Härma müürid Eesti kõige kõrgemad ja maalilisemad Devoni liivakivipaljandid Mäemine ehk Keldri müür on Eesti kõrgeim devoni paljand. Paikneb 43 m kõrgel Piusa ürgoru paremal veerul, kus võib jälgida ligi 30 m liivakivi läbilõiget Härma alumine ehk Kõlksniidu või Roikina müür on kuni 20 m kõrgune Meenikunno looduskaitseala Asub Põlvamaal Veriora, Lasva ja Orava vallas Pindala 3028 ha Loodi 1981. aastal Meenikunno soo, Nohipalu Must- ja Valgjärve, Nohipalu mõhnastiku ja kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks Nohipalu Mustjärve näol on tegemist ühe pruuniveelisema ja Nohipalu Valgjärve näol ühe selgeveelisema Eesti järvega Kaitse all on 8 veekogu. Kaitstav loomastik: hallõgija, sarvikpütt, teder, metsis, väikepistrik, sookurg, laululuik, kalakotkas, väikekoovitaja, suurkoovitaja, põder, pruunkaru, ilves, hunt jt Meenikunno raba Paikneb Võhandu jõe valglas Raba pindala on 1448 hektarit
Härma müürid Eesti kõige kõrgemad ja maalilisemad Devoni liivakivipaljandid Mäemine ehk Keldri müür on Eesti kõrgeim devoni paljand. Paikneb 43 m kõrgel Piusa ürgoru paremal veerul, kus võib jälgida ligi 30 m liivakivi läbilõiget Härma alumine ehk Kõlksniidu või Roikina müür on kuni 20 m kõrgune Meenikunno looduskaitseala Asub Põlvamaal Veriora, Lasva ja Orava vallas Pindala 3028 ha Loodi 1981. aastal Meenikunno soo, Nohipalu Must- ja Valgjärve, Nohipalu mõhnastiku ja kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks Nohipalu Mustjärve näol on tegemist ühe pruuniveelisema ja Nohipalu Valgjärve näol ühe selgeveelisema Eesti järvega Kaitse all on 8 veekogu. Kaitstav loomastik: hallõgija, sarvikpütt, teder, metsis, väikepistrik, sookurg, laululuik, kalakotkas, väikekoovitaja, suurkoovitaja, põder, pruunkaru, ilves, hunt jt Meenikunno raba Paikneb Võhandu jõe valglas Raba pindala on 1448 hektarit
Sissejuhatus Käesolev töö on kirjutatud Meenikunno looduskaitsealast. Meenikunno looduskaitseala on moodustatud 1981. aastal sookaitsealana, mida 1999. aastal suurendati kaitseala pindala 2651 hektarini. Kui 1981. aastal loodi kaitseala Meenikunno raba kaitseks, siis 2015. aastal organiseetiti see umber looduskaitsealaks. Kaitseala eesmärgiks on säilitada sealset omapärast raba, Nohipalu järvede, Nohipalu mõhnastikku ning kaitsealuste liikide elupaiku. 1. Meenikunno LKA andmed Meenikunno looduskaitseala asub Põlva maakonnas Veriora vallas Leevi, Lihtensteini, Nohipalo ja Vinso külas ning Orava vallas Kamnitsa ja Rebasmäe külas. Looduskaitseala suurus on 3015 hektarit (joonis 1, 2). Joonis 1. Meenikunno LKA asukoht Eesti kaardil. (Google maps 2018) Joonis 2. Meenikunno LKA. Maa-ameti kaardirakendus.
1.2. Meenikunno raba Meenikunno raba (vt joonis 2) oma arvukate laugaste ja soosaartega jääb Veriora valla lääneossa. Raba on otsekui surutud kahe suurema tee, ühelt poolt Võru-Räpina maantee ja teisest küljest Nohipalo-Lepassaare tee vahele. Meenikunno maastikukaitseala on moodustatud 1981. aastal sookaitsealana. 1999. aastal suurendati pindala (2649 ha) ja nimetati ümber maastikukaitsealaks. Kaitseala eesmärk on säilitada ja kaitsata omapärast Meenikunno raba ökösüsteemi, Nohipalu Valg- ja Mustjärve, Nohipalu mõhnastikku ja kaitsealuste liikide elupaiku. Kaitseala kuulub üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. 5 Joonis 2. Meenikunno raba. Meenikunno raba on arenev raba, kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba ning kujunemisjärgus on laukaraba. Raba edelaosa on tekkinud pärast jääeaga, enam kui 8000 aastat tagasi kujunenud veekogu kinnikasvamisel
SISUKORD SISSEJUHATUS Meenikunno maastikukaitseala asub Põlvamaal Veriora valla territooriumil. Looduskaitse alla on võetud sookaitseala baasil 1981. a määruse nr 340 kohaselt «Sookaitsealade moodustamise kohta». Kaitseala kuulub ka Natura 2000 kaitsealade võrgustikku nii linnu- kui ka loodushoiualana. Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast Meenikunno raba, metsise elualasid, Nohipalu Must ja Valgjärve elustikku ning Ilumetsa meteoriidikraatreid neid ümbritseva kauni metsaga. [1,2] Kerttu Luik YASB-51 072877 4 SISUKORD 1.PEATÜKK Meenikunno maastikukaitseala on jaotatud kolmeks sihtkaitsevööndiks - Meenikunno sihtkaitsevöönd (1186 ha), Nohipalu sihtkaitsevöönd (196 ha) ja Vinso sihtkaitsevöönd (100 ha), ning üheks piiranguvööndiks. Kaitseala kogupindala on 2651 ha. Nohipalu ja
· Orava järved · Partsi järved · Tilsi järved Põlvamaa suurim järv on Meelva järv, mille pindala on 78,7 ha ning sügavaim koht 3,2 m. Meelva järvest saab alguse Toolamaa oja, mis suubub Võhandusse. Kooraste aheljärvestikku kuulub kümmekond väikest järve, mis on suhteliselt sügavad (üle 20m). Sellisteks järvedeks on Jõksi, Piigandi ning Kooraste Suurjärv. Kõige omanäolisemad on Nohipalu järved pälvides tähelepanu oma veeliste iseärasustega. Nohipalu Valgjärv ehk Valgejärv on Lõuna-Eesti üks kauneimaid järvi, kus vee läbipaistvus võib suvel ulatuda kuni 10 meetrini. Järve vesi on Eesti üks kõige läbipaistvamaid, mistõttu pakub nimetet järv meeldejäävaid elamusi sukeldujatele ning allveekalastajatele. Valgejärves esineb ka taimharuldusi nagu järv-lahnarohi. Enamus Põlvamaa järvedest on pruuniveelised ning suure
kuivendustööd freesturbaväljal võivad põhjustada soo kuivamise; freesturbaväljaku veetaset on alandatud 1-2 m. Nimelt on Meenikunno tüüpiline looduslikult kaitsmata põhja- ja pinnaveega n-ö "rippuv" soo, mille alla jääb veega küllastumata liivakiht. Raba alumise veepideme moodustab turbaalune nõrgkivi, kus imbub vähesel määral vesi läbi, suutmata aga liiva ja liivakivi poore täita. Hüdroloogilised uuringud näitasid, et turba tootmist on ohtlik laiendada ka Nohipalu järvede pärast. Kuivendussüsteemi tagajärjel Meenikunno-taolises rabas võivad veevarud väheneda suuremal alal. Selliseid soostumisel liivapinnasele tekkinud rabasid on Eestis kolmandik ja kõik need tuleks võtta kaitse alla! Meenikunno raba uurimist alustati Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis. Esialgu oli ajendiks freesturba tootmise laiendamine, millega võisid ohtu sattuda haruldased taimeliigid. Uurimistöödel lisandusid
et peaks pidevalt uurima. Sellest järvest on tehtud vaid ülevaateseire. 4 2. TULEMUSED Tabel 1 Veereaktsioon 1977 aasta andmete põhjal. Aastaaeg Kiht pH Suvi pinnakiht 8,3-8,6 Suvi põhi 6,4-7,4 Talvel pinnakiht 7,5-8,0 Tabel 2 Väikejärvede tüübid Järve nimi Tüüp Nohipalu Mustjärv IV Nohipalu Valgjärv V Pühajärv III Rõuge Suurjärv III Suurlaht VIII Uljaste järv V Viitna Pikkjärv V Ähijärv II Mutsina II Õisu II Tõhela II Jõksi III Kahrila III Uiakatsi III Kaarepere Pikkjärv II Kaiavere II Raigastvere II Soitsjärv II Lahepera II Keeri II Veisjärv II
Väga kõrge üldaluselisus on ka Narva soojuselektrijaamade tuhaheiteveest kujunenud Rohelistel järvedel. Üldreeglina on järvede vee üldaluselisus sügavkihtides kõrgem kui pinnavees, seda eriti tugevasti kihistunud sügavates järvedes. Järgmine tähtsaim vees olev mineraalaine on kaltsium, mille sisaldus jääb 0,470 mg/l piiridesse. Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved (Loosalu ja Nohipalu Valgjärv) kõige kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved (Liinijärv, Kariste jt). Palju kaltsiumi on ka endistes merelahtedes. Kaltsiumkarbonaadid omavad olulist osa veekogu keemilises puhversüsteemis, stabiliseerides vee aktiivset reaktsiooni ja sidudes vette sattuvaid fosforiühendeid. See protsess pidurdab järvede eutrofeerumist, sest osa fosforit viiakse aineringlusest välja. 7
liivikute järved, kõike kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved. Kaltsiumikarbonaadid omavad olulist osa veekogu keemilises puhversüsteemis- stabiliseerivad vee aktiivset reaktsiooni ja seovad vette sattuvad fosforiühendid. Antud protsess pidurdab järvede eutrofeerumist, kuna osa fosforit viiakse aineringlusest välja. Samuti on väga varieeruv ka järvede vee orgaaniliste ainete sisaldus. Kõige madalam on see heledaveelistes nõmmejärvedes, näiteks Nohipalu Valgjärves ja kõige kõrgema orgaaniliste ainete sisaldusega aga rabajärved ning pruuniveelised järved Põlvamaal. Järvevees sisalduv orgaaniline aine võib olla tekkinud kohapeal või sissekantud. Eesti järvede vees on ka biogeenide sisaldus kõrge, seda tõendab vetikate ja suurtaimede vohamine paljudes väikejärvedes. Biogeenide hulk allub kindlale aastaringsele dünaamikale. Tunduvalt vähem on meie väikejärvedes fosforit, mistõttu sealne bioproduktsioon on limiteeritud
aastal. Eesmärgiks on säilitada ürgoru maastikku koos devoni liivakivipaljanditega. Kaitseala paljudest paljanditest on maalilisemad Põdramüür, Tsirgumüür, Sõjatare ja Kalmate müür. Jõel on mitu endistel aegadel töötanud vesiveskit. Paljandite jalamilt voolab välja mitu allikat ja esineb ka koopaid. Ürgoru nõlvu katab männi-kuuse segamets. 8.Meenikunno Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast meenikunnoraba ökosüsteemi, metsise elualasid ning Nohipalu Must ja Valgjärve elustikku. Natuke vähem kui poole kaitsealast moodustab raba. Meenikunnoraba on arenev raba, kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba, väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, enamasti veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid, mis olla tekkinud aluspõhja tektoonilise
kohtadest. Vee läbipaistvus mõõdeti valge, 30 cm läbimõõduga Secchi kettaga ja väljendati täpsusega 0,1 m. Vees lahustunud hapniku kontsentratsioon ja vee temperatuur mõõdeti termooksimeetriga. Vee pH määrati elektomeetriliselt, mõõtmise absoluutviga oli 0,05 pH. Kollane aine (KOL) määrati fotomeetriliselt. TULEMUSED Tabel 2. Väikejärvede tüübid Järve nimi Tüüp Nohipalu Mustjärv IV Nohipalu Valgjärv V 4 Pühajärv III Rõuge Suurjärv III Suurlaht VIII Uljaste järv V Viitna Pikkjärv V Ähijärv II Mutsina II Õisu II Tõhela II Jõksi III Kahrila III Uiakatsi III Kaarepere Pikkjärv II Kaiavere II Raigastvere II Soitsjärv II Lahepera II
MEENIKUNNO MAASTIKUKAITSEALA 1. Asustamise aeg. Meenikunno maastikukaitseala (edaspidi kaitseala) on moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 25. mai 1981. a määrusega nr 340 «Sookaitsealade moodustamise kohta» (ENSV Teataja 1981, 22, 311) kaitse alla võetud sookaitseala baasil, hiljem 1999a. suurendati pindala ja nimetati ümber maastikukaitsealaks (2651 ha). Kaitseala eesmärk on Meenikunno soo, Nohipalu järvede, Nohipalu mõhnastiku ja kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. 2. Asukoht. Kaitseala asub Põlva maakonnas Veriora vallas. Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas. Kaitseala suurus on 2651 ha. 3. Kaitse alla võtmise eesmärk e mida kaitstakse. Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast Meenikunno raba ökosüsteemi, metsise elualasid ning Nohipalu Must ja Valgjärve elustikku. 4. Mis on kaitsealal erilist, omapärast? Natuke vähem kui poole kaitsealast moodustab raba
suurjärv. Eesti järvede kogupindala 2070 km2. Järvede mandrijäätekkelisus, va. Peipsi ja Võrts. Järvede liigitus veevahetuse järgi. Umb-, lähte-, läbimis-, suubumisjärv. Järvede toitumine voolu-, valg-, põhja-,sademeveest Veetemperatuuri erinevused järvedes- *Madalad ja suure pindalaga järved Veetemp. sõltub saadud päikesekiirguse hulgast.Temp.on kogu sügavuses ühtlane (Tuule tekitatud lainetus aitab kaasa).* Pruuniveelised järved Pind soojeneb suvel tugevamini (nt. Nohipalu Mustjärv) * Väikesed ja sügavad järved Vesi kihistub samuti temperatuuri järgi. Kui augustipäike kütab neis pealmise veekihi 2530 ºC, siis põhjakihis on see sageli vaid 4 ºC. Kevadise vee soojenemise ja sügisese jahtumise käigus vesi seguneb ning temperatuur ühtlustub. Järvetüübid sõltuvalt toitainetest: *vähetoiteline (oligotroofne)- Toitelisus: Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete
31. Järvede liigitus toitelisuse järgi (3 põhitüüpi, lühike iseloomustus, näited). i) intensiivne põllumajanduse ja maaparanduse algus - 1950 Vähetoitelised e oligotroofsed (8%) - selgeveelised, unikaalse elustikuga järved, liikide arv ja isendite arv j) põlevkivi kaevandamise algus - 1918 on väike, kuid suur osa liikidest on haruldased. Atraktiivsed rekreatsiooniks kuid väga reostussõrnad. 38. Kui suur on tänase Eesti Nohipalu Valgjärv, Viitna Pikkjärv Huumustoitelised e düstroofsed (9%) - tüüpilised pruuni veega a) metsasus 51% rabajärved. Rekreatiivsest aspektist väga tervislikud ja pehme veega kuid looduskaitselisest aspektist väga b) soostumus 21,5 % resotussõrnad. Eutroofne ehk rohketoiteline järv (36,4%) - järv, kus on kõrge toiteainete sisaldus ja c) järvede arv ja pindala - umbes 1200 üle 1ha suurust järve ja tehisveekogu (hoidlad jmt), 5%
· Hapnikku tuleb järvevette õhust ja veetaimedelt , peamiselt vetikatelt. · Lagundajad kasutavad hapnikku oma elutegevusel ja seetõttu on järve põhjas hapnikku kõige vähem. · Mida rohkem on järves mineraalaineid , seda rohkem on taimi ja loomi · Huumusainete sisaldus määrab järvevee värvuse ja läbipaistvuse, mida enam huumusaineid, seda pruunim ja läbipaistmatum on vesi · Kõige suurem läbipaistvus 10, 1 m mõõdeti 1977.a. Nohipalu Valgjärves Kaldapiirkonna taimed: 1. Kaldataimed- kaldaveetaimed ehk helofüüdid on need taimed ,mille alamosa asub kevadest sügiseni vees. Sügisel taimede maapealsed osad surevad ja ebasoodsad perioodid (tavaliselt talve) elavad nad üle mudas asuvate uuenemispungade kaudu. Nt Varsakabi, harilik parthein, hundinui. 2. Veetaimed ehk hüdrofüüdid on taimed, mis on kohastunud eluks veekeskkonnas.
Inimasustusest eemal paiknevad väikesed läbivooluta järved on tavaliselt puhtad ja selgeveelised. Toitainete vähesust neis piirab järveelustiku hulk. Enamik Eesti järvi on läbivooluga ning jõed kannavad siia mitmesuguseid setteid, mis muudavad vee sogaseks. Toitainete rohkusest: -veetaimede kiire kasvamine -järvede värvus muutub kesksuvel roheliseks -järvevee läbipaistvus eriti väike Suurim läbipaistvus on mõõdetud Haanja kõrgustiku jalamil asuvast Nohipalu Valgjärves (10m), Tallinna lähedal harku järves seevastu on läbipaistvus vaid 30cm. Eestimaa järved on enamasti magedaveelised, nii nagu see on omane läbivooluga järvedele. Läänemerest maakerke tõttu eraldunud rannajärved võivad esialgu küll soolakat merevett sisaldada, kuid aja jooksul katkeb ühendus merega lõplikult. Seetõttu muutuvad need tüüpilisteks mageveejärvedeks. Temperatuur Madalad ja suure pindalaga järved
põhjaerosioon suureneb. Ehk veetaseme muutumiste tõttu. 32. Iseloomusta Eesti jõgede veereziimi. Vooluhulga sesoonne muutumine. Järsult tõuseb esile maksimaalne vooluhulga periood aprilli lõpul, suurem on vooluhulk ka sügisperioodil. Minimaalsed vooluhulgad on juunis-juulis ja talvel veebruaris 33. Järvede liigitus toitelisuse järgi (3 põhitüüpi, lühike iseloomustus, näited). Oligotroofsed- toitainetevaesed (Palkna, Nohipalu, Viitna Pikkjärv). Eutroofsed-rikkad (Võrtsjärv, Vasula järv). Düstroofsed- huumustoitelised (Käsmu, Lavassaare). 34. Järvede liigitus tekke järgi (näited). Mandrijäätekkelised: künkliku moreenmaastiku liigestatud kaldajoonega järved Pühajärv, piklikud voorejärved Kuremaa, glatsiokarstilised Kurtna. Orujärved Viljandi. Rannajärved (mullutu-suurlaht), mis on tekkinud neotektooniliselt kerkival mererannal ja kannavad
11. Veevahetus järvedes. aeglane veevahetus: vesi uueneb kord mitme aasta jooksul. kiire veevahetus: vesi uueneb aastas kümneid kordi. 12. Järvetüübid toitelisuse alusel ja nende üldiseloomustus. Oligotroofne (vähetoiteline) Toitelisus: Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga väike Läbipaistvus: enamasti vesi sügavalt läbipaistev Reaktsioon: neutraalne või nõrgalt aluseline Leidub: Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino, Nohipalu Valgjärv jt.). Iseloomulikud liigid: järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. Osatähtsus: 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. Semidüstroofne (poolhuumustoiteline) Toitelisus: Mineraalainetevaesed keskmise huumus-ainete sisaldusega Liivaste või osalt rabastunud kallastega Leidub: Kurtna Valgejärv, Tänavjärv
· Suur Keema järv 27,5 m · Koorküla Valgjärv 27 m · Võru Kärnjärv 26 m · Jõksi järv 25,4 m · Piigandi järv 25,3 m Järvede läbipaistvus · Eesti rekord on 10 m, aga määratlemine on keeruline · Secchi kettaga mõõdetaksejärvede läbipaistvust Eesti järvetüübid · Alkalitroofne e allikatoiteline e lubjatoitelised (2,6%) Pandivere kõrgustikul · Äntujärved · Oligotroofne e vähetoiteline (8%) unikaalse elustikuga · Nohipalu Valgejärv, Koorküla Valgejärv · Semidüstroofne e poolhuumustoiteline (5,8%) värvus pruunikam · Tuuljärv, Tänavjärv, Uljaste järv · Düstroofne e rabade huumustoiteline (9%) rabade keskel, või rabadest tuleva veega järved. Väga toitainete vaene. Värvuselt pruunikad, tumedad, isegi mustad. Väga happelised · Tudu, Kakerdi, Nohipalu Mustjärv · Eutroofsed e rohketoitelised (36,4%) põllumajanduslikus maastikus. Peipsi · Arvukalt
Ohter pms sinikuist koosnev fütoplankton areneb ainult mõnekümne cm paksuses pinnakihis. Veekogu põhja katab sapropeel, põhjalähedases vees ei ole lahustunud hapnikku. Jääkatte all kaob hapnik täielikult, selle asemele ilmub H2S. Hüpertroofsed veekogud on tavaliselt madalad, veevahetus aeglane, neil puudub kala- ja puhkemajanduslik väärtus. Jämedates joontes võib Eestis eristada kolme tüüpi järvi: · Oligotroofsed e vähetoiteline järved on toitainete poolest vaesed (Palkna, Nohipalu, Udsu, Kurtna Ahnejärv, Viitna Pikkjärv). (mineraal- ja orgaaniliste ainete vaene) · Eutroofsed e rohketoiteline (mineraalainerikas ja huumusainevaene)järved on toitainete poolest rikkad. · Düstroofsed järved on huumustoitelised. (huumusainerikas) 32. Iseloomusta Eesti jõgede veereziimi. Aasta jooksul esineb kõikidel jõgedel veetaseme muutusi, mida nimetatakse veereziimiks. Kõrgvee (e. suurvee) ja madalvee vaheldumine on küllalt korrapärane, tulvade esinemine aga juhuslik
Ligikaudu 63 % järvedest vahetub vesi kuni 4 korda, kõige väiksem veevahetus on sügavatel umbjärvedel – 1 kord 3-5 aasta jooksul (Uljaste, Saadjärv, Kuritse, Hino). Paljudes madalates järvedes (rannajärvedes) vahetub vesi aasta jooksul kümneid korda (Porijärves 170 korda). Järvevee suuremad temperatuurimuutused toimuvad mais kiire soojenemise ja oktoobris kiire jahtumise ajal. Tugevam stratifikatsioon tekib sügavates järvedes (suvel vahe kuni 20 °, nt Nohipalu Mustjärves). Eestis esineb ka meromikseid järvi (segunemata veega), kus sügavamates kihtides täielikku segunemist ei toimu (nt Rõuge Kaussjärv ja Kooraste Linajärv). Vähetoitelised ehk oligotroofsed – 8 % järvedest. On mineraal-, toit- ja humiinainete poolest vaesed. Need on selgeveelised (läbipaistvus > 4 m) unikaalse elustikuga järved. Poolhuumustoitelised e semidüstroofsed – 5,8 % järvedest. On mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainetesisaldusega.
Järvede toitumine. Vooluveest Valgveest Põhjaveest sademeist Järvetüübid sõltuvalt toitainete sisaldusest vees: vähetoiteline (oligotroofne) – toitelisus: vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga väike läbipaistvus: enamasti vesi sügavalt läbipaistev reaktsioon: neutraalne või nõrgalt aluseline leidub: Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino, Nohipalu, Valgjärv) iseloomulikud liigid: järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas osatähtsus: 8% uuritud Eesti järvedest tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi on rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. Poolhuumustoiteline toitelisus: mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega liivaste või osalt rabastunud kallastega leidub: Kurtna Valgejärv, Tänavjärv
kannavad järvedesse mitmesuguseid setteid. Järvede sügavamates kihtides on valguse puudumise tõttu elustik vaene. Kui järvevees on piisavalt toitu ja hapnikku, on selle elustik rikkalik. TEMPERATUUR Madalates ja suure pindalaga järvedes sõltub veetemperatuur saadud päikesekiirguse hulgast ja on kogu sügavuses ühtlane. Tuule tekitatud lainetus aitab järvevett segada ja selle temperatuuri ühtlustada. Suvel soojeneb tugevamini pruuniveelise järve pind (nt Nohipalu Mustjärv). Vesi kihistub temperatuuri järgi ka väikestes ja sügavates järvedes. Kui augustipäike kütab neis pealmise veekihi 25-30 ŗC, siis põhjakihis on see sageli vaid 4 ŗC. Kevadise vee soojenemise ja sügisese jahtumise käigus vesi seguneb ning temperatuur ühtlustub. Talvel on kõige külmem veekiht otse jää all, kõige soojem veekogu põhjas. Järve vesi võib olla kihistunud seda nimetatakse stratifikatsiooniks. Talve
annaabi.ee 
