerides soovimatut. Kaasõpilaste tähelepanust ilma jätmiseks isoleeritakse õpilane või seatakse klassi tasustamine sõltuvusse selle üksikliikmete käitumisest.
Käitumise modifitseerimise metoodika rakendamisel tuleb: 1) identifitseerida väärkäitumine ning seda ajendavad tegurid; 2) saada ettekujutus väärkäitumise ulatusest/tasemest; 3) leida tasustusviis positiivsele käitumisele ning fikseerida kriteeriumid tasustamiseks; 4) määrata vajadusel karistus väärkäitumise eest ning kriteeriumid selle rakendamiseks; 5) vähendada järk-järgult tasustamist püsivate positiivsete muutuste tekkimisel käitumises.
Tuntumad distsiplineerimise kompleksmetoodikad on tasustamine kodu kaasamisega ja raportkaartide kasutamine, õpilaste ja õpetajate lepingud ning arvestuspunktide süsteem. Nende meetodite rakendamise teeb keerukaks manipuleerimise ning mõjutamise piiri tundlikus , mille ületamisel võib õpilastele kasu asemel kahju tekitada.

Kasutatud kirjandus

Krull, E. 2000. Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 510 - 527