Tõde ja õigus V osa tsitaadid (6)

A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus V“
„Ma andsin kõik oma käest ära, et saaks enne surmagi kord vabaks. Inimene on ju niisuke loom, et kui tal midagi on, siis ta on selle vang. Aga miks peaks minusugust mulda veel vangis peetama? Vangirauad olgu noorte tarvis, sest nemad lähevad muidu paha peale. Noor on kui ahne loom, kes jookseb ringi, silmad kirges peas. (lk. 7)
„Vargamäe on sunnitööliste paik, aga inimene ei saa sunnitööta läbi. Inimene ei oska ilma sunnitööta elada, olgu see sunnitöö vabatahtlik või teiste poolt peale pandud. (lk. 14)
„Vargamäel ei sünni ju midagi muud, kui mis on juba lugemata hulk kordi sündinud laias maailmas. Rahvad ja kultuurid tõusevad ning langevad ning järeltulijad tosivad oma esivanemate tuhas ja põrmus ning ahervartel, olles uhked ja suurelised oma huvide sügavusest ja kustumata teadusehimust. Aga nagu esiisadel-emadel polnud kuigi suurt huvi ega lugupidamist oma kultuuri vastu, samuti on järeltulijatelegi nende eluasemed ja eluallikad üsna ükskõiksed asjad, mis võib iga tühise tuju või himukese rahuldamiseks muuta tuhaks ja põrmuks ning ahervarteks, et uutel järeltulijatel oleks jällegi põhjust milleski tosida ja oma tosimisega uhkustada ning rinda ette õieli ajada.“ (lk. 20)
„Kui inimene on hakanud kord valetama, siis valetagu edasi. Nii kui ta katsub ühegi vale tõeks teha, läheb kõik muu valeks. (lk. 56)
„Maad ja metsad on tundmatuseni muutunud, aga inimesed on endiseks jäänud.“ (lk. 67)
„Inimene ei tee teisele siinilmas midagi rumalast peast vaid aina suurest rõõmust, et võib teisele väänata.“ (lk. 68)
„Kui inimesel on hea süda, siis tast saab kergesti mõrtsukas. Õel inimene annab kitli peale, aga hea inimene lööb su korrapealt maha.“ (lk. 87)
„Olgu kas või võõras naine, aga olgu noor. Mehel peab olema noor naine. Sest vana naine on hullem kui vana õunapuu. Õunapuule lööd naelagi sisse, mis ulatub südameni, ja ta hakkab uuesti vilja kandma, aga mis teed vana naisega? Mida paneb selle vilja kandma? Ei miski.“ (lk. 90)
„ Vanainimene tahab samuti teiste seltsi nagu lapski, sest inimesest saab vanas eas uuesti laps.“ (lk. 103)
„Inimene on uhke oma tõega, inimene on iseennast täis oma õigusega, aga jumala ees ei maksa see midagi.“ (lk. 107)
Inimene on jumala lamp, mis peab valgustama tema elupimedust, sellepärast on inimene igavene – jumala pärast, et ei kaoks tema eluvalgus ega saabuks pilkane pimedus. (lk. 110)
Kord oli ta ta õnne pärast tahtnud tappa, aga ta oli tapnud ainult oma õnne. (lk. 113)
Noore inimesega on teine lugu kui noore puuga. Noor puu armastab vanainimest, aga noor inimene ei armasta. Noor inimene armastab joosta ja hüpata, aga noor puu seisab paigal, nii et noor puu on natuke nagu vanainimene, ainult et noor puu veel kasvab, aga vana inime ei kasva, või kui kasvab, siis maa poole, mullale lähemale. Vana inimene on noortele tüliks, mis tast armastada . (lk.115)
Oma nukrusele ja südamevalule vaatamata tundis ta ometi, kuidas kogu keha täidab peaaegu õnnejoovastus. Ja mis tähendab elus südamevalu, kui oled õnnelik? Õnn on selline imelik asi, et tema ei tulegi ilma nukruse ja valuta .
Mida enam sa üht asja keelad , seda enam hakatakse teda tahtma, tahetakse viimaks ainult sellepärast, et teda nii kangesti keelatakse. (lk. 142)
Kauaks elu, liiatigi kauaks noorust , et vaevata oma südant tühiste asjadega. Ei ole ju kuigi tähtis, kuidas elad , peaasi , et elad, et maitsed iga jumala päeva, iga tundi, iga päikesepaistelist silmapilku. Homme võib-olla on uus sõda, uus tapmine , uued hädad, sellepärast kasutagem tänast päeva. (lk. 158)
Mis tähendasid tüdruku pisarad ! Need tulid ja läksid nagu sadu aprillis . (lk. 159)
Headus on siinilmas üldse kõige kurja juur. Sest kui sa oled hea siis arvavad kõik, et sa mitte ainult ei taha, vaid et ka pead kõigile midagi andma. Aga kust võtab ka kõige rikkam nii palju, et kõigile anda? (lk. 164)
Tema uskus, nagu usuvad kõik noored tüdrukud, aga ka aastais naised, et tema on see rahusadam, kust ei purjeta enam ükski armulaevuke välja, kui ta ükskõik kui imelikul viisil on siia sisse sõitnud. (lk. 182)
Surm on see, kes paneb vanainimesele uuesti hinge sisse, surm on see, kes teeb meid jälle nooreks. (lk. 228)
Naine on nagu piip või piiritus mehe suus ja sisikonnas: teeb vaeva, paneb ägisema, aga lahti temast raipest ei sua. Jumal ei anna igakord mehele täit arugi , aga naisehimu – selle annab ta ikka, seda andmata ei jäta. (lk. 230)
See on meeste mood, et nad mõtlevad varandusest, kui räägivad armastusest. (lk. 244)
Mida rohkem üks tüdruk poissi kirub ja tõrvab, seda paremaks teine teda peab – jookseb ise talle sülle. (lk. 245)
Seni kuni oli armastus, oli kõik, aga kui läks tema, läks ka muu. On veel ainult mure südames, valu rinnas ja pisarad silmis , mis otsivad nutunurka. (lk. 247)
Inimesega on selline imelik lugu: kes ei tea, see vaevleb, et saaks teada, ja kes juba teab, see valutab südant, et ta teab. (lk. 252)
See on juba ilmas nõnda, et kui oled kord eksinud , siis ei aita mingisugune kahetsus , sest keegi ei usu su kahetsust, keegi ei näe su südant läbi. (lk. 268)
Mehed on jumalast naistele antud ja määratud, mehed on jumala armuand , ja kuidas võiks sind keegi teine ära meelitada, kui sul on oma jumalast saadetud armuand. (lk. 285)
Ükskord Andres arvas , et peab rääkima ainult inimesega, sest tema mõistab sind ja sina teda paremini kui ükski teine kahe- või neljajalgne, aga oma pikal eluajal on ta ära näinud, et inimene mõistab teist inimest sagedasti halvemini kui loom inimest. Inimesele on tema keelgi ainult nagu selleks jumalast antud, et enestevahelist arusaamist segada ja takistada. See on visitisti Paabeli torni ehitamisest saadik nõnda ja kestab ka pärast Andrese surma edasi. (lk. 322)
Poisid on ikka nõnda, et kui on inetu tüdruk, siis on viisakad, aga niipea kui saavad ilusa tüdrukuga kokku, siis unustavad kohe viisakuse. (lk. 325)
Ega siis pärast surma enam midagi tule, ei vänklemist ega leppimist. (lk. 335)
Kui minul oleks mõni niisuke mees, siis läheks ma kas või ilmaotsa talle järele, läbi tule ja vee, sest kui tüdruk nõnda mehele järele läheb, siis ei hakka tema peale ei tuli ega vesi. Niisuke on armastus. Sest see on armastus, kui tüdruk mehele nõnda järele läheb, ja armastse vastu ei saa miski...(lk. 350)
See ongi asjades see kõike ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimese ise juba teine, aga aina on midagi uut, mida saadab nukrutsev magus mälestus. Ning ükskord saabub silmapilk , kus inimese elu polegi enam muud kui ainult mälestus.Siis muutub kõik igaveseks ja võib tulla surm, see kõige igavesem asi siin ajalikus elus. (lk. 355)
Nii see siinilmas ikka on: ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. (lk. 366)
Tugevam kannab nõrgemat. Aga maailmas on aina vastupidi: nõrgem kannab tugevamat. See maksab üksikute inimeste, kihtide, rahvaste ja rasside kohta ja seda peetakse kultuuriks . Kultuur on see, kui istud nõrgema kukil. Nii et kultuur on midagi röövtaime taolist, mis elab teisest taimest. Ning ometi usuvad kõik edu ja inimsoo paremat tulevikku kultuuri nimel. (lk.365)
Miski ei suuda inimese õnne takistada, kui inimene ise seda kindasti tahab ja kui ta oma tahtmist niisama kindlasti usub. (lk. 385)