Luuleanalüüs (0)

Laulik
Kalju Lepik
Kõrval üksiku rohtunud raja
on mu lugu ja sammaldund maja.
Kasteheinad varjavad künnist.
Aastasada on möödund mu sünnist.
Noor olin, läve ees muinasjuttu
kanneldin, tunnid lippasid ruttu.
Laulsin, laululiblikaid lendas.
Kevadhelinaid kandsin ma endas.
Õhtutuul puna taevasse tõukas,
kuu see kallendas pilvelõukas.
Säravaid tähti õlule pudenes,
toomehelbeid ja pilveudemeid.
Laulan , laululiblikaid lendab,
laulan ma lauluks ka iseenda.
Inimese käsi liigub valgel lehel,
Viivi Luik
Inimese käsi liigub valgel lehel,
nahk ja küüned, liha, sooned, luu.
Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes
seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.
Väljas undab tuul või linn või ajalugu.
Pilk on muutunud ja saanud salapära.
Süda liigutab end rinnus ühtelugu,
aga suu ei suuda seletada ära,
miks on igal ajal omamoodi valu,
see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.
Käsi kirjutab ja kord see tume valu
tõuseb paberilt ning muutub elujõuks.
Kui kirjutan ,
Doris Kareva
Kui kirjutan,
karjatan sõnakuulmatuid sõnu
peaaegu võimatul nõlval
vaikuse kuru kõrval.
Kui kirjutan,
harjutan varjude valitsemist
jahedal randmel, rapiiril
viimse pimeda piiril .
Kui kirjutan,
kirjutan üleni keeldumuskeeles;
mu ülim pilgar on paast,
taevast kaevates maast.
Täna ma luuletan
Hando Runnel
Täna ma luuletan läbi öö, see on lihtne, mehine töö, see on harras, tõsine öö- sina magad, ja mul on töö. Sina magad, sa ootad last, mind ei oota sa nõnda enam -olgu, ah olgu sul rõõmu tast!- mind ei oota sa nõnda enam. Luuletan üksinda läbi öö, see on lihtne, see polegi töö - lihtsalt luuletan läbi öö. Sina magad, sa ootad last. ...väsiks see maailm vaid vihkamast
Luuleanalüüs
Kalju Lepik, Viivi Luik, Doris Kareva ja Hando Runnel- kõik nad on sündinud ja elanud valdavalt samas ajajärgus, kuid see ei ole takistanud ühtki neist saamast väga tuntuks , kõik neli kuuluvad vaieldamatult eesti luuleklassikute sekka. Kirjanike töödesse süvenedes on väga hästi näha selle põhjus- igaüks neist kirjutab väga iseloomulikus stiilis.
Analüüsitavad luuletused on küll kõik üheteemalised- kirjeldavad kirjanikele nii tuttavat loometööd, kuid on siiski täielikult eriilmelised. Kõige märgatavam erinevus on luuletajate erinev lähenemine samale teemale . Lepik kasutab oma luules väga palju looduspilte , nii ka sel puhul- „Laulik” manab lugeja silme ette lummava looduspildi, samas sõnatult kirjeldades loomise valu. Luik, väga erinevalt Lepikust, kasutab luuletuses „Inimese käsi liigub valgel lehel,” sõnumi kohaletoimetamiseks aga emotsiooni, mitte otsest pilti. Kareva teos „Kui kirjutan,” jääb vaatepunktilt kusagile Lepiku ja Luige vahepeale: kord on domineerivam emotsioon , siis jälle visuaalne pilt. Runneli luuletus „Täna ma luuletan” on aga klass omaette, jääb mulje justkui oleks kõik, mida luuletusega öelda oli tahetud otse välja öeldud, kuid sügavamalt mõeldes on aru saada, et nii see siiski ei ole. Runneli ja Lepiku teosed on teisest kahest ka märgatavalt laululisemad.
Luige ja Kareva üllitiste pealkirjaks on luuletuse esimene rida, Lepik ja Runnel on siinkohal aga kasutanud lihtsat lähenemist, pealkirjastades luuletused nende üldise teemaga.
Lepiku „Laulik” jutustab nukra loo lauliku möödunud elust, luuletuses on kandvaks igatsev meeleolu, suur rõhk on minevikul ja asjadel, mida toona väärtustada ei osatud. Luige teos algab kõleda ja tühja, elutu tundega, kuid kasvab läbi ridade valuks ja lõpuks ka lootuseks. Kareva on oma teose ilmselgelt kirjutanud nii, et lugeja tunneks sellest õhkavat kirge ja janunemist, tundeid, mida naine ilmselt ise luuletades tunneb. Runneli „Täna ma luuletan” on ehtne näide sellest, kui meisterlikult kirjanik suudab ühte luuletusse kokku pakkida nii rõõmu, kui ka nukruse, näilise ükskõiksuse, kui ka lõpmatu kire ja elujanu . Näiliselt on kõik luuletused meeleolult erinevad, kuid siiski jääb kõrvu kumama mingi ühine noot.
Kõik luuletused, olgu nad kuitahes erinevad, kannavad ühtset sõnumit- loometöö on enamat , kui vaid tühjade sõnade paberile kandmine, see on miski, mis vajab pühendumist ja armastust, ning mis kõige tähtsam- vaimset tugevust. Sageli ohverdavad luuletajad endast liiga palju ning saavad sellest aru alles siis, kui on juba liiga hilja .
Runneli ja Lepiku luuletuste puhul jääb silma nende mõningane monotoonsus , mis on ilmselt põhjustatud väga lihtsate riimide kasutamisest- „Laulik” on paarisriimiline, „Täna ma luuletan” ristriimiline. Sellele vaatamata on nende kahe luuletuse sisu mõistmine lihtsam ja see muudab luuletused meeldejäävamaks. Luige teos on ristriimiline, kuid jätab veidi vabavormilise mulje eriskummalise silpide arvu tõttu mõnes reas, muutes luuletuse sujuva lugemise keerulisemaks. Kareva „Kui kirjutan,” on teise kolmega võrreldes veidi eriilmeline- mingil määral võib märgata paarisriimi, kuid suurem osa luuletusest on väga ladusas vabavärsilises stiilis.
Lepiku ja Luige luuletustes on palju kasutatud stiilikujundeid, samas kui Kareva ja Runnel on nende osas veidi tagasihoidlikumaks jäänud. Siiski ei saa väita, et mõni luuletus neist päris ilma on- epiteeti on kasutatud igas teoses: „Laulik” ehib end sammaldund maja ja säravate tähtedega, Luik on oma kirjatöösse peitnud truu pliiatsi ja tumeda valu, Kareva näitab oma ülemvõimu keele üle, sõnastades sõnakuulmatud sõnad, võimatu nõlva, jaheda randme ja ülima pilgari. Runnel on siinkohal jäänud mõistlikkuse piiridesse tembeldades vaid luuletamise lihtsaks, mehiseks tööks ja öö hardaks ning tõsiseks. Personifikatsiooni Runnel kasutanud ei ole, samas kui Lepik on pannud tunnid ruttu lippama, Luik muutnud pliiatsi truuks ja pannud aja valu tundma ning üles tõusma ja Kareva on sõnad sõnakuulmatuks teinud ja paastu taevast kaevama pannud. Nelik on oma luuletustesse peitnud ka teisi lause- ja vormikujundeid, mille tähendus võib igale inimesele olla isesugune.
Kuna mul varasem kokkupuude kõnealuste kirjanike loominguga puudub, ei saa ma öelda, kas valitud luuletused on kirjutaud neile omastes stiilides. Sellegipoolest võin märkida, et üksteisest erinevad neliku tööd märkimisväärselt. Kõige hingelähedasemad olid minu jaoks Kalju Lepiku ja Hando Runneli luuletused, seda just eelkõige nende lihtsuse ja puhtuse tõttu. Viivi Luik ja Doris Kareva jätsid nende luuletuste põhjal samuti väga võimekate luuletajate mulje. Kareva Luuletus oli võib- olla veidi üle pingutatud ja liiga kunstlik, kuid seda ilmselt vaid läbi minu silmade, sest tean, et Kareva on üks Eesti tunnustatumaid naisluuletajaid keda võrreldakse tihti ka Marie Underi ja Betti Alveriga.
Loodan tulevikus nende luuletajate loominguga veelgi kokku puutuda, olles siis juba veidi tuttavam neile iseloomuliku stiiliga.
Sille Riin Rand
Saaremaa Ühisgümnaasium
10B