kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15
· Kuidas on Gregorius I seotud gregoriuse lauluga? Gregorius ühtlustas ja uuendas liturgilised tekstid, mis said lääne kirikulaulu aluseks. · Mis on missa? Kirjelda. - On läänekiriku (peamiselt rooma-katoliku) traditsiooniline armulauaga jumalateenistus, välja kujunenud Keskajal, vaimulik, ladinakeelne, proosatekst, mitmehäälne · Kirjelda noodikirja arengut Vanim säilinud üleskirjutis on pärit 8.-9. Saj, 10. Saj tekkis noodijooned, 12.saj võeti kasutusele kvadraatneumad, 13.saj oli lisatud hääl muutunud märksa liikuvamaks. · Jutusta mitmehäälsuse tekkimisest. - Oletatakse, et mitmehäälse vaimuliku koorilaulu tekkimiseks andis tõuke nii oreli levik kui ka Briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Aeg ei ole täpselt teada, millal keskaegsed kirikukoorid hakkasid vaimulikke laule laulma mitmehäälselt.
punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. 2) Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA- noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. 3) 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. 4) Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. 11. Neuma areng keskajal- 8-9.sajandil kirjutati sõnade kohale. Kuna noodijooni veel ei
Gregooriuse laul Levis 8.-9. sajandil, mil kujunes Frangi suurriik. Sel ajal tekkis ka vajadus ühtlustada liturgiline laul tohutu suurel territooriumil. Need tuli kirja panna. Muusika pandi kirja neumade, ehk märgetega, mis kirjutati sõnade kohale. Noodijooni sel ajal ei tuntud ja nii ei tähistatud erineva kõrgusega üksikhelisid, vaid 1-4 helist koosnevaid meloodiaelemente. X sajandil võeti ka kasutusele noodijooned, kuhu peale märgiti neumad. XI sajandil võeti kasutusele kompaktne joontesüsteem, mille loojaks oli Guido Arezzost. Joonte arv sõltus seal otstarbest. Ta võttis ka kasutusele absoluutseid kõrgusi tähistavad tähtnimetused (a,b,c,d,e,f,g). Muusikaõpetuseks võeti kasutusel nn Guido käsi, kus 20 erinevat sõrmeliigest seati vastavusse tollase helisüsteemi 20 heliga. 12. ilmusid neumadele ka noodipead ja noodimärgid. Suuline muusikakultuur muutus kirjalikuks.
ühtlustas liturgia ja kirikulaulu. Rütm – heliväärtuste korrastamine Missa on:1)päevakeskne jumalateenistus roomakatoliku kirikus 2)muusikaline suurteos ordinaariumi tekstidele (5-osaline) Missa ordinaariumi laulud: 1)Kyrie 2)Gloria 3)Credo 4)Sanctus 5)Agnus Dei 8.-9.sajandl, mil kujunes Frangi suurriik , tekkis vajadus ühtlustada litugiline laul tohutu suurel territooriumil. Muusika pandi kirja neumadega (keskaja noodikirja märk), mis kirjutati sõnade kohale. 10.s võeti kasutusele noodijooned, et märkida täpsemalt üles helikõrgusi. 11.s võeti kasutuselekompaksete joonte süsteem, mis on püsind tänase päevani. Mitmehäälsus tekkis kloostri ja kiriku kultuuris u 10.s (impro). 11.-12.s lauldi juba noodist. Esimeseks mitmehääseks žanriks on organum (lisahääle juurdelaulmine gregoriuse laulule). 2 liiki: 1)paralleelorganum 2)vaba organum. Nende õitseaeg 1150-1250 Pariisis. Loninus ja Perotinus. Esmene koorkond – Notre Dame’i. 13.s lõpus organum hääbub ja annab teed
· Credo in unum Deum (Mina usun ainsasse Jumalasse) lauldakse pärast jutlsu sõnaliturgia lõpulauluna · Sanctus/ Benedisctus (Püha/ Kiidetud olgu) - lauldakse altarirituaali aja · Agnus Dei (Jumala Tall) - lauldakse enne armulaua jagamist · neumad kirjutati sõnade kohale, kuna noodijooni ei tuntud · · 10. saj võeti kasutusele noodijooned (2-10 joont) · Guido Arezzost võttis 11. sajandil kasutusele kompaktse joonte süsteemi, mis on püsinud tänaseni. · vagandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ja võisid olla sisult üsna siivutud. · Kangelaslaulud - pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate meloodiatega.( esitasid zonglöörid ehk menestrelid).
vaba meetrumiga, lähtub loomuliku kõne rütmist, levis suuliselt Neima - Noodimärk, mis tähistas 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Guido Arezzost Muusikateoreetik 11.saj-l. Võttis kasutusele kompaktse joonte süsteemi, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. Joonte arv sõltus otstarbest. Muusikaline tsükkel MISSA - on üks lääne kirikumuusika põhivorme. Koosneb missa ordinaariumi osadest Missa proopriumi ja ordinaariumi (üldiselt,pole vaja nimetada) I Kyrie eleison - Issand, halasta II Gloria in excelsis Deo - au (Au olguJumalale kõrges) III Credo in unum Deum- usun (Mina usun ainsasse Jumalasse) IV Sanctus/Benedictus -Püha/Kiidetud olgu V Agnus dei - Jumalatall
Gloria in excelsis Deo - au olgu Jumalale kõrges (sissejuh) Credo in unum Deum - Mina usun ainsasse Jumalasse (sõnaliturgia lõpulauluna) Sanctius/Benedictus - Püha, kiidetud olgu(altarirituaali ajal) Agnus Dei - Jumala Tall (enne armulaua jagamist) Epistel - manitsuskõne Credo - usutunnistus pater noster- Meie isa palve Lõppeb alati sõnadega - Dona nobis pacem- anna meile rahu Al 8.saj hakati noote kirja panema. Guido Arezzost võttis kasutusele nootide silpnimed + noodijooned. UT RE MI FA SOL LA SI Vangandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud - panid kirja laule väljaspoolt kirikuid Kangelaslaulud-pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi väga lihtsate meloodiatega. Kuulsaim prantsuse rahvuseepois "Rolandi laul" (Karl Suure ajast). Esitajateks olid alamast seisusest rändmuusikud e zonglöörid e menestrelid. Rüütlilaul- ainus keskaegse mittekirikliku luule ja laulu valdkond. naiselike väärtuste ülistamine
kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15
ladinakeelne, vaimulik laul. Tekkis 6. - 7. sajandil. Eriti omased on tekst ja sõnum, GK on ühehäälne ja ilma saateta, laulu rütm lähtub kõne rütmist. 9. Missa on igapäevane peamine kristliku kiriku jumalateenistus, millel on keeruline, mitmete rituaalidega seotud ülesehitus. Missa ordinaariumi osad: Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus/Benedictus, Agnus Dei. 10. Keskajal märgiti noodikirja üles neumade abil. Guido Arezzost võttis kasutusele noodijooned ja asetas neile neumad. Helikõrguste meelde jätmiseks valis ta Johannese hümni värsiridade algussilbid. 11. Esimesed ilmaliku muusika üleskirjutised on pärit 11. ja 12. sajandist. Tänaseni on säilunud rüütlilaulud ja kangelaslaulud (,,Rolandi laul"). 12. Saksamaal- minnesingerid; Lõuna-Prantsusmaal- trubaduurid; Põhja-Prantsusmaal- truväärid. 13. 2 murrangulist sündmust: tekkis noodikiri ja mitmehäälne laulmine. 14. Organum kujunes välja 9. sajandil
Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15
Keskajal tekkis ka kiriku igapäevane tähtsaim liturgia, milleks on missa. See jaguneb ordinariumiks ja propriumiks. Ordinarium jaguneb omakorda viieks (Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus/Benedictus ja Agnus Dei). Kuna puudus noodikiri, mis tekkis samuti keskajal, levis Gregoriuse laul sajandeid suulisel teel. Noodikiri tekkis kloostrites, kus vaimulikud hakkasid selle abil kirja panema liturgilisi tekste. Noodimärkideks olid neumad. Noodijooned ja silpnimetused tekkisid aga alles 11. sajandil. Üheks tähtsaimaks selle aja muusikateoreetikuks võib lugeda Guido Arezzost. Kuna üles kirjutati vaid liturgilist muusikat, siis ilmalikust muusikast keskajal on palju vähem informatsiooni. Rändavaid üliõpilasi või teenistuseta vaimulikke, kes laulsid keskajal ilmalikke ladinakeelseid siivutuma sisuga armu- ja joogilaule, nimetati goljaarideks ehk vagandideks. Nende tuntuim luulekogumik oli ,,Carmina Burana". 11
Laulus kõige olulisem tekst ja sõnum. NOODIKIRI Greogooriuse koraan on sajandeid levinud ja kujunenud suulise kujuna. Tõsisem vajadus noodikirja järele tekkis 8.sajand. Oli seotud Frangi suur riigi kujunemisega ja Karl Suurega. Frangi riigi võimalus ühtlustada liturgilist laulu. Noodikirja näited pärinevad 8-9.sajandist, kui noodimärkidena kasutati neumasid Nõumad - märki,... Helide kogumik 1-4 helist koosnev meloodiaelement 10.sajand võeti kasutusele noodijooned ühest kuni kümne jooneni. 11.sajandil võeti kasutusele kompakne joonesüsteem Guido Arirrost Helikõrgusi kasutavad nii jooned, joonepead, joonevahed. Tänapäeval 5-jooneline 12.sajand ilmusid neumadele neljakandilised noodipead. Silpnimeussed-Guida.a..... Ut,Re,Mi,Fa,Sol,La ILMALIK MUUSIKA Laulmine ja pillimäng väljaspool kirikuid ei vajanud kirja pandud
koguduse seas ja pani need viisid ka kirja. Gregorius Suur Paavsti ametis olles tegi Ambrosiuse tööd ilusasti edasi. Ta kogus ja pärandas leitud viise. Ta määras ära kirikus lauldavad laulud ja neid nimetati Gregoriuse koraalideks. Noodikiri Tänapäevane noodikiri hakkas välja kujunema 9. Sajandi. Tulid kasutusele neumad. Need noodimärgid kirjutati sõnade kohale ja tähistas meloodiat. 13. 14. Sajand tulid kasutusele uued noodijooned ja uued märgid. Keskaja teisel poolel kujunes välja missa, mis koosnes: I. Ordinaarium- koosneb 5 osast, mille tekstid jäävad muutumatuks kogu kirikuaste jooksul a) Kyrie Issand halasta b) Gloria Au olgu c) Credo Usuvanne d) Sanctus/Benedictus Püha/kiidetud olgu e) Agnus Dei Jumala tall II. Proprium teksid muutuvad vastavalt kiriku kalendrile III. Õpetlikud tekstid ja evangeeniumi lõigud
- Motetis on aluseks varem tuntud viis(algselt kirikulaul, hiljem ka ilmalik meloodia, ülemised hääled on uute sõnad. - POLÜFOONIA – mitmehäälsus, kus kõik hääled on iseseisvad ja võrdse tähtsusega. Noodikiri - NEUMAD – erilised märgid, mistähistavad viisi liikumise suunda ja rütmi, kuid mitte helide täpset kõrgust. - Seoses mitm.häälsusega tekkis vajadus täpsema noodikirja järele - 11.saj võttis munk Buido Arezzost kasutusele noodijooned ja asetas sinna neumad. Aja jooksul arenesid neumadest noodid. - Muusika kulges sujuvalt teksti järgi, ei vajanud taktijooni - Helilaad:4 põhilaadi – dooria, früügia, lüüdia, miksdüüdia Ilmalik Laul - Keskaegsest ilmalikust muusikast tuntakse kõige enam rüütlilaulu - Tekkist 11.saj lõpus Lõuna-Prantsusmaal(seal nimetati Trubaduurideks), Põhja- prantsusmaal(Truväärideks) ja Saksamaal(Minnesingeriteks)
Ilmalik laul Kõige tuntum rüütlilaul (tekkis 11 saj lõpul Lõuna-Prantsusmaal) Rüütlilaulikud tegutsesid õukondade juures- tegeledes luuletamise ning laulmisega (teemd: armastus ja sõjateenistus) Tuntuim rüütlilaulik 12 saj inglise kuningas Richard Lõvisüda Noodikirja kujunemine- kirjutati üles neumade abil Neumad- tähistasid viisi liikumist ning rütmi, aga mitte helide täpset kõrgust Mitmehäälsus nõudis täpsemat noodikirja. 11 saj võttis munk Guido Arezzost kasutusele noodijooned ning sinna neumad. Aja jooksul arenesid neumadest noodid. (jäeti kirjutamata taktijooned) Mitmehäälsuse kujunemine algas 11-12 saj Lääne-Euroopa kirikutest Algselt ainsaks mitmehäälsuse vormiks organum. 12-13 saj organumi õitsenguaeg ( 13 saj kujunes motett, kõige olulisem mitmehäälsuse vorm) Algselt kujutas kirikumuusika vormi, milles alumine hääl oli Gregooriuse laulust laenatud ning selle kohale lisati uute tekstidega uued hääled
kunstimuusikale. Missa -Katolikiukiriku peajumalateenistus -igapäevane -seotud rituaalidega Jaguneb kaheks: -Missaordinaarium ehk kohustuslikud igal missal -Missaproprium ehk lisatakse vastavalt kirikukalendri päeval Ordinaariumi osad: Kyrie (palvelaul) Gloria (ülistuslaul) Credo (usutunnistus) Sanctus /Benedictus Agnus Dei (palvelaul) Noodikirja kujunemine -8.saj-9.saj Frangi riigi lõhenemise tõttu -Neuma ehk viibe -Noodijooned Guido Arezzost: -tegi joonte süsteemi -Algselt kasutati 4-ja noodijoont Ilmalik muusika ja rüütli poeesia -Vagandid ehk rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud -12.saj- esimesed üleskirjutised (kunstmuusika) -Kiriku hümnide periood -Kangelaslaulud, esitajad olid zonglöörid -Rändmuusikud ühinesid tihti vennaskondadeks Rüütlililaul -Alguse sai 11.saj -Araabi kultuuri mõjutused -Muusika ja luuletekst lahutamatu
4. Millal ja miks tekkis vajadus noodikirja kasutuse järele? 8.-9. sajandil tekkis Frangi suurriik ja oli vaja ühtlustada liturgiline laul suurel territooriumil. Tekstid ja meloodiad tuli kirja panna. 5. Kirjelda noodikirja arengut. Muusikat pandi kirja neumadega (märk, viibe), mis kirjutati sõnade kohale. 10. sajandil prooviti märkida üles ka täpsemaid helikõrgusi, otstarbekaks osutus neumade kirjutamine eri kõrgustele. Selleks võeti kasutusele noodijooned, mida võis olla 2-10. Guido Arezzost võttis 11. sajandil kasutusele joonte süsteemi, mis on kehtivad ka tänapäeval. 6. Nimeta ja kirjelda mitmehäälsuse tüüpe keskajal. · Organum- gregooriuse ühehäälsele laulule lisati alguses üks, hiljem mitu saatehäält. Saavutas oma õitsengu 12.-13. sajandil Prantsusmaal, eriti Pariisis. Organum oli rikkalikult kaunistatud ülahäältega. Organumide meistrid olid Leoninus ja Perotinus. · Motett- kujunes 13. sajandil
· Kaunistatud (melismaatiline) stiill melismid ehk pikad vokaliisid on sees. HELILAADID: · Finalis võrreldav toonikaga, lõpuheliks. Põhi- ja kõrvallaadil ühine. · Tenor domineeriv heli, selle ümber liigub meloodia, toimub retsiteerimine. Võrreldav dominandiga, põhi- ja kõrvallaadil erinev. Neumad 1-4 helist koosnev meloodiaelement, näitab rütmipeensusi. Guido Arezzost võttis kasutusele noodijooned. Troop traditsiooniliste tekstide vaba laienemine (Munk Tuotilo). Sekventsid alleluia-laulude pikkadele vokaliisidele loodud troobid. Liturgiline draama teatraalne stseen jumalateenistuses, kus kanti lauldes ette piiblilõike. Koraal ladina keelne ühehäälne kirikulaul. Melism kaunistus, ühe silbi juures lauldakse palju noote. Liturgia jumalateenistuse korrastatud ülesehitus. Keskaegne ilmalik laul: Goljaarid vagandid, panid kirja esimesi ilmalikke laule.
Keskaegsed põhihelilaadid Dooria Früügia Lüüdia Miksolüüdia Mazoor ja minoor helilaadid kujunesid välja rahvalikus muusikas ja vararenesanssi mitmehäälsuses Gregooriuse koraale hakati üles kirjutama Frangi suurriigis, et ühtlustada liturgilist laulu suurel territooriumil. NOODIKIRJA ARENG Vajadus tekkis 8-9 sajand Frangi suurriigis kirikulaulu ühtlustamiseks NEUMA noodikiri, meloodia liikumise suunda näitav noodijupp NOODIJOONED, TÄHT- JA SILPNIMETUSED, GUIDO AREZZOST(joonte süsteem) Tänapäeva noodikiri - Kölni Franco LITURGILINE DRAAMA - teatraalne tseen jumalateenistuses, kus lauldes kanti ette selle püha juurde kuuluvaid piiblilõike Ars longa, vita brevis est kunst on pikk, elu aga lühike KESKAEGNE ILMALIK LAUL ALGSELT KANTI EDASI AINT SUULISELT Goljaarid ehk vagandid ,,carmino burana" I teadaolev ning suurim luulekogu, enamasti ladina keelne, sisu üsna siivutu
Jaguneb kaheks: - Missaordinaarium ehk kohustuslikud igal missal - Missaproprium ehk vahelduvad vastavalt kirikukalendri päevadele Ordinaariumi osad: Kyrie (palvelaul) - sissejuhatav osa Gloria (ülistuslaul) - sissejuhatav osa Credo (usutunnistus) - pärast jutlust Sanctus /Benedictus - altari rituali ajal Agnus Dei (palvelaul) - enne armulaua jagamist Noodikirja kujunemine - 8.saj - 9.saj Frangi riigi laienemise tõttu - Neuma ehk viibe/märk - Noodijooned Guido Arezzost: - Tegi joonte süsteemi - Algselt kasutati 4-ja noodijoont Ilmalik muusika ja rüütli poeesia - 11.-12.saj- esimesed üleskirjutised (kunstmuusika) - Vagandid ehk rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud (oskasid muusikat kirja panna, parodeerisid kirikulaule, kandsid ilmalikku muusikat edasi) - Kangelaslaulud ehk poeemid kangelaste vägitegudest (esitajad zonglöörid) - Kuulsaim “Rolandi laul”
Mitmehäälses laulus oli gregooriuse koraal kuni XII sajandini kohustuslik hääl, teised komponeeriti juurde. Kasutatakse diatoonilise helirea 2.5. astmelt üles ehitatud laade, neid nimetati VanaKreeka ja VäikeAasia maakondade järgi (dooria, früügia, lüüdia, miksolüüdia). Neid noodistatakse siiamaani neljale noodijoonele, nagu seda tegi XI sajandil Guido Arezzost. Ulatus ei ole suur, noodijooned tähistavad suhtelisi kõrgusi, võti määrab JO asukoha ja helide pikkused ei ole määratletud. Luteri koraal Ka Luterliku kiriku jumalteenistuse tähtis osa on koguduse laul. Luteri koraalide seas on ümberseatud tekstidega saksa rahvalaule, kohandatud gregooriuse koraale ja ka uusloomingut. Luther kirjutas ise 36 tükki. Laulu saadab orel, organist improviseerib eelja järelmänge.
Ordinaarium kõlab igal teenistusel ja on seotud igapäevase liturgiaga. 1)Kyrie-Issand, halasta 2)Gloria-Au olgu jumalale kõrges 3)Credo-Mina usun ainsasse Jumalasse 4)Sanctus/Benedictus-Püha/kiidetud olgu 5)Agnus Dei -Jumala Tall Proopriumis on laulud, mis lähtusid kirikukalendri tähtpäevadest ja seetõttu vahelduvad iga päev Noodikirja kujunemine Muusika pandi kirja neumadega, mis kirjutati sõnade kohale. Liturgia vajas ühtset lauluviisi. Seejärel võeti kasutusele noodijooned (Guido Arezzost) joonte arv vaheldus. Tema võttis ka kasutusele silpnimed. Muusikaõpetuses võeti kasutusele ka nn Guido Käsi (liiges-heli). Selle kõige muutus suuline muusikakultuur kirjalikuks. Ilmalik muusika Enamus ilmalikust muusikast keskajal ei ole meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Muusikat panid kirja vagandid (rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud). Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid kiriklikke hümne ja olid sisult siivutud. Vanemate
mittekuuldav Musica humana – inimmuusika, mis otsib kooskõla keha ja vaimu vahel Musica instrumentalis – kõlav muusika, mida toovad kuuldavale inimhääl ja pillid, järgides eelmiste tasandite harmooniareegleid Keskaegne muusikateooria ja noodikiri Algul tähistati greg k teksti kohal viisi liikumissuundi. See ei olnud täpne. Tänapäevasele noodikirjale pani aluse munk Guido Arezzost (11.saj). Võttis kasutusele noodijooned, üksteisest tertsi-kaugusel. Guido kasutas veel ebatäpseid neumasid (märk), mis tähistasid mitte üht heli, vaid helide gruppi. 12.saj võeti kasutusele kvadraatneumad, mis märkisid kõiki helikõrgusi üksikult, täpselt. Algul oli joonte arv erinev – enamasti 3-6, hiljem jäädi 4 joone juurde ning tänaseni kirjutatakse gregogriuse koraalid 4 joonele (kuna viisi ulatus ei ole suur) kvadraatkirjas.
lauluteksti kohale. Ei näita täpset kõrgust, vaid liikumise suunda. D)Guido Arezzost – ehk Guido Aretinus ehk Guido da Arezzo ehk Guido Monaco (991 või 992 – pärast 1033. aastat) oli keskaegne muusikateoreetik haritud vaimulik Itaalias. Tema teos "Micrologus" oli Boëthiuse kirjutiste järel kõige loetum muusikaalane traktaat keskajal. Selles esitatakse esimest korda noodijoonestik, algselt küll 4 joonega. 11-12 saj., võtab kasutusele noodijooned ja nootide silpnimetused helikõrguste märkimiseks (DO RE MI FA SOL LA SI) ja võtmetähed. E)Leonius ja Perotinos- kuulsamad organumeid kirjutanud heliloojad tegutsesid Pariisis Notra Dame kiriku juures. F)organum- umbes 12 saj tekkinud 2 –häälne kooriteos, kaks erinevat paralleelset meloodiat samaaegselt laulduna. Näiteks üks gregoriuse koraal ülal hääles ja teine all meloodias (kvindi, kvardi või oktaavi vahega). I)motett- 13.saj
Noodikirja kujunemine: Neuma- on noodikirja märgid, mida kasutati keskajal gregooriuse koraali meloodia märkimiseks, kirjutati teksti kohale, hiljem noodijoonele 8.saj Esimene noodijoon tuli kasutusele 10.saj., see oli punane. 11.sajandil jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus kompakne noodijoonte süsteem, millele pani aluse Guido Arezzo-> neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed 12.saj ilmusid neumanootidele kandilised noodipead e vandraatneumad; täpsed helikõrgused 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. SUULINE KULTUUR-> KIRJALIKUKS KULTUURIKS
Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15
Agnus Dei Jumala Tall 8. Millal tekkis vajadus ühtse noodikirja järele ja miks? Noodikirja areng. ,,Guido käsi" 8.-9.sajandil, mil tekkis Frangi suurriik, tekkis vajadus ühtlustada liturgiline laul tohutu suurel territooriumil. Tekstid ja meloodiad tuli kirja panna. 8.-9.sajand neumad kirjutati sõnade kohale, noodijooni ei tuntud, need tähistasid 1-4 helist koosnevaid meloodiaelemente 10.sajand neumad kirjutati eri kõrgustele, kasutusele võeti noodijooned (2-10) 11.sajand kasutusele võeti 4-jooneline joonte süsteem, kindlatele kõrgustele vastasid tähtnimetused, 6-noodiline tõusev helirida (ut, re, mi, fa, sol, la) 12.sajand neumadele ilmusid noodipead, noodimärgid hakkasid tähistama üksikhelide täpseid kõrgusi 13.sajand 1260. aastal loodi uus notatsioonisüsteem neumadest loobuti, iga noot tähistas üht heli
· 7. sajandil tulid neumad ehk märgid, millega pandi noote kirja, nende abil tähistati rütmi ja meloodia liikumise suunda. · 10. Sajand tuli kasutusse esimene noodijoon, see oli punane ja tegi kindlaks Faa noodi. · 11. Sajand jõuti nelja noodijooneni, need olid värvilised ja tekkisid seoses. mitmushäälsusega, noodi kõrgusi märkisid noodijooned ja joonevahed. · 13. Sajand loobuti neumadest, kuna need olid suvalised ja ebatäpsed ja iga noodimärk tähistas 1 konkreetset helikõrgust. · 14. Sajand esineb esimest korda viiejooneline joonenoodestik. · Hiljem hakati ka abijooni kasutama. · 15. sajand hakati kasutama tänapäevast noodikirja (taktijooned, noodid nii seest täis kui tühjad, noodisabad, pausid jne). Renessanss (14 17 saj)
- 9. sajandist. Muusika pandi kirja neumadega, mis kirjutati sõnade kohale. Kuna noodijooni veel ei tuntud, ei tähistanud neumad kindla kõrgusega üksikhelisid, vaid 1- 4 helist koosnevaid meloodiaelemente ja rptmilisi ettekandenüansse. 10. sajandist tehti rohkesti katseid märkida täpsemalt üles ka helikõrgusi. Kasutati mitmesuguseid vise, millest otstarbekamaiks osutus neumade kirjutamine eri kõrgustele. Selleks võeti kasutusele noodijooned. Joonte arv võis algul olla väga erinev (2- 10). Keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost võttis 11. sajandil kasutusele kompaktse joonte süsteemi, mis on püsinud tänaseni. Helikõrgusi reguleerivad siin nii jooned kui ka nende vahed. Joonte arv sõltub otstarbest: gregoriuse koraali tavaline ulatus (noon- üks toon üle oktaavi) mahtus ära neljale joonele, kui vaja, kasutati ka abijooni.
teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama.
Keskaeg Noodikirja areng Etappe on kokku 6. 1. Neuma- märk, millega pandi kirja helisid 2. Noodijooned- punane ja roheline joon, do ja fa 3. Iga noodi jaoks võeti kasutusele eraldi joon, võis olla kuni 10 joont 4. 11. Sajand Guido Arezzost, võtab kasutusele 4 joont ja joonevahed, erinevatel helidel silpnimetused 5. 12. Sajand kasutusele võetakse kandilised noodipead, kvadraatneuma 6. 13. Sajand Franco Kölnist, rütmisüsteem, mis on aluseks tänapäeva noodivältustele Ilmalik muusika Goljaarid - inimesed, tänu kellele me ilmalikust muusikast üldse midagi teame.
konstant. See seos on kooskõlas faktiga, et suurema sagedusega lainel on rohkem energiat. Aatomis on elektronide energiad määratud mingite täisarvudega (erandiks on spinn, mida kirjeldavad poolarvulised väärtused). Tähtsaim neist on nn peakvantarv, mis võib omada väärtusi 1, 2, 3, .. Oleku energia ongi põhiliselt määratud selle kvantarvu ruuduga. Sellepärast pole ka energiatasemed aatomites ühtlaste vahedega. Aatomi energiatasemete analoogiks on noodijooned ja elektronide analoogiks noodid. Kvantmehaanikas toimivad teatud reeglid, mida kutsutakse määramatuse seosteks (Heisenbergi määramatuse relatsioon). Viimasel ajal kasutatakse rohkem nimetust täpsuspiirang. Näiteks x . px h . Siin on x osakese koordinaat x-teljel ja px osakese impulss x-telje sihis. Suurused x ja px on koordinaadi ja impulsi määramatused , st väärtuste vahemikud, mille sees pole võimalik üksikuid asendeid või kiirusi eristada
4 põhilaadi, mis ehitatakse d, e, f, g-st. Igaühele on kõrvale leiutatud tuletatud laad. Igal laadil on 2 põhiheli: finalis-nagu toonika, lõpuheli ja tenor-domineeriv heli, mille ümber liigub meloodia. Noodikiri Vajadus noodikirja järele tekkis 8. saj. ning oli seotud Frangi suurriigi kujunemisega-see riik lõi esimesena võimaluse ja vajaduse ühtlustada kirikulaul suurel territooriumil. Kasutusele võeti neumad ja 11. saj alguses Guido Arezzost poolt noodijooned. Sama mees arendas välja ka tähtnimetuste kõrvale ka 2 silnimed, mis olid võetud kaitsepühak Johannese auks loodud hümni esimesest salmist (ut-re-mi-fa-sol- la). 12. saj ilmusid neumadele kandilised noodipead. 9-12. saj muutus kirikulaulu suuline traditsioon aegamisi kirjalikuks ja tekkis loomingumeetod troop- traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine. I aaastatuhande lõpul sündis pikkadest troopidest dialoogid,
Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15
annaabi.ee 
