Keelatud armastus 13/05/2011 18:20 | Armastus Varastatud hetked, homselt laenatud tunnid su lõhn mu kehal, minna ei tahaks veel kumbki õhkõrn puudutus, su soojast suudlusest joobun täna veel mitte, kuid homme, homme su´st kindlasti loobun Ma ei taha olla varas, käia salaja silmad maas endaga lepitust otsin, tundma õpin end taas nukruse summutan naeru, ehk igatsus ajaga kaob vaid süda ei kuula, ei allu, ta ikka veel metsikult taob
majapidamistöödega. Koormaks Marile oli ka süütunne oma laste isa ja abikaasa Jussi surmas, mida ta tahtis heastada, taludes vaikselt kannatusi. Teenija ja saunanaisena oli Mari elurõõmus noor neiu, kelle huulilt kostis alatasa lauluviis. Aga pärast seda, kui Andres temast Vargamäe perenaise tegi, muutus see kõik- nii nagu Andresel oli esikohal töö, sai see ka Marile esmajärguliseks ning elurõõm asendus nukruse ja kurbusega. Tammsaare naistegelased on kurvad ja õnnetud, samuti meeste käsualused. Naised olid mehest madalamal positsioonil ning pidid olema sõnakuulelikud ja truud kui koerad oma peremehele. Vaatamata oma küla latatara staatusele, oli ka Sauna-Madise naine mehe võimu all- kui Madis keelas lõplikult ära Marist ja Andresest tagarääkimise, kuuletus naine oma abikaasale. Samuti kuuletus Oru perenaine Pearule nagu truu koer ning kannatas välja kõik
Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks, Tuul selle udu kord laiali ajaks. 2. Kevade luuletus: ,,Ühele lapsele" Luuletuse peategelaseks oli rõõmsameelne laps, kes lustis ja tantsis kergemeelselt ringi, tuues rõõmu kõikjale enda ümber. Seda hinnati, sest sellisel kurval leinaajal oli lausa vägitegu kaotustele naerdes vastu minna. Oma olekuga tõi ta rõõmu ja naeru ka suuremate hinge, kaasaarvatud ka autorisse. Lapse naer lõikas autori raamatutest ära nukruse. ,,.. su hele naer mu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aer." Laps oli autori jaoks justkui kevadekuulutaja. Aeg, mil kõik rõõmsamaks muutub, oli saabunud. 3. Talve luuletus: ,,Meie aja muinasjutt" On pime, on külm, on talv. Liialt pime ja lõputu öö. Tundub nagu väljapääsu ei olekski, kuid lõpuks on märgata lootust taamal nähakse tuttavaid talusi. Energia oli tapnud päevane töö ning järgmisel hetkel magataksegi magusalt voodis ning nähakse ilusat und.
Pedak heleroheline, Kask kuldkollane! Nõmm on sügisele Langend kaenlasse. Liivi sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad valged vatid ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Kurbust on hästi tunda luuletuses ,,Pilved sõudvad, kase kohin", kus Liiv kirjeldab lepapuude sahistamist justkui leinaviisi. Tuulehoog lõi vetesse, Lehed lang'sid laintesse: Lained olid tuhakarva, Taevas üle tinakarva, Tuhakarva sügise. ...
"/.../ uskuda võib, arvata ei või. /.../ Usk ei pruugi ikka head /.../" tõsi olla, aga arvamine peab tõsi olema, muidu ei või "Ja mis tähendab elus südamevalu, kui oled arvata." õnnelik? Õn on selline imelik asi, et tema ei tule ilma "Raamat pole naine, tema ei valeta. Pane sinna nukruse ja valuta /.../" tõde sisse ja võta pärast nagu kulda." "/.../ mida enam sa üht asja keelad, seda enam hakatakse seda tahma, tahetakse viimaks ainult sellepärast, et teda nii kangesti kellatakse." "Kordki olla teistest üle, kordki särada hulga ees, kordki tõeliselt elada, sest homme või ülehomme oled niikuinii unustatud." "Headus on siinilmas üldse kõige kurja juur. Sest kui sa oled hea, siis arvavad kõik, et samitte ainult ei
valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees.
meeleolu, suur rõhk on minevikul ja asjadel, mida toona väärtustada ei osatud. Luige teos algab kõleda ja tühja, elutu tundega, kuid kasvab läbi ridade valuks ja lõpuks ka lootuseks. Kareva on oma teose ilmselgelt kirjutanud nii, et lugeja tunneks sellest õhkavat kirge ja janunemist, tundeid, mida naine ilmselt ise luuletades tunneb. Runneli ,,Täna ma luuletan" on ehtne näide sellest, kui meisterlikult kirjanik suudab ühte luuletusse kokku pakkida nii rõõmu, kui ka nukruse, näilise ükskõiksuse, kui ka lõpmatu kire ja elujanu. Näiliselt on kõik luuletused meeleolult erinevad, kuid siiski jääb kõrvu kumama mingi ühine noot. Kõik luuletused, olgu nad kuitahes erinevad, kannavad ühtset sõnumit- loometöö on enamat, kui vaid tühjade sõnade paberile kandmine, see on miski, mis vajab pühendumist ja armastust, ning mis kõige tähtsam- vaimset tugevust. Sageli ohverdavad luuletajad endast liiga palju ning saavad
Eestis alaealistel akoholi osta. Ei ütleks, et üldse on. Loomulikult on sadu kohusetundlikke poemüüjaid, ent kui palju on neid, kes nõustuvad aeg-ajalt silma kinni pigistama?" ,,In vino veritas (veinis peitub tõde)- need sõnad, lausutud kuulsa roomlase Gaius Plinius Secunduse poolt, ei tähenda üldse mitte seda, et tõe leidmiseks peab abi otsima alkoholist, vaid hoopis seda, et alkohol toob välja inimese tõelise olemuse. Esialgu ehk rõõmsameelse, hiljem kurjuse, nukruse, abituse, lootusetuse.." ,,Inimese tehtud seadused kipuvad headust lämmatama. Pimedusest mustrikudujad koovad aina usinamalt seadusi, mis piiraks või välistaks igasuguse alkoholi müümise Maarjamaal. Milleks? Kas valitsus tõesti arvab, et võttes vastu seaduse, mis lubab tulivett osta kella kümnest kümneni, teeb midag? Sihtgrupp kellele seadus tegelikult suunatud on ei mõista seda." ,,Alkoholi unikaalne probleem seisab selles, et seda pole mitte raske endale saada, vaid
Noor inimene armastab joosta ja hüpata, aga noor puu seisab paigal, nii et noor puu on natuke nagu vanainimene, ainult et noor puu veel kasvab, aga vana inime ei kasva, või kui kasvab, siis maa poole, mullale lähemale. Vana inimene on noortele tüliks, mis tast armastada. (lk.115) Oma nukrusele ja südamevalule vaatamata tundis ta ometi, kuidas kogu keha täidab peaaegu õnnejoovastus. Ja mis tähendab elus südamevalu, kui oled õnnelik? Õnn on selline imelik asi, et tema ei tulegi ilma nukruse ja valuta. Mida enam sa üht asja keelad, seda enam hakatakse teda tahtma, tahetakse viimaks ainult sellepärast, et teda nii kangesti keelatakse. (lk. 142) Kauaks elu, liiatigi kauaks noorust, et vaevata oma südant tühiste asjadega. Ei ole ju kuigi tähtis, kuidas elad, peaasi, et elad, et maitsed iga jumala päeva, iga tundi, iga päikesepaistelist silmapilku. Homme võib-olla on uus sõda, uus tapmine, uued hädad, sellepärast kasutagem tänast päeva. (lk. 158)
valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees.
Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Esimene osa: Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Eemal meie akna kohal valendab üks söödike,
Maailma muutuvuse, pidetuse ja püsituse nägemine vabastab liigsest klammerdumisest väliskeskkonna, sotsiaalsete konventsioonide ja lõpuks ka elu külge. Kõige suhtelisuse, teisenemise, mööduvuse tunnistamine laseb vabaneda jäigast dogmatismist ja vaimsest piiratusest. Kõik eksisteeriv olendid, asjad, sündmused kuulub samas kokku, on omavahel seotud ja vastastikuses sõltuvuses. Püsitustaju võib mõneski äratada nukruse kõige kaduvuse pärast, ent budistide meelest oleks õigem kõike efemeerselt vaadata kaastundliku, ent samas ka dharmade eri kombinatsioonide vaatemängu imetleva pilguga.Kui joogas rõhutatakse inimese individuaalse mina samasust maailmakõiksusega (Brahmaniga), siis budismis leitakse, et oma mina individuaalsust, subjektiivsust, erilisust pole mõttekas manifesteerida - individuaalne mina on budismi järgi vaid tähekombinatsioon, meele moodustis, kujutluste vili hajus, püsitu, tinglik
Poe oli sündinud Bostonis, ta jäi varakult vaeslapseks, kuid õnneks adopteeris rikas kaupmees J. Allan. Poe esikogu ,,Tamerlan ja teisi luuletusi" ilmus anonüümselt 1827. aastal. Peale sõjaväest käimist (kust ta pahanduste eest välja visati) avaldas ta oma järgmise kogu ,,Luuletusi" sõprade abiga. Poe kuulsaim värsiraamat on kogu ,,Kaaren ja teisi luuletusi", mille nimitekst pakust suurepärast näidet kõlaefektidest, siseriimidest ja kordustest. Poe värssides ülekaalus tusa, nukruse ja pettumuse meeleolud. Poeetilise väljenduse poolest paistavad nad silma kujundlikkuse, meloodilisusega ja rütmilisusega. Ehkki Poe pidas ennast eelkõige luuletajaks, tuli tal rahapuuduse tõttu pöörduda tulusama zanri poole. Teda peetakse anüüdisaegse ulme ja õudusjutu rajajaks ning ameerika kirjanduses novellizanri alusepanijaks. Kokku on Poe kirjutanud ligi 70 novelli ja jutustust. Neid iseloomustavad meisterlikult ehitatud süzee, teravmeelsed ning loogilised konsruktsioonid,
valendab üks söödike, Pedak heleroheline, kullalise päikse paistel kask kuldkollane! ise kulla sarnane. Nõmm on sügisele langend kaenlasse. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin Sügisene rand Pilved sõudvad, kase kohin, Üle kahvatanud, lepad leinaviisides; väsind väljade, lehed puudelt pudenevad, üle halli kõrre sügise on metsa ees. tume sügise. Pilved kiirelt kihutavad, Kajakate kisa oksad keevad tuuledes. rannaäärsel veel
sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin,
Nishiyama Sin - Danrin (saka) koolkonna rajajaks oli Nishiyama Sin (1605-82). Ärgitas hülgama püüdlikult peale surutud reegleid ja võtma kasutusele märksa vabama stiili, kus oli lubatud ka kõnekeele kasutus ja hetkemeeleolu väljendus. Matsuo Bash -1644 November 28, 1694, haikai poeet.Hakkas luulekunstis rõhku panema seosvärsi esimesele värsile (hokku). 1677a. rajas oma luulekoolkonna, mis väärtustas luules selget väljendusviisi, püüet siiruse ja lihtsuse, aga ka nukruse (sabi)poole. Hilisemaks ideaaliks sai karumi (kergus, lihtsus). Bash oli suur rändur, mil ta pani kirja haibun-stiilis päevikuid. Tema viiest reisikirjast tuntuim on: Oku no hosomichi (1694). (The state is destroyed, rivers and hills remain, City walls turn to spring, grasses and trees are green.) Karai Senry 1750ndatel tõusis esile senry ehk koomiline haiku. Luulestiil sai nime Karai Senry (1718- 90) järgi, kelle kogutud luuletustest alguse saanud sarikogumik Haif yanagidaru (pajust
valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. (“Sööt”) Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees. (“Pilved sõudvad, kase kohin”) --- Üle kahvatanud, väsind väljade, üle halli kõrre tume sügise. Kajakate kisa rannaäärsel veel – osa neist on lennus,
Vihmasaju ajal ei lähe puu alla varju, päikese eest ei lähe varju. Mungad ja nunnad joovad ainult keedetud ja läbi riide nõrutatud vett. Munad ja nunnad söövad tavaliselt ainult üks kord päevas. Iga dzainist peab paastuma vähemalt kord kuus min. 3 päeva. Sahaja muni nälgis Bombays 201 päeva, jõi ainult vett. Tekib ka selline asi nagu dzainistlik jooga- kAyotsarga (suurem rõhk vaimsel joogal, midagi jooga ja mediteerimise vahepealset) Mediteerimine (dhyAna) nukruse vastu, kurjade mõtete vastu, kellegi austamiseks, probleemivaba meditatsioon. Piiratud meditsiooni aeg, tavaliselt 48 min. Dzainistlik kogukond. SaNgha on kogukond. Mahavra organiseerib ümber. sAdhu-mungad 14 000. AcAryad- M. ja tema õpilased. sAdhvI- nunnad 36 000 olevat olnud. Ilmikjärgijad srAvaka, srAvikA upAdhyayAya- see, kes õpetab. Vanal ajal oli see, kes tekste mäletas ja kandis neid ette. Igal ühel oli oma grupp. sthavIra- mungad, kelle ülesandeks on korrapidamine
Usun --- kuulnuna õnne häält. Ta kõlas võltsimatult nagu unelm. Ta laulis mu hingele mõistetamatu ja väljendamatu eatut tarkust ühe vastammuse õhtu kollases tolmuorkaanis. Õhtute mägikollane tolm. Õhtute kadukollane tolm. Õhtute heledalt elukollane tolm. Eelõhtute ägenev tolm. Teostumisõhtute sädelev tolm. Järelõhtute värelev tolm. Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse talumatult kindlaks ja kauniks. Tuleb ingel ja puudutab vett Franz Kafkat lugedes Sa veenad marru sukelduma laeva. Surm heliseb kui muusika-etüüd. Öö kaldal keegi valvet algab aeva, kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd. Sa oled igatsuse hiigelvõpe, piir, mille taga hing on hirmust tumm. Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb hõõghetki laulma pannud lennulumm. Sa oled karje vaiksest viigisalust, kus vigastatud unelm ravib end
keerulisevõitu olevat. Ansambli tolleaegne muusika on säilinud plaadil ,,Trubaduur magistraalil". (Erm 1989, lk 144) Et publikust mitte päris ilma jääda, tuli ta rahva soovile vastu ja hakkas viljelema poproki suunda, mis sisaldas erinevaid kõla- ja rütmielemente. Sellel ajal valmis ka Grapsi kuulsaimad bluusid, mis olid kontsertidel menunumbriteks. Ta sai nendes lugudes näidata head vokaalivalitsemist ja ka head suupillimängu. Siira nukruse kaudu leidis ta ka tee kuulajate südametesse. Tuli välja ka esimene ja edukas LP, mis sai nime laul ,,Roosid papale" järgi. Nende aastate kulminatsiooniks kujunes esinemine üleliidulise ansamblite festivalil ,,Kevadrütmid 1980", kus Magnetic Band jagas esikohta Moskva ansambli Masina vremeni'ga. Siis hakkas ansambli repertuaari ilmestama ka hevi. Sestpeale läks ansambli sound järjest käredamaks ning kohati päris metalseks. See pani alla hea põhja GGG tekkimisele, enne mida
inimlikkuse ning vabadusarmastuse toob Verdi nagu peategelaste kokkupõrkedki kujukalt esile. "Suure ooperi" tinglikkusest ja defektidest hoolimata leidis Verdi libretost tänuliku materjali ning lõi Schifleri draama väärilise helitöö. Ooperi muusika on sünge ja masendav. Õnneküllased ja helged laigud puuduvad peaaegu täiesti ning infandi ja tema endise mõrsja, kuninga naiseks saanud Elisabethi armastusega seotud episoodidki ei välju nukruse raamest. "Don Carlose" helikeel on Verdi eelnenud oopereist 20 rikkam ja keerukam. Eriti tähtsale kohale asetab helilooja orkestri ning seda eeskätt retsitatiivseis episoodides. Traditsioonilisest numbrilisest ülesehitusest loobudes sulatab Verdi aariad ja retsitatiivid aeglaselt arenevaiks ning tegelaste karaktereid väljajoonistavaiks stseenideks ja piltideks
järjekindlaks vägivalla vastu võitlejaks. Tema protest dogmatismi, ametkondlikkuse, bürokraatia, kõige inimvääritu suhtes avaldus juba 60. aastatel, tuues kaasa valitsusringkondade poliitilisi ja ideoloogilisi süüdistusi. Valtoni varasemas novellistikas (kogud ,,Veider soov", 1963 ja ,,Rataste vahel" 1966) on olulisel kohal inimese soovide ja unistuste maailm. Autor jälgib inimesi ja argielu läbi huumori, nukruse ja maailmavalu. Olemisprobleemide kujutajana saab Valton juba neil aastail proosa uuendajaks. Murrang Valtoni loomingus ja üldse eesti novellistikas toimus 60.aastate keskel, mil ta avaldas hiljem kogumikesse ,,Kaheksa jaapanlannat"(1968) ja ,,Luikede soo. Karussell"(1968) koondatud novelle. Inimeksistentsi mõtestamiseks võttis Valton nüüd appi groteski ja mudelsituatsioonid, leebet huumorit hakkas asendama satiir. Selleks et
nakatanud mõttetantsu kaasa (mõte ümmargusest mõttest jm.), isegi proua Malmberg, peaaegu kõik. Kuid kust tuleb siis Indreku, selle statisti nukrus kogu selle jantliku kõnelemise keskel? Tühjuse- ja tühisusetundest? Kas mitte ka mõnel teisel, näiteks õpetaja Slopasevil Puskini juubeli puhul? Isegi vahest Maurusel endal, kui ta hardub? Kas mitte isegi suurimate mõtteveidruste tipud pole siin sageli meeleheitlikkuseni kurvad? Teose meeleolu kõigub suurima lõbususe ja suurima nukruse vahel, ja seetõttu seguneb paljudessegi kohtadesse tragikoomilisuse tunnet (lahtilastud õpetaja Schulz'i targutused isamaast, Miralda jutt Õnnistegijast, kes Mauruse ühes poistega paradiisi kutsuks, Slopasevi härdumine kõnelustes Puskinist jm.). Traagilise tipule aga jõuab meeleolu Indreku metsas uitlemise loos pärast Miralda surma. Isegi see teos on seega segatüüpi, niihästi mis puutub koomilise ja traagilise vaheldusse, kui ka koomilise enda mitmesuguseisse varjundeisse
Mati Unt kirjutab raamatu "Sügisball" 1970ndatel, aga "Tõde ja õigus" on kirjutatud 50 aastat tagasi, aga kajastab seda, mis toimus 100 aastat tagasi (1870ndate elu). "Sügisball" MÄRKMED Kati konspektist PEALKIRJA TÕLGENDAMINE Mustamäel ball on koht, kuhu võõrad inimesed tulevad kokku ja tantsivad ja Mustamäe on koht, mis ühendab inimesi. Sügis on hall ja kurb toon, mis Mustamäel on. Vargamäel on sügist tunda. Vargamäel on Andrese unitustes nukruse toon tunda. Mustamäel ja Vargamäel jäävad inimesed üksteisele võõraks. Mustamäel on inimesed rohkem kastis, aga Vargamäel on avaram. Sügis on must ja masendav ja Mustamägi peitus tegelikult endas seda sama. Ball on mingi eliit asi, kus käivad inimesed, kes on rikkamad ja Mustamäel on ball nagu eliidi kokkusaamine (seal elasid rikkamad inimesed nagu). Vargamägi kui balli ootus. Andres valmistas ette balliks, vaatamata, kas nad ise sinna
4.78. Serafima Bedova Sünnikoht: Venemaa, Bologoje Olemus: veidike arglik, sest ei julgenud mehele kuuendast lapsest rääkida; julge, lausa hulljulge, kui hakkas ise loodet küljest ära võtma; Lugu: Kui ta oli kaheksateist aastat vana, kuulis ta esimest korda Haralast. Vend, kes oli pärast sõjaväeteenistust jäänud Eestisse, tuli külla ja kutsus endaga kaasa Eestisse. Serafima nõustuski pikemalt aru pidamata. Bologoje jaamas rongi oodates läks meel küll haledaks, aga vend peletas nukruse puhvetist toodud pirukatega. Esiotsa oli Haralas kõik võõras ja vastukarva. Elu läks lõbusamaks, kui ta tellis kodukülast järele peigmehe Kolka Bedovi. Kahe peale võtsid nad kaheksakümmend nuumpulli talitada. Nad söötsid, jootsid, puhastasid ja vedasid ise sööta. Kui ta ootas kuuendat last, ei julgenud ta sellest mehele rääkida, sest too oli juba neljanda ajal pahane olnud. Siis hakkas ta ise loodet küljest ära võtma ning sai veremürgituse. Surres käskis ta mehel
rahva lunastamiseks. Nõnda on lugu ussidega ja seda teavad Tiiu ja Kadri väga hästi. Teavad ka, et Kassiarul oli viimane ussimurdja koer, nimega Loki. Ja nüüd pole enam kuski tema sarnast, sest nüüd pole enam endine aeg -- ka seda teavad Tiiu ja Kadri. Sellepärast otsivadki nad abi vennalt, kes tuleb otseteed linnast koolist, sest kustki peab ometi abi saama. Aga et vend ka ei tea paremat, siis on õed pisut pettunud ja Indrek saab tagasi oma seletamatu nukruse, mis ajas ta esiti ülalt väljamäelt alla sohu ning jõe äärde. * Välja äärde viimaks tagasi jõudnud, hakkab Indrek selle ümber ringi tegema. Piiriaia ees ta mõtleb pisut, mõtleb kogu riidu ja kohtukäimist, mis piirid Vargamäel sünnitanud, aga siis ronib ta temast üle Oru krundile. Sellel paigal siin pole ta juba ammugi käinud ja, nagu oleks see millegi pärast tähtis, hakkab ta meelde tuletama, mitme aasta eest see sündis. Tuletab ja
Noor üleni värisev tütarlaps rippus ta karedatel kätel valge linana, kuid Quasimodo hoidis teda nii ettevaatlikult, nagu oleks ta kartnud teda oma käte vahel purunevat või närtsivat. Arvatavasti tundis ta, et see orn, peen ja kallis asi pole tema käte jaoks loodud. Ta ei julgenud teda isegi hingeõhuga riivata. Siis aga pigistas ta teda äkki oma kaisus vastu oma nurgelist rinda nagu oma vara, oma aaret, nagu ema oma last. Ta kükloobisilm vaatas alla tema peale õrnuse, nukruse 341 ja haledusega ning tõusis siis jälle täis tuld üles. Naised naersid ja nutsid läbisegi, rahvahulk märatses vaimustusest, sest Quasimodo oli neil silmapilkudel tõesti kaunis. Jah, ta oli kaunis, see orb, see leidlaps, see inimjätis. Ta tundis end ülevana ja tugevana, vaatas näkku sellele ühiskonnale, kes ta ära oli tõuganud, kuid kelle asjadesse ta end nii julgelt oli seganud, sellele inimeste kohtumõistmisele, kelle küünte vahelt ta oli ohvri ära kiskunud,
annaabi.ee 
