süsteemiteooria elementide mitteamorfsuse ja terviklikkuse põhjal. Mitteamorfsus peaks väljenduma õigusnormide sisemises ühtsuses ehk selle erinevad osad peaksid olema omavahel mitte ainult kooskõlas, vaid ka ühendatud. Õigusloomes realiseerub seotus läbi mittetäielike õigusnormide, eelkõige läbi viiteliste ja definitiivsete normide. Viitelised normid sisaldavad viidet samas õigusaktis sisalduvale normile, legaaldefinitsioonid definitiivsete normidena ühtlustavad ning täpsustavad õigusterminite kasutust. Järgides ühtset terminite süsteemi, sidudes viidete abil õigustloova akti erinevaid struktuuriosasid, tagatakse akti mitteamorfsus. Mitteamorfsusega võib siduda ka seadusteksti eesmärgipärasuse, sest samast ideest, samast eesmärgist peaks olema kantud kogu tekst, seeläbi ühendades erinevad elemendid. SHKS-s leidub kõiki tuvastatud mitteamorfsuse elemente, sisaldades mittetäielike
b) on kästud, et seadused on täitmiseks, c) on kästud ja sanktsioneeritud, et õigusnormide täitmist valvavad ametnikud karistavad keelu rikkujaid, d) norm kehtib efektiivselt ehk funktsioneerib, kui seda üldiselt täidetakse, rikkujaid karistatakse ja üldsus kiidab seaduskuulekuse heaks, e) norm kehtib formaalselt, kui tingimused (a), (b) ja (c) on legitiimselt vormistatud ja kehtestatud; vorminõuded esinevad ühtlasi kas tavaõiguse normidena või seadusenormidena, f) seadusandja, seaduste vastuvõtmise ja avaldamise kord on üldiselt teada ja äratuntav, g) normi ettekirjutus on reaalselt täidetav ega ole vastuolus teiste normidega h) normi subjektid üldiselt teavad normi ettekirjutust või oskavad sellele vastavalt käituda. Õigusnormi eristab tavanormist: Legaaldefinitsioon (a), konstitutsiooniline üldnorm (b), kompetentset organit volitav
ka tsiviil-, kriminaal- ja protsessuaalseid norme; 5) pretsedendiõigus - kohtulahenditega loodav õigus; 6) korporatiivne õigus - juriidilise isiku liikmeks osanikuks või aktsionäriks olemisest tulenevad õigused; 7) normatiivaktid (fikseeritud positiivne õigus); 8) õiguse üldpõhimõtted [tsiviliseeritud ühiskondades tunnustatud õiguse üldised põhimõtted], ja moraalipõhi-mõtted, väärtused ja hinnangud [sh printsiibid normidena nt konstitutsioonides, eetikanormistikud jm]; 9) judikatuur - kohtulahendid ja kohtujuhised; 10) doktriin [doktriinid, õpetused, teooriad, kontseptsioonid]. LIIGITUS ÕIGUSAKTI FUNKTSIOONI JÄRGI: Kui võtta alusels õigusakti vastuvõtnud organi tegevuse sisu, siis jaotuvad õiguse allikad: 1. LEGISLATIIVAKTIDEKS vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt - seadusandliku riigivõimu õigusaktid e legislatiivaktid (seadused); 2
Töö normeerimisel võetakse arvesse: mis tüüpi tootmisega on tegemist (mass-, seeria-, individuaaltootmine); kuidas sooritatakse tööoperatsioone (käsitsi, mehhaniseeritult, käsimasinaga, automaatseadmetega jne.); tootmisprotsessi korduvust ja kestust (tsükliline, perioodiline, pidev). Töö normeerimine on kasutamata tööajareservide avastamise ja tööviljakuse tõstmise üks olulisemaid eeldusi. Töönormid võivad olla kas aja-, tootlus-, teenindus- või töötajate arvu normidena. Ajanorm on mingi töö sooritamiseks ettenähtud aeg, mille puhul on tagatud töökoha tootmisvõimsuste ja sel alal omandatud kogemuste täielik ärakasutami-ne. Täiendavad ajakulud, mis on tingitud tööreziimist kõrvalekaldumistest, pole ajanormides ette nähtud. Tootlusnorm on teatud ajaühikus(tunnis, vahetuses)valmistamiseks ette nähtud toodangu hulk (tükkides, meetrites, tonnides). Kasutatakse peamiselt masstoot-mise puhul. Tootlusnorm leitakse toodetavatele esemetele varem leitud
neid piire hinnangusse üle … alati on võimalus, et iga interpretatsiooni saab teise, paremaga üles kaaluda, hinnang ei saa iial olla lõplik Instrumentaaldeterminism: Teooria, kus K-tõlgendusel tõlgendatakse teoseid kuuluvana kategooriasse (žanritesse, stilistilistesse vooludesse, kunstiliikidesse jne). Kategooriad kannavad endas hindamise instrumente (kunstilised eesmärgid), mis toimivad üksikteose hindamisel normidena. 8. Mis on ekstrakategoriaalne determinism? Tõlgendus on hinnanguliselt laetud - kategooriad ei ole formaalsed (neutraalsed) kastid, vaid asetsevad teatud hierarhias (žanrikriitikast tuntud idee). 9. loeng: Kunsti hindamine I 1. Iseloomustage hindamist kui väärtustamist. “ma hindan kunsti” tähendab “ma pean kunstist lugu” Nt. “hindan kunsti eelkõige tema aususe ja siiruse pärast” “elus hindan kunsti ja vaba loomingut, mitte raha ja kuulsust”
Tänu kirikukogu otsustele kasvas kirikus paavsti võimu tsentraliseeritus ja laienes kuuria jurisdiktsioon. Samal ajal kasvas kanoonilise õiguse geograafiline levik maadeavastustega kaasnenud misjoni tõttu, eriti tuntav oli kanoonilise õiguse roll Ladina-Ameerikas. Ka anglo- ameerika maades säilitas kanooniline õigus veel oma mõju, eelkõige protsessiõiguses. Paljuski säilisid kanoonilise õiguse normid sekulariseeritud ilmaliku õiguse normidena või vastureformatsiooni ning valgustuse ajal kehtestatud riiklikes kirikuseadustes. Lõplikult taandus kanoonilise õiguse mõju pärast Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika Iseseisvussõda. 18. Kristliku kiriku ja ilmaliku riigi suhete ajalooline areng. I - keelatud sekt, distantseerub ilmalikust võimust ja ootab kannatades selle lõppu (varakristlus) II- riigikirik, mida kristlikud valitsejad juhivad ka kiriklikes küsimustes.
selgub, et tegemist pole ei järvepinna kujutamisega(st väär S-tõlgendus), ega ka impressionistliku maaliga(st väär K-tõlgendus). Järeldus: neile tõlgendustele tuginevad hinnangud pole mitte üksnes väärad, vaid koguni väärtusetud. Instrumentaaldetermism K-tõlgendusel tõlgendatakse teoseid kuuluvana kategooriasse. Kategooriad kannavad endas hindamise instrumente(kunstilised eesmärgid), mis toimivad üksikteose hindamisel normidena. Kui fikseerida kategooria, millesse teos kuulub, siis saab kasutada vahendeid, et hinnata, kas teos on omas kategoorias hea või mitte. Interpretatsioon määrab siis ka normid, mille termineis teost hinnatakse. 8. Mis on ekstrakategoriaalne determinism? Tõlgendus on hinnanguliselt laetud kategooriad ei ole formaalsed kastid, vaid asetsevad teatud hierarhias. IX. Kunsti hindamine I 1. Iseloomustage hindamist kui väärtustamist.
Järeldus: neile tõlgendustele tuginevad hinnangud pole mitte üksnes väärad, vaid koguni väärtusetud. Bivalentsuse ja asümmeetria probleem. Instrumentaaldeterminism – kategoriaalsel-tõlgendusel tõlgendatakse teoseid kuuluvana kategooriatesse (žanritesse, stilistilistesse vooludesse, kunstiliikidesse jne). Kategooriad kannavad endas hindamise instrumente (kunstilised eesmärgid), mis toimivad üksikteose hindamisel normidena. Instrumentalismi tunnused – anti-romantiline (kunsti loomine, kogemine, hindamine jne toimib kategooriate eeldusel), objektivistlik (pole midagi salapärast), ratsionalistik (hinnanguid põhinevad kategooriatel), anti-universalistlik (ei nõuta, et kunstiteoseid hinnates tuleb lähtuda mingist kategooriaülesest universaalsest tunnusest). 8. Mis on ekstrakategoriaalne determinism? Tõlgendus on hinnanguliselt laetud – kategooriad ei ole formaalsed (neutraalsed) kastid, vaid
seotud positiivse õigusega. Absoluutset võimude lahusust ei saa õigusriigilt nõuda. Võimude vastastikune kontrollimine tagab kodanike vabaduse. EV PS Kv Rahvusvahelised lepingud ei too lepingupooleks mitteolevale riigile kohustusi ega õigusi ilma selle riigi nõusolekuta. Rahvusvahelised lepingus, mille osapooleks EV on, on Eestile siduvad ja siseriiklikult rakendatavad sellest sõltumata, kas nende normid on käsitatavad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidena või mitte. V teema. Õiguskorra struktuurist ja süsteemist 1. Õiguskorra mõistest. Kord on aati ühiskondliku võimukasutuse nähtus. Seadusanlikku võimu kasutav organ kehtestab õigusnorme, millest tervikuna moodustub õiguskord. Süsteem on midagi rohkemat kui pelk õiguslik võimukorraldus. 2. Õiguskorra vertikaalsest struktuurist: 2.1. Normi kontroll. 2.2. Konstitutsiooni kehtimise põhistamiseks mõeldud doktriinid. 3. Õiguskorra horisontaalsest struktuurist. 4. Õiguskorra
Põhiõigused on riikluse eksisteerimise ja funktsioneerimise seisukohalt sedavõrd olulised, et nende võimaldamist või mittevõimaldamist ei saaks jätta lihtseaduste määratleda. Seejuures on põhiõigused ülimalt avatud ja määramatud, eeldades nende kohaldajalt suurt tõlgendamisvaeva. Nt: maini PS §27 lg 1 perekonda, tõstes sellega perekonna põhiseaduslikuks väärtuseks. PS väärtused ei moodusta hierarhiat, vaid need on PS normidena kõik formaalselt ühel tasandil. Vastuolude lahendamisel tuleb arvestada kollideeruvaid õigusväärtusi ja konkreetseid asjaolusid nign võtta abiks proportsionaalsuse põhimõte (PS§11 komm 3). Sel viisil moodustub ühtne põhiseaduslik väärtuskord, mis on kogu õiguskorra aluseks. Juba 21. 02. 1918 a. manifestis nägi p 1 ette, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud, vaatamata usu, rahvuse
seaduses sisalduvat K-i. Briti oma on kirjutamata Kn. Elementideks: 1) keskajas pärit aktid 2) paar kuni kolmkümmend parlamendis vastuvõetud K-list akti (statuudid) 3) arvukalt kohtupretsedente 4) riigiõiguslikud tavad on riike, kus religioon on materiaalses mõttes K-i osa islamimaad nt. Eristatakse veel juriidilist K-i, faktilist K-i, fiktiivset K-i. Ühendriikides räägitakse ka nn elavast K-st. 1) juriidiline Kn on Kn sellisena, nagu t aon normidena kirja pandud. Ei omista sellele tähelepanu, kas ja kuidas norme tegelikkuses rakendatakse. 2) faktiline Kn on K-lised suhted sellisena nagu nad on tegelikkuses olemas. Sellele on lähedane USA nn elav konstitutsioon. Mitte alati ei vasta juriidilise Kn tegelikele K-listele suhetele. Kui juriidilist K-i üldse või põhituumikus ei järgita, siis on tegemist fiktiivse K-ga. (Weimari Vabariigi PS 1933.a ). Praha kevade ajal 1968 uus Knkohtu moodustamiseks, jõustus kümnendeid hiljem alles
kirikukogu otsustele kasvas kirikus paavsti võimu tsentraliseeritus ja laienes kuuria jurisdiktsioon. Samal ajal kasvas kanoonilise õiguse geograafiline levik maadeavastustega kaasnenud misjoni tõttu, eriti tuntav oli kanoonilise õiguse roll Ladina-Ameerikas. Ka anglo- ameerika maades säilitas kanooniline õigus veel oma mõju, eelkõige protsessiõiguses. Paljuski säilisid kanoonilise õiguse normid sekulariseeritud ilmaliku õiguse normidena või vastureformatsiooni ning valgustuse ajal kehtestatud riiklikes kirikuseadustes. Lõplikult taandus kanoonilise õiguse mõju pärast Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika Iseseisvussõda. 2. Kanoonilise õiguse allikad 2.1. Ühised allikad rooma-katoliku ja kreeka-katoliku (ortodoksi) kirikule 2.1.1. Piibel · Vana Testament (VT) · Uus Testament (UT) Põhimõttelise otsustuse VT kui kanoonilise õiguse allika suhtes langetas 49.a. apostlik kirikukogu
Ilmar Tammelo otsis terve elu õigluse kriteeriumeid. Tammelo tõdes, et õigluse idee taga peituvad konteptsioonid pole mitte lihtsalt erinevad, vaid need võivad olla isegi vasturääkivad. Samas ei süvenenud ta erinevalt teistest filosoofidest mõiste analüüsi, vaid püüdis ise välja pakkuda normatiivseid kriteeriume, mille alusel tehtud otsused oleksid õiglased. Tammelo eristab õigluse moraalseid, juriidilisi ja tõelisi põhimõtteid/kriteeriume. Ta formuleerib need kriteeriumid normidena. Nende kriteeriumite kriitika on see, et ta ei lisa kriteeriumite juurde selgitusi ja need on esitatud ilma seoseid näitamata. Kriteeriumid ei ole mõeldud üksijuhtumi lahendamiseks, vaid need on aluseks õigluskorra kujundamisel. Kriteeriumid on avatud, võib ka uusi lisanduda. MORAALSED KRITEERIUMID: 1. VAESUST PEAB VÄHENDAMA VÕI KÕRVALDAMA 2. ÜHE JAOKS EBASOOVITAVAT EI TOHI TEISE JAOKS LISADA 3. OTSUSTUS PEAB OLEMA TEHTUD KASUTATAVANA KÕIGI SARNASTE JUHTUDE JAOKS 4
vaatamata sellele, et kui isik ei olnud süüdi ebaõige toetuse saamisel, peab tagastama raha, hoolimata kas juba ära kasutatud või mitte. §6 Eraõiguse normide subsidiaarne kasutamine haldusõiguses Haldus võib haldusõiguse rakendamisel lünki täita eraõiguslike normidega, sellisel juhul ei ole tegemist siiski mitte eraõiguse, vaid haldusõiguse tasandiga, kus eraõiguse norme rakendatakse avaliku õiguse normidena. Sellisel juhul on need suhted samaliigilised. Neid rakendatavaid eraõiguse norme tuleb tõlgendada ja rakendada lähtuvalt avalikust õigusest, s.t. näiteks teha võib vaid seda mis on lubatud, mitte nagu eraõiguses, et lubatud on ka see mis ei ole keelatud. Eraõiguslike normide kasutamise käsitlused: 1. on olemas õiguse üldised põhimõtted, mis on normeeritud tsiviilõiguses, kuid mis kehtivad üldosana kogu õiguse kohta 2
määratletud. Dispositsioon määrab ära käitumisreegli, mis käsib, lubab või soovitab. Sanktsioon näeb ette abinõu käitumiseeskirja rikkumise puhul. Hüpotees, dispositsioon ja sanktsioon ei pruugi olla ühes õigusaktis. Haldus võib haldusõiguse rakendamisel lünki täita eraõiguslike normidega, sellisel juhul ei ole tegemist siiski mitte eraõiguse, vaid haldusõiguse tasandiga, kus eraõiguse norme rakendatakse avaliku õiguse normidena. Sellisel juhul on need suhted samaliigilised. Neid rakendatavaid eraõiguse norme tuleb tõlgendada ja rakendada lähtuvalt avalikust õigusest, s.t. näiteks teha võib vaid seda mis on lubatud, mitte nagu eraõiguses, et lubatud on ka see mis ei ole keelatud. 6. §6 Euroopa Liidu õiguse mõju Eesti haldusõigusele EL on volitatud välja andma haldusnorme, mis on otsekohaldatavad liikmesriikides
Tammelo püüdis ise välja töötada normatiivseid kriteeriume, mille olemasolul oleksid otsustused õiglased. Adekvaatse normi sünd seisneb püüdes õiguse sisemise õigustusvõime poole. Teisisõnu - õigus peaks olema üha enam mõistuse poolt põhjendatav. Tammelo proovib sellised kriteeriumid ka formuleerida. Tammelo eristab õigluse moraalseid, juriidilisi ja tõelisi põhimõtteid/kriteeriume. Ta formuleerib need kriteeriumid normidena. Nende kriteeriumite kriitika on see, et ta ei lisa kriteeriumite juurde selgitusi ja need on esitatud ilma seoseid näitamata. Kriteeriumid ei ole mõeldud üksijuhtumi lahendamiseks, vaid need on aluseks õigluskorra kujundamisel. Kriteeriumid on avatud, võib ka uusi lisanduda. Tammelo eristab õigluse moraalseid, juriidilisi ja tõelisi põhimõtteid, mis kõik kuuluvad õigluskorda. Tammelo formuleerib need kriteeriumid normidena, mille eesmärk on esitada õigluse
vaatamata sellele, et kui isik ei olnud süüdi ebaõige toetuse saamisel, peab tagastama raha, hoolimata kas juba ära kasutatud või mitte. §6 Eraõiguse normide subsidiaarne kasutamine haldusõiguses Haldus võib haldusõiguse rakendamisel lünki täita eraõiguslike normidega, sellisel juhul ei ole tegemist siiski mitte eraõiguse, vaid haldusõiguse tasandiga, kus eraõiguse norme rakendatakse avaliku õiguse normidena. Sellisel juhul on need suhted samaliigilised. Neid rakendatavaid eraõiguse norme tuleb tõlgendada ja rakendada lähtuvalt avalikust õigusest, s.t. näiteks teha võib vaid seda mis on lubatud, mitte nagu eraõiguses, et lubatud on ka see mis ei ole keelatud. Eraõiguslike normide kasutamise käsitlused: 1. on olemas õiguse üldised põhimõtted, mis on normeeritud tsiviilõiguses, kuid mis kehtivad üldosana kogu õiguse kohta 2
osa, mis käsitleb vabadusekaotuslike karistuste täideviimist. Vangistusseadusest tulenev vangistusõigus on kõige mahukam kriminaaltäitevõiguse haru. Vangistusõigus ei ole muudest õigusharudest isoleeritud. Näiteks need vangistusseaduse sätted, mis käsitlevad isiku põhiõiguste piiramist, on riigiõiguslikud; sotsiaalhoolekannet ja vanglateenistust reguleerivad sätted aga on vaadeldavad töö- ja sotsiaalõiguse normidena.16 Vang§ § 1 toob välja seaduse rakendusala, vastavalt sellele reguleerib vangistusseadus karistusliikide (arest, vangistus) täideviimist, eelvangistuse täideviimist ning vanglateenistuse tegevust. Vangistusõigus moodustab omakorda olulise osa kriminaaltäitevõigusest, lisaks vangistusõigusele kuuluvad sinna ka täitemenetlusõigus ja kriminaalhooldusõigus. Täitemenetlusõigus reguleerib võlgniku, sissenõudja ja kohtutäituri õigusi ja kohustusi, seega
Riik on üks institutsioon ühiskonna sees, lisaks temale veel haridus, majandus. Ta omapärane, sest ta seotud kõigi teiste ühiskonnas olevate institutsioonidega ja muude värkidega. Ilmselt on üheks institutsiooniks ka õigus. Peab ka küsima, kelle tahe on õigus. Positivismis on õigus riigi tahe. Õigus võib olla väga mitmesuguste gruppide tahe. 4. Sotsiaalsed normid. Õigusnormid sotsiaalsete normidena. Õigusnormide erijooned teiste sotsiaalsete normidega võrreldes.5 Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sotsiaalse grupi huvides. Määravad käitumise peamised parameetrid. Sotsiaalne norm (ettekirjutus) on keeld, käsk või luba midagi teha ja see on esitatud pöördumisena indiviidi, sotsiaalse grupi või ühiskonna poole
väheneb oluliselt ja sellest ei saada aru · Teooria autorite arvates rakendavad inimesed alkoholi mõjul rohkem sunnitoiminguid, kuna nad ei suuda hinnata sunnitoimingu kulusid adekvaatselt · Sunnitoimingute otsused käsitlevad sageli õiglust. Kui teatud lubadustest kinni pidada, saame me uskuda õiglasesse maailma, kus piisab teatud reeglite järgimisest · Üheks lihtsaks, kuid oluliseks reegliks on, et peame oma korda ootama, et saada seda, mida tahame. Käitumisreegleid saab mõista normidena, mille kohta arvatakse, et kes rikub neist üht, rikub kindlasti ka teisi · Õigluse reeglid ei sisalda mitte ainult normide lubamist vaid ka vastutust oma toimingute eest. Eri inimrühmadel on erinevad normid (nt abordi lubvatavuse / lubamatuse näide) · Ümberjagav õiglus käsitleb uskumust, et häbiväärset käitumist tuleks karistada · Normide rikkumised jaotuvad kolme klassi:
b) on kästud, et seadused on täitmiseks, c) on kästud ja sanktsioneeritud, et õigusnormide täitmist valvavad ametnikud karistavad keelu rikkujaid, d) norm kehtib efektiivselt ehk funktsioneerib, kui seda üldiselt täidetakse, rikkujaid karistatakse ja üldsus kiidab seaduskuulekuse heaks, e) norm kehtib formaalselt, kui tingimused (a), (b) ja (c) on legitiimselt vormistatud ja kehtestatud; vorminõuded esinevad ühtlasi kas tavaõiguse normidena või seadusenormidena, f) seadusandja, seaduste vastuvõtmise ja avaldamise kord on üldiselt teada ja äratuntav, g) normi ettekirjutus on reaalselt täidetav ega ole vastuolus teiste normidega h) normi subjektid üldiselt teavad normi ettekirjutust või oskavad sellele vastavalt käituda. Õigusnormi eristab tavanormist: Legaaldefinitsioon (a), konstitutsiooniline üldnorm (b), kompetentset organit volitav
funktsionaalsetest rollidest. Norm semioloogilises käsitluses on sama objektiivne, kui on seda norm strukturaalses ühiskonnamudelis. Koos inimeste intellektuaalsete võimete kasvuga, uute ressursside ja tehnoloogiate sotsiaalsesse käibesse tulekuga jmt omandava asjad, nähtused, protsessid varasemaga võrreldes uue sisu, muutub sotsiaalse ruumi kvaliteet tervikuna. Õigusnormid sotsiaalsete normidena. Sotsiaalse kogemuse, harjumuse, kombestiku, traditsiooni vmt pinnalt välja kujunenud. Mida suuremal määral inimene tunnetab ja mõistab ühiskonnas toimuvaid seaduspärasusi, sotsiaalse olemise normi, mida enam ta oma tegelikus käitumises normiga arvestab, seda ladusam konfliktitum on nii individuaalne sulandumine ühiskonda kui ka populatsiooni. Väärtussüsteem on kultuuri, sotsiaalse ruumi kontekstis ülimalt oluline fenomen, teatavas mõttes transformeeriv lüli,
Organisatsionslehre. 1. Auflage. Darmstadt: Winklers Verlag. Gebrüder Grimm, 1998, lk. 5 organiseerimine tihedalt seotud plaanimisega ja inimeste juhtimisega. Organiseerimise seos plaanimisega avaldub järgmises: · kuivõrd kõiki ettevõtte tegevusi planeeritakse, siis on olemas ka organisatsiooni tegevuse plaanimine, · kuna kõiki ettevõtte tegevusi organiseeritakse, siis on olemas ka plaanimise organiseerimine, · organiseerimise tulemuseks on kord ja reeglid, mis toimivad normidena. Organiseerimine ja inimeste juhtimine on mõlemad juhtimisfunktsioonid, mille abil struktureeritakse ja koordineeritakse inimreste käitumist selliselt, et saaksid realiseeritud ettevõttepoliitikas visandatud ja plaanimisel konkretiseeritud eesmärgid ning meetmed. Nende põhimõtteline erinevus seisneb ainult vormis, mille abil käitumisootusi stabiliseeritakse ja läbi viiakse. Organiseerimine tähendab käitumisootuste formaliseerimist, st formaalsete reeglite väljatöötamist. Viimased
annaabi.ee 
