Meenikunno maastikukaitseala (0)

SISUKORD
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Matemaatika - ja loodusteaduskond
Geenitehnoloogia intsituut
Geenitehnoloogia õppetool
Kerttu Luik
MEENIKUNNO MAASTIKUKAITSEALA
Referaat
Juhendaja : professor Henn Kukk
Tallinn 2009

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.PEATÜKK 4
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10
SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.PEATÜKK 4
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Meenikunno maastikukaitseala asub Põlvamaal Veriora valla territooriumil. Looduskaitse alla on võetud sookaitseala baasil 1981. a määruse nr 340 kohaselt «Sookaitsealade moodustamise kohta». Kaitseala kuulub ka Natura 2000 kaitsealade võrgustikku nii linnu- kui ka loodushoiualana. Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast Meenikunno raba , metsise elualasid, Nohipalu Must – ja Valgjärve elustikku ning Ilumetsa meteoriidikraatreid neid ümbritseva kauni metsaga. [1,2]

1.PEATÜKK

Meenikunno maastikukaitseala on jaotatud kolmeks sihtkaitsevööndiks - Meenikunno sihtkaitsevöönd ( 1186 ha), Nohipalu sihtkaitsevöönd (196 ha) ja Vinso sihtkaitsevöönd (100 ha), ning üheks piiranguvööndiks. Kaitseala kogupindala on 2651 ha. Nohipalu ja Vinso sihtkaitsevööndis on kaitse-eeskirjaga keelatud inimestel viibida 1. veebruarist kuni 31. maini . Meenikunno maastikukaitseala üks väärtusi on maastik tervikuna . Meenikunno rabal on kujunenud kohalik omapära – sufosiooniliste langatuslehtrite rida rabaliivikul, mis loob kordumatu ja säilitamist vääriva maastikupildi. Tähelepanuväärne on kaitseala rabamassiivist läände ja lõunaossa jääv mõhnastik. Mõhnade kõrgus on 10-15 meetrit ning nende nõlvadesse murrutatud astangud tähistavad jääaegsete jääpaisjärvede tasandeid. Peamist kaitset vajavad komponendid on mets, Nohipalu järved, rabasaared ja mõhnad ning raba tervikuna. [2,3]
Meenikunno maastikukaitsealast hõlmavad rabad ca 34%. Rabas on hulgaliselt ilusa männiku või liigirikka salumetsaga kaetud soosaari, mille järgi on paik oma nime saanud. Seal öeldi tiheda võsaga kõrgendiku kohta kund või kunnus. Kunagi elas ühel neist rabasaartest mees nimega Meeni ja nii saanudki raba nimeks Meenikund. Raba äärde on rajatud RMK matkamaja – Päikeseloojangu metsamaja -, lõkkeplats ja vaatetorn. Rappa on rajatud ka õpperada. See kulgeb mööda laudteed, mille pikkuseks on 2,4 km. Meenikunno madalamate kohtade soostumine algas 5-6 tuhat aastat tagasi pinnasevee taseme tõusu tõttu. Algul tekkis madalsoo , mis arenes ajapikku rabaks. Ilmselt hakkas 3,5 tuhat aastat tagasi pinnasevesi uuesti tõusma ja madalsoo vahepeal taastus – see seostub samaaegse Valgjärve taseme tõusuga. Hiljem turbalasundi kasvades jätkus tänaseni kestev raba areng. Meenikunno raba on seega suhteliselt noor ning see on üheks põhjuseks, miks siin leidub 4-5 m üle raba pinna ulatuvaid künniseid nagu Pikksaar ja Pähklisaar. Väljakujunenud on puisraba, lageraba, älveraba ning väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, sageli veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid. Turbakihi maksimaalseks paksuseks on 5,8 m, keskmine paksus on 2,6 m.
Rabaturvas on looduses küllastunud rabaveega. Erandiks on Meenikunno lääneosas paiknev freesturbaväljak, kus kraavitusest tingituna on rabavee tase alanenud 1-2meetrit. Turba all liivades paiknev põhjavesi on rabaveega hüdrauliliselt seotud ainult raba ja saarte piirimail. Siin toitub põhjaveekiht rabaveest sulglohkude kaudu. Sulglohkudes neeldub liivadesse rabast kokku voolav vesi, kus moodustab ligi poole rabaaluste vete äravoolust. Viimane aga on toiteks Valg - ja Mustjärvele, sest Meenikunno on nn. rippuva raba tüüpi, kus raba alumise veepideme moodustab turbaalune nõrgkivi kiht, millest läbiimbuv vesi ei suuda allpool olevate liivade ja liivakivide kõiki poore veega täita. Veel allpool, kus kiht on juba veest küllastunud, hakkab põhjavesi voolama läände – Võhandu suunas, ja itta – Valgjärve ja Mustjärve suunas. [1,2]
Mustjärv on väga happelise, punakaspruuni ja erakordselt vähe läbipaistva veega (vee läbipaistvus on 0,4 m) ning orgaaniliste ainete rikas veekogu. Järv on nõrga läbivooluga ja taimestikuvaene. Vesi on hoolimata järvemadalusest ja tuule tugevast mõjust väga tugevasti kihistunud - suvel pinna- ja põhjaveekihtide temperatuuride vahe on ~20,3 ºC. Mustjärve pindala on 22 ha, keskmine sügavus 4 m (suurim sügavus 9 m) ning kõrgus merepinnast 60,4 meetrit. Mustjärv on tuntuks saanud, kui äärmuslikus seisundis olev huumustoiteline järv. Järves olid 1950.-1960. aastail palju haruldasi looma- ja taimeliike. Praeguseks , alanenud veetasemest tingituna, on kuivaks jäänud tarnavöönd, kus elas väga haruldasi vesikirbulisi. Sulfaatide hulk on suurenenud enam kui 10 korda ning hõljum on muutunud väga liigivaeseks. [2]
Valgjärv paikneb Haanja kõrgustiku kirdealal asuvas metsarikkas sandurmaastikus.Ta on põhjakirde-lõunaedela suunas ovaalse kujuga, väheliigestunud lauskade kallastega veekogu, mis asub jääpanga sulamisel moodustunud lohus. Kaldad on peaaegu kõikjal liivased, vähe soostunud. Järve ümbritseb okasmets, milles domineerib mänd. Valgjärve pindala on 7 ha, kõrgus merepinnast 54 m ning keskmine sügavus 6,2 m (suurim sügavus 12,5 m). Valgjärvel puudub sissevool , vett valgub sinna ainult lähimast ümbrusest. Heledaveeline Valgjärv sai tuntuks, kui Eesti kõige vähetoitelisem järv. Valgjärve vee läbipaistvus küündis suvel ligi 10 meetrini, mistõttu ka temperatuuri- ja hapnikukihistus oli vees nõrk. Veel 1950.-1960. aastail oli järves hulgaliselt taimeharuldusi nagu vesilobeeliat ja järv-lahnarohtu, ka väga harva esinevaid räni- ja ikkesvetikaid ning zooplanktereid. Viimastel aastakümnetel on Valgjärve seisund oluliselt halvenenud. Järsk vee läbipaistvuse ja ökoloogilise seisundi langus toimus 1980.-te keskel. Praeguseks on Valgjärv vaatamata uuesti alanud veetaseme tõusule väga palju muutunud. Vesilobeelia on praktiliselt kadunud, järv-lahnarohi on põhjas kaetud vetikakõntsa ja mudaga , vesisammal suurtel aladel hukkunud . Veeläbipaistvus on 3-5 meetrit. Vesi on muutunud kollakamaks, oluliselt on suurenenud vees olevate orgaaniliste ainete ja toitesoolade hulk. [2]
Ilumetsa meteoriidikraatrid avastati siinsetest metsadest alles eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel savileiukohtade otsingul, need arvatakse olevat umbes 6000 aastat vanad.[1]
Meenikunno maastikukaitsealal on kindlaks tehtud 40 linnuliigi esinemine, pooled neist kuuluvad haudelindude hulka. Kaitsealal on I kaitsekategooria – kalakotka (Pandion haliaetus) – elupaik ning II kategooria metsise ( Tetrao urogallus) elupaik ja mänguala. Kaitseala elab teadaolevalt üks paar kalakotkaid. Metsise mängualaks on arvatud 87,3 ha kaitseala loodeosas Vinso sihtkaitsevööndis ning 284,9 ha Meenikunno ja Nohipalu sihtkaitsevööndites, kokku 372,2 ha. Haruldastest ja kaitsealustest liikidest on kaitsealal nähtud meri- (Haliaetus albicilla) ja kaljukotkast (Aquila chrysaetos), kuid teateid pesitsemistest ei ole. Alal on märkimisväärne tetrede (Tetrao tetrix) asurkond. Rändeperioodil peatub rabal rohkesti sookurgi (Grus grus), rabahanesid (Anser fabalis), suurlaukhanesid (Anser albifrons) ja laululuiki (Cygnus sygnus). Kohata võib ka teise kaitsekategooriasse kuuluvaid liike nagu väikepistrikku (Falco columbarius) ja sarvikpütti (Podiceps auritus). Samuti on kaitsealal kobras (Castor fiber ) suhteliselt arvukas. Paikseteks asukateks on metskits (Capreolus capreolus), põder (Alces alces), halljänes (Lepus europaeus), valgejänes (Lepus timidus), rebane (Vulpes vulpes), metssiga (Sus scrofa). Kohata võib ka karu (Ursus arctos ) ja läbirändaja on hunt ( Canis lupus). Taimeliikidest on kaitsealal II kategooria liigid austria roidputk (Pleurospermum austriacum), vesilobeelia (Labelia dortmanna), rohekas käokeel (Plathanthera chlorantha), pruunikas pesajuur (Neottia nidus-arvis) ning III kaitsekategooriasse kuuluv roomav öövilge (Goodyera repens). Austria roidputk kasvab suhteliselt hästi Pikassaarel ja Pähklisaarel. [2,3]

KOKKUVÕTE

Põlvamaal asuv Meenikunno maastikukaitseala on üks ilusaimaid paiku Eestis, kus elavad mitmed kaitsealla kuuluvad liigid. Näiteks kalakotkas (Pandion haliaetus), metsis (Tetrao urogallus), vesilobeelia (Labelia dortmanna), rohekas käokeel (Plathanthera chlorantha). Samuti asuvad seal kaks teineteisele vastandlikku järve: Mustjärv ja Valgejärv. Meenikunno maastikukaitseala on ka puhkajatele meeldiv külastuskoht.Valisin selle koha kuna olen ka ise seal mitu korda käinud.

KASUTATUD KIRJANDUS

Helleström, K., Saks , M., Volmer, K., jt. ( 2005). Põlvamaa maastikud . Tartu: Elmatar.

Kalk, K. Drenkhan, R. Meenikunno maastikukaitseala kaitsekorralduskava aastateks 2006-2015. [WWW]
http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=392461/MeenikunnoKKK28.04.06.pdf ( 24.10.2009)

Lepistik, A., Neemre, A. jt. (2001). Põlvamaa looduse radadel . Tartu: Eesti Loodusfoto.
Kerttu Luik YASB -51 072877 10