Gustav Suitsu luule (5)

Tutvustan Gustav Suitsu luulet kogude „Elu ja tuli“ ja „ Tuulemaa “ põhjal.
„Elu ja tuli“ – 3 luuletust.
„Tuulemaa“ – iga aastaaja kohta üks luuletus .
„Elu ja tuli“ 1905
1. Luuletus „Aeg juua joobunuks armastusest“
Mina mõistan seda luuletustnii, et Ta on justkui armastanud noort neidu , kes polnud veel naine. Nüüd kui naine on küps, ei pea ta end enam tagasi hoidma.
„Näe, küpsed viinamarjad ju.
Küll oled keeland end ammus a´ast.“
Neid küpseid viinamarju on maailm täis, kuid tema süda ihkab ainult üht. Ka hing on kaua Teda taga nutnud.
„Maailm on ilusaid naisi täis,
Kuid üks on, keda ihkan ma.“
Ning lõpuks on kätte jõudnud päev, mil kõik takistused on põgenenud ta teelt. On aeg, mil saab juua joobunuks end armastusest!
2. Luuletus „Mehed“
Luuletus räägib sellest, et mehed on vaprad , tugevad ning oma tõekspidamistele alati truud.
„.. mehi ei kohuta surm ega haud.“
„.. kindlad on mehed aatele truud.“
„.. mehed seisavad kui sein.“
3. Luuletus „Elu tuli“
Elu tuli võib olla helde ja hea, aga samal ajal ka kõrvetav ning tuua valu ja kurbust .
„Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
elu tuli sähvab pilvist kui äikene.“
Just Tema on see, kes tapab ja loob. Otsus, mil minema pead ning kõik jätma, on tema kätes. Ta kustutab hingetule ning uuesti selle lõkkele lööb.
„ .. võitluses põlevaid südameid sööb.
Loomises loidab, kumades kustub .“
Elu tule tuha-ase on püha, kuid püham veel on punane elu tuli. Tuleb olla tänulik kõige eest, mis meil on ning tuleb osata hinnata elu.
„Tuulemaa“ 1913
1. Sügise luuletus: „Sügise laul“
Kurb luuletus sügisesest päevast, mil kõik on hall ning vihma sajab lõputult, hoolimata sellest, et loodetakse, et see lõppeks. Vihmasadu ei anna lootust.
„Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.“
Ka udu pimestab kõiki oma teel ega taha kaduda. Kaoks vihm, kaoks udu. Kuid ei, ei kao. Nad justkui pilkavalt inimeste vastu koostööd teevad. Inimeste kõik lootused ja eesmärgid udusse upuvad.
„Udusse upuvad sihid kõik eel,
Haige on süda ja väsinud meel.
Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks ,
Tuul selle udu kord laiali ajaks.
2. Kevade luuletus: „Ühele lapsele“
Luuletuse peategelaseks oli rõõmsameelne laps, kes lustis ja tantsis kergemeelselt ringi, tuues rõõmu kõikjale enda ümber. Seda hinnati, sest sellisel kurval leina-ajal oli lausa vägitegu kaotustele naerdes vastu minna.
Oma olekuga tõi ta rõõmu ja naeru ka suuremate hinge, kaasaarvatud ka autorisse. Lapse naer lõikas autori raamatutest ära nukruse.
„.. su hele naer
mu raamatute nukrust läbi lõikas
kui järve aer.“
Laps oli autori jaoks justkui kevadekuulutaja. Aeg, mil kõik rõõmsamaks muutub, oli saabunud.
3. Talve luuletus: „Meie aja muinasjutt “
On pime, on külm, on talv. Liialt pime ja lõputu öö. Tundub nagu väljapääsu ei olekski, kuid lõpuks on märgata lootust – taamal nähakse tuttavaid talusi. Energia oli tapnud päevane töö ning järgmisel hetkel magataksegi magusalt voodis ning nähakse ilusat und.
„Mis sääl vastu paistvad ööst?
Need on kodu metsasalud,
Metsa taga tutvad talud ,
Magus uni päeva tööst.“
Hetkel, mil kõik tundub hea,juhtub miski ootamatu . Äratab neid üles kellegi nutt ning mitmekordne hädakaja. Luuletus on külm, pime ning mitte just paljulubav tuleviku suhtes. Tulevik näib hall.
4. Suve luuletus: „Ootamatused“
Kui hakata lugema seda luuletust, siis tundub see armastuseluuletus täis rõõmu olevat. Kuid luuletus lõpeb püandiga – noori tabab nool , mis neile viimase
kallistuse kingivad.
„Sääl äkki nool, ei tea kust, tabas meest
ja teine neidu: lõkendasid ihad
meil uuteks kallistusteks ootmatult.“
See tundub küll kohati romantiline, kuid tegelikult on autori meeled minemas juba sügisesse, mil kõik on tume. Gustav Suitsu suve luuletused räägivadki armastusest, mis suubuvad masendusse (sügisesse).