Päikesekuningas Louis XIV (0)

Päikesekuningas Louis XIV
Prantsuse absolutismi hiilgeajaks oli Louis XIV valitsusaeg , mida selle pikkuse tõttu ( 1643 — 1715) on nimetatud Louis XIV sajandiks .
Louis XIV sündis 5. mail 1638 . Teda oli kaua oodatud, sest ta emal, Austria Habsburgidest pärineval kuningannal oli alates 1618. aastast olnud juba mitu kätkenud rasedust, kuningas hoidus oma abieluvoodist eemale, aga Prantsus ­maal oli vaja troonipärijat. Hilja sündinud jä­reltulijat kasvatati lapsest saadik kuningaks, sellega aga ka piiritult iseteadvaks, auahneks ja kuulsusejanuliseks. Juba 7-aastaselt sai ta oma õukonna. Sel ajal oli ta ametlikult juba kunin­gas, sest ta isa Louis XIII oli surnud 1643. aas­tal. 4-aastane kuningas jäi siiski eestkoste alla, regendiks sai ta ema Austria Anna, kelle armu ­keseks oli Itaalia päritolu kardinal Mazarin ( Mazarini ). Viimane oligi riigi tegelik valit­seja.
Pärast Louis XIII surma päris Prantsuse trooni tema viieaastane poeg Louis XIV (1643-1715). Kuninga täisealiseks saamiseni valitses Prantsusmaad esimene minister. Louis XIV alaealisuse ajal elas absolutism üle kriisi.
1651. aastal tunnistati 14-aastaseks saanud Louis XIV täisealiseks. Ta võis osaleda avali ­kel ballidel ja tal lubati raha peale kaarte män­gida, kuid riigivõimust hoiti teda veel eemal. Alles 1661. a., kui ema armuke suri, hakkas Louis valitsema absolutistliku kuningana. Kuningavõim omandas nüüd enneolematu ula­tuse. Kõik pidi keerlema kuninga ümber ning Louis XIV teenis lisanime Päikesekuningas.
Inimesena oli Louis XIV piiratud, kuid endast väga kõrgel arvamusel. «Riik — see olen mina,» võttis ta kokku vahekorra riigiasutustega. Ta rõhutas monarhi jumalikku päritolu ja oma väärtushinnangutes armastas kõige rohkem kuul­sust. Kuninga kuulsuse nimel pidas ta mitmeid sõdu, mis laostasid laiu alasid ja tõid hukatust
tuhandetele inimestele. Harvadel rahuaastatel harrastas ta üle kõige jahti. Teda on koguni nimetatud «vabaõhumeheks», sest ta ei talunud pikka ruumis istumist. Iga päev veetis ta mitu tundi jahil, saatjaiks isiklikud koerad Bonne, Põnne ja Nonne. Ta oli hea laskur ja vaatamata tüsedusele ka korralik ratsamees.
Louis XIV residents oli algul Louvre'! loss. Kui seal oli 1671. aastal tulekahju, kolis ta koos õukonnaga Tuileries 'sse. Üha rohkem aga hak­kas Pariisi põlgavale kuningale meeldima Pa­riisist 18 km eemal asuv Versailles , kus ta alates 1665. aastast veetis ühe päeva nädalas. Sealne vana jahiloss oli liiga väike — ainult 20 tuba. 1669 . aastal algasid suurejoonelised tööd uue lossi ehitamiseks. 1682. aastal oli jõutud niikaugele, et kuningas koos õukonnaga kolis sinna üle. Peale Versail­les' lossi valmis ka ulatuslik pargikompleks. Järgmisel sajandil ehitustööd jätku­sid.
Versailles ' õukond oli oma aja maailma hiil­gavamaid ja toredamaid. Toimusid peod, ballid ja teatrietendused .
Kuninga kõige igapäevasemaidki toiminguid saatis suur tseremoniaalsus. Kõik, mis Versailles's tehti, sündis kindlaksmääratud korra järgi. Ettekirjutused ei käinud mit­te ainult lausutavate sõnade, vaid ka liigutuste ja ilmete kohta.
Versailles' õukond sai kuulsaks üle kogu Euroopa, olles eeskujuks paljudele teistele kuningakodadele. Kuningad ja vürstid püüdsid järe­le aimata Versailles' kombeid ja toredust. Senisest enam hakkasid va­litsejad huvituma kunstist ja kirjandusest. Prantsuse keel asendas dip­lomaatilises suhtlemises seni ametlikuks peetud ladina keele, sobides selleks oma väljenduste peenuse, painduvuse ja täpsuse poolest. Siit­peale hakkab Prantsusmaa määrama muutusi moemaailmas. Euroo­pa köögikunstki võlgneb palju oskusi Päikesekuninga õukonnale. Just Louis XIV aegsel Prantsusmaal hakati valmistama jäätist ja vahuveini.
Versailles' lossis oli halb õhk, sest kogu see kõrgseltskond pesi end harva. Vesi oli ju midagi talupoeglikku. Köögitüdruk, kes ei , olnud oma isandate eeskujul veel väga peeneks muutunud, pesi end veel veega, peenemad prouad ja prei­lid panid ihule üha uusi lõhnaõlisid, nägu mingiti ja puuderdati. Niisiis segunes pesemata ihu higi hais peente lõhnaõlide aroomiga hinge­matvaks leitsakuks. Pesemata ihu oli soodne loomakeste levikuks, kuid selles ei nähtud mi­dagi häbiväärset. Peentel daamidel ja härradel olid käes elevandiluust kepikesed , millega vest­luse ajal sügati pead, et häirida suursuguse paruka või juustesoengu alla kogunenud täisid.
Versailles' õhku rikkus ka see, et arhitektid olid suure lossi jaoks planeerinud ainult ühe väikese käimla, ilmselt peeti neid peenes rokokoomiljöös liiga labasteks. Lossis elas aga mitu tuhat ini­mest. Loomulikke tarbeid käidi õiendamas par­gis.
Kuningal ei olnud eraelu. Kuninganna sünni­tus oli riiklik akt, mille juures viibis üle 50 ini­mese; Tähtsamad persoonid istusid voodi juures tugitoolides, teised seisid püsti omavahel ves­teldes. Tagapool roniti püsti laudadele või too­lidele. Sama vähe rahu oli ka kuninga surivoodi juures, kui just tegu ei olnud nakkushaigusega, õukondlaste silme all istus kuningas hommikul ööpotil, seejuures viisakalt vesteldes (kuninga eriline privileeg ja kohustus oli rafineeritud vii­sakus). Kuningakultus väljenduski pidevas saat­jaskonnas, erinevalt idamaisest, kus keiser , šahh või peasekretär end harva ilmutab.
MERKANTILISTLIK MAJANDUSPOLIITIKA
Kuningas Louis XIV kõige silmapaistvam nõuandja oli 1665. aastal rahandusministriks tõusnud Jean-Baptiste Colbert [kol'ber]. Juba väli­selt jättis Colbert range mulje. Ta riietus alati musta, keegi ei näinud teda kunagi naeratamas. Colbert korraldas Prantsusmaa majanduselu merkantilistlikus vaimus . Ta kutsus Prantsusmaale välismaa meist­reid, õhutas kodanlasi manufaktuure asutama ning jagas neile riigi­kassast soodsaid laene . Lühikese ajaga tõusis Prantsusmaa maailma juhtivaks luksus - ja moekaupu tootvaks riigiks. Colbert kehtestas kõr­ged sisseveotollid, mis muutsid välismaised kaubad kalliks ning sun­disid prantslasi enam tarbima kodumaist toodangut. Kaubanduse edendamiseks ehitati Colberti ajal palju maanteid ja kanaleid , mis ühendasid Vahemere-äärseid sadamalinnu Prantsusmaa lääneranni­kuga. Merkantilistliku majanduspoliitikaga kaasnes asumaade han­kimine. Põhja-Ameerikas hõivasid prantslased suuri maa-alasid. Mis­sissippi jõe kaunis orus tekkinud asumaa nimetati kuninga auks Louisianaks [luizi'ana]. Prantsusmaal oli kolooniaid ka Ladina-Ameerikas ja Aafrikas.
Louis XIV peetud sõjad nõudsid palju raha. Riigikassa täitmiseks ei põlatud müüa aadlitiitleid või ametikohti, sest nii saadi suuri tulusid. Colbert rentis maksukogumisõiguse jõukamatele kaupmeestele, kes tasusid omast käest piirkonna maksud, seejärel aga nõudsid need hoopis suuremas koguses elanikelt sisse. Taoline kord suurendas niigi kõrget maksukoormat veelgi.
LOUIS XIV KIRIKUPOLIITIKA
16. sajandil valitsenud usulised pinged Prantsusmaa katoliiklaste ning hugenottide vahel kestsid ka järgmisel aastasajal. 1598. aastal välja antud Nantesi [nant] ediktiga olid hugenotid, kes moodustasid umbes kümnendiku Prantsusmaa elanikkonnast, saanud õiguse oma jumalateenistusi pidada. Kaitsmaks end katoliiklaste võimalike kallaletungide eest, olid hugenottidel oma väesalgad ja koguni kindlused . Hugenottide eriõigused ei sobinud kokku tugevneva kuningavõimu­ga. Juba Richelieu vallutas hugenottide tähtsaima kindluse La Rochelle'i [laro'šell] ning tühistas hugenottidele antud poliitilised eri­õigused. Senine usuvabadus siiski säilis.
Louis XIV-le oli vastumeelt, et osa tema alamaid on teist usku kui ta ise. Rahva hulgas kadestati valdavalt kaubandusest ja käsitööst elatu­vate hugenottide suuremat jõukust. Kuningas tühistas hugenottide allesjäänud õigused. Nüüd keelati neil ka jumalateenistusi pidada, nende kirikud suleti või koguni hävitati. Hugenottidele kehtestati kõr­gemad maksud, neid vallandati riigiametitest. Lõpuks nõuti hugenot­tidelt sõdurite majutamist ja ülalpidamist.