Ökosüsteemid (2)

8. ÖKOSÜSTEEMID 1. Masing, V. 1979. Botaanika III. Tallinn. 2. Vuorisalo, T. 1993. Keskkonnakaitse ökoloogilised alused. Kirjastus: Eesti Loodusfoto. 3. Pleijel, H. 1993. Ökoloogiaraamat. Sissejuhatus ökoloogia alustesse. Tallinna Raamatutrükikoda. 4. http://www.ucmp.berkeley.edu/exhibits/biomes/freshwater.php
Kõigi maailma ökosüsteemide summat kutsutakse biosfääriks. Astronoomiliste mõõtmetega võrreldes on biosfäär õhuke kiht Maa pinna ligidal, millel leidub elu. Maakera pinnast umbes 2/3 katab meri, ülejäänu on manner . Mandritel on maismaa- ja mageveekeskkonnad, mõnes kohas ka soolase veega järvi, millest tuntuim on Surnumeri .
Maismaaökosüsteemid - Elu poolt asustatud atmosfääri maht maismaa kohal (kui vötta tema keskmiseks kõrguseks 50 m) on umbes 7 444 600 km3. Eluks kõlbava maismaa pinnasekihi maht moodustab ligi 100 000 km3. Elu leviku üksikuid elukeskkondades sõltub ümbruskonnategureist ehk miljööfaktoreist (tuletada meelde limiteerivad faktorid autökoloogia loengust), kusjuures viimased on erinevais biotoopides erinevad. Maismaal on olulised niiskus, temperatuur, valgus jne. Maismaal on oleluskeskkonnaks öhk. Eriti oluline on öhk süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi kui taimede fotosünteesi lähteaine ja hingamiseks vajaliku hapniku sisalduse poolest. Viimaste muutused loovad õhkkonna gaasirežiimi. Maismaa ökosüsteemid jagatakse bioomideks. Olulisemad neist on: Tundra (arktiline, alpiinne), Boreaalsed okasmetsad ( taiga ), (segametsavöönd), Parasvöötme lehtmetsad , Parasvöötme rohumaad (stepp, rohtla , pusta, pampa , preeria), Troopilised ja subtroopilised rohumaad (savann, puisrohtla ), Kõrbed (rohu- ja põõsaskõrbed), Pooligihaljad troopilised metsad kuiva ja märja aastaaja vaheldumisega, Igihaljad troopilised vihmametsad , (Torkpõõsastikud). Eestis leidub neist vaid parasvõõtme metsi. Selle, milline looduse tüüp kusagil kujuneb, määrab suuresti ära kliima, suur mõju on ka mullastikul. Erinevate mandrite samade bioomide esindajad on üsna sarnased. See ei tähenda, et igal pool kohtame samu liike. Lihtsalt sarnased keskkonnatingimused eri kohtades on tinginud erinevate liikide sarnased kohastumused . Nii on eri maailmajagude kõrbetaimedel kõigil lihakas kasvumood, et vett kokkuhoida (sukulendid). TUNDRA 500-1000 kilomeetri laiune vöö põhjapoolkeral. Vegedatsiooniperiood on lühike- 2-2,5 kuud, valgusrikas (püsib polaarpäev), külm. Juulikuu keskmine temperatuur ulatub kuni +10°-ni. 10°- isotermi peetakse enamasti tundravööndi lõunapiiri määrajaks. Kogu suve vältel võib sada lühiajaliselt lund ja võib esineda öökülmi. Sademeid on vähe, 200-300 mm/a, kuid öhuniiskus on siiski suur, eriti suvel. Suvel lahtisulanud pinnasekihid on liigniisked ning veega küllastunud muld hakkam mõõda nölva alla valguma, tekidades iseloomuliku viirulise või astmelise muld- ja taimkatte võõndi. Liigniisketes muldades on mikrobioloogiline tegevus nõrk ning muldades valitseb anaerobioos, iseloomulik on gleistumine. Mullad on happelised, huumusvaesed, väikese lämmastiku varuga. Taimejuured levivad ainult mulla pealmistes kihtides ja vahetult samla all. Ainuvalitsevad taimevormid on need, mis jäävad talvel lumega kaitstuks, kuid lühikese suvega jöuavad kiiresti areneda. Niisugused on mõned maadjad kääbuspõõsad, rohtsed püsikud (hemikrüptofüüdid- pungad maa peal, helo- ja hüdrofüüdid e. soo- ja veetaimed ). Suuremates orgudes, kus avaldub lõuna poolt tulevate jögede soojendav mõju ja igikelts taandub, võivad kasvada kõveratüvelised kased , kääbusseedermännid jt. puuliigid, mis moodustavad metsapiiri. Põhiliselt on tundra metsatu, sest tingimused ei sobi neile. Nii floora kui ka fauna levik on tsirkumpolaarne, ei välju tundra võõndist. Arktilise tundra tüüpiline fauna: • Herbivoorid : lemming, uruhiir , karibuu • Karnivoorid : rebane, hunt, jääkaru • Linnud (migreerund): ronk , pistrik , tiir • Putukad: sääsk, kärbes, koi, rohutrirts • Kalad : lõhe, forell • Kahepaiksete ja roomajate jaoks liiga külm! Eristatakse kahte peamist vööndit tundras:arktiline ja alpiinne. Arktiline tunrda on põhjapoolkeral, alpiinne tundra mujal maailmas mägedes puude piirist kõrgemal. Alpiinses tundras on vegedatsiooni perioodi pikkuseks keskmiselt 180 päeva ning öötemperatuurid on alati alla 0 °C. Alpiinsetes tundrates on võrreldes arktilisega mullas parem veerežiim ning taimede jaoks seega stabiilsemad tingimused. Taimedest on levinumad rohtsed puhmastaimed, kääbuspuud ja väikeste lehtedega põõsastikud. Aplpiinse tundra tüüpiline fauna: • Herbivoorid: koopaorav, põder, mägilambad ja –kitsed. • Linnud : teder , metsis , • Putukad: liblikas , rohutirts , mardikalised • Kahepaiksete ja roomajate jaoks liiga külm. Tunrale on iseloomulikud madalad temperatuurid, madal bioloogiline mitmekesisus , lihtsa struktuuriga vegedatsioon, piiratud vee äravool, lühike sigimis ja vegedatsiooni periood, enamus energiast ja ainest on selles maakera piirkonnas surnud orgaanilises aines. Pideva fauna immigratisooni ja emigratsiooni tõttu on populatsioonide arvukused/ tihedused väga kõikuvad. BOREAALSED OKASMETSAD ehk taiga Boreaalsed metsad moodustavad suurima maismaa bioomi . Parasvöötme põhjapoolseima vööndina iseloomustab seda jahe ja niiske kliima. Sademete hulk suhteliselt suur (300-600 mm/a), auramine möödukas, nii et metsapuudele jätkub siin vett kogu aasta ja põuda ei esine. Esineb 50 ja 60 põhjalaiuskraadi vahel. Mageveeökosüsteemide kirjeldused ja mereökosüsteemide kirjeldused leiate aadressilt: http://www.ucmp.berkeley.edu/exhibits/biomes/freshwater.php Mageveeökosüsteemid • Lentilised e seisuveekogude ökosüsteemid (järved, tiigid jne) • Lootilised e vooluvete ökosüsteemid (jõed, ojad jne) • Märgalad (sood, soostunud alad) Mereökosüsteemid • Avaookean (pelaagiline) • Kontinentaalself (rannikuveed) • Upwelling’u alad (süvavee kerke alad) • Estuaarid (jõgede suudmealad)