Pagulaskirjandus (2)

Eesti pagulaskirjandus oli kirjandusliik, mis arenes väljaspool venelaste poolt okupeeritud Eestit aastail 1944–1990. Väliseesti kirjanudse tekke põhjused:

• Kodust oli lahkunud palju kirjanikke (M.Under, G.Suits, H.Visnapuu, A. Gailit , A.Mälk)
  
• Oli põgenetud vägivaldse võimu eest, kellele oli vaja vaimselt vastu hakata
  
• Oma rahvusliku kuuluvuse kinnituseks – identiteet
  

Pagulaskirjanike põlvkonnad:

• Vanempõlvkond – kirjanikud , kes juba Eesti Vabariigis olid tuntud. Neile oli lahkumine kodumaalt kõige valuam, sest maadesse, kuhu mindi polnud nende nimed tuntud, seega polnud kirjanikuna elatist teenida võimalik. G.Suits, M.Under, A.Adson, H.Visnapuu, A.Gailit, K. Ristikivi , A.Mälk
  
• Keskmine põlvkond – See oli arvukaim grupp. Kirjanikud, kes lahkudes olid umbes 20 aastased. Neil oli gümnaasiumiharidus ja enaik vallalised. Nad suutsid paguluses oma valitud eriala teostada. K.Lepik, I. Laaban , B.Kangro, R. Kolk , A.Viirlaid.
  
• Noorem põlvkond – kirjanikud, kes läksid pagulusse lastena ning olid rohkem seotud asukohamaa kui Eesti kultuuri ja eluga. Kui neil oli hiljem võimalus Eestit külastada, siis osa neisr loobus sellest. Koos nimetatud põlvkonnaga algas eesti pagulaskultuuri allakäik. Nad ei olnud tegelikult eestlusest enam huvitatud. H.Nõu, I. Ivask, I. Laaman
  
• Isikud, kes sündisid pärast sõda paguluses. Eestlus on nende jaoks pigem vormiline, vähesed tunnevad end Eestis kodus. Nende hulgas on vähe kirjanikke, mõned kultuuritegelased nagu Toomas Hendrik Ilves, Mark Kalev Kostabi.
  

Pagulaskirjanduse proosa teemad:

• Kodumaa ajalugu ja olu enne II maailmasõda
  

Bernard Kangro – Tartu-sari, Pedro Krusten – Kaldametsa-triloogia, Ain Kalmus – „Jumalad lahkuvad maalt“, Gert Helbemäe – „Sellest mustast mungast “, Karl Ristikivi – Euroopa ajalugu

• Sõda ja kodumaalt põgenemine
  

Agu Kask – „Kartuse ja lootuse vahel“, Arved Viirlaid – „Ristideta hauad“ I-II
Pagulasluule :

Igatsusluuletused, mälestuspildid (Under, Suits, Adson)

Vastuhaku kuulutamine, tõotus kätte maksta (Visnapuu, Lepik)

Kujutati isiklikke hingehädasid, perekonda, loodust, kuid sageli olid needki seotud rahvuslike tunnetega
G. Suits – „Tuli ja tuul“, M-Under – „Sädemed tuhas“, „Ääremail“, H.Visnapuu – „Esivanemate hauad“
Luule oli sünge, tõsine, domineeris koduigatsus. Keskmine põlvkond (K.Lepik, I.Laaban) tõid luuletusse muutusi – modernismi mõjud: eksperimenteerimine vormidega, graafilised luuletused, piltluuletused, sürrealism, vihjeline luulekeel.
Kalju Lepik (1920-1999)
Esikkogu „Nägu koduaknas“ ilmus 1946 – enamik luuletused on mreliku, terava meeleoluga. Võitlev hoiak. Teine luulekogu „Mängumees“ (1948) erineb eelmisest modernismi poolest. Luuletaja mängib nii sisu kui vormiga . Uuema rahvalaulustiil. Soov ärritada lugejaid.
Luulekogu „Kerjused treppidel “ – modernistlik kirjutamistiil, ei ole kadunud vana stiil 1949.
Moodne käekiri – vabavärss, tekstide jagunemine tsüklitesse, unenäolisus, julged metafoorid ka filosoofilisus.
1960.-ndatel lisandub Lepiku luulesse senisest lõikavamat irooniat kodumaa okupeerijate aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes, mis levisid pagulaseestlaste seas.
1990.-ndatel tõusid luules esile nostalgilised meeleolud ning tagasivaated käidud teele – nii isiklikule kui rahvuslikule.