Nikolai Gogol (2)

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Antsla Gümnaasium
Mihkel Kannimäe
12B klass
NIKOLAI GOGOL
“SURNUD HINGED ”
referaat
Juhendaja :
õpetaja
IRI REILE
Antsla 2010
SISUKORD
Sissejuhatus 3
Nikolai Gogoli elulugu 4
Nikolai Gogoli loomingu üldiseloomustus 6
Nikolai Gogol “Surnud hinged ” 7
Minu arvamus teosest “Surnud hinged” 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud allikad 11
Lisa 1 12

Sissejuhatus

Referaadi teemaks valisin Nikolai Gogoli teose “Surnud hinged”. Valisin just selle teema, sest selle raamatu pealkiri on väga huvitav ja lugema kutsuv ning autor samuti. . Töö eesmärk on anda lühiülevaade raamatu sisust, autori elust ja loomingust, esilekerkinud probleeme lahata ning anda raamatule omapoolne hinnang. Samuti annan ülevaate sellest, kas tegu on romantilise või realistliku teosega .

Nikolai Gogoli elulugu

Nikolai Gogol sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema ema oli poja sündises alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti tema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega. Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini Gümnaasiumis aastatel 1821-1828. Pärast koolide lõpetamist siirdus ta Peterburi, sooviga hakata nätljekas. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud kahjuks midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks . Aastatel 1834-1835 töötas ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. Pärast lühiajalist riigiteenistust asus Gogol tööle tütarlaste gümnaasiumis õpetajana ja üritas saada ajalooprofessori kohta Peterburi ülikoolis, aga ei õnnestunud. 1835 loobus ta dotsendi kohast ülikoolis, pühendus täielikult kirjutamisele. Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848. Roomas alustas ta oma ainsa, triloogiana kavandatud, kelmiromaani kirjutamist. Tervise halvenedes tegeles ta üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti. 1848. aastal käis Gogol palverünnakul Pühal Maal. Naastes Venemaale, töötas Nikolai Gogol “Surnud Hingede” teise osa kallal. See ei saanud valmis ning veidi enne surma, depressioonis , põletas kirjanik ka käsikirja. Nikolai Gogolile oli bürokraatia olemus liigagi tuttav. Kui ta Peterburi jõudis oli ta, vaid 19-aastane. Noormees unistas paremast maailmast. Nikolai Gogol oli homo, kuid pöördunud sügavalt reiligiooni, püüdis ta igati oma seksuaalsust maha suruda. Kooliajal armus ta siiralt ja jäägitult koolikaaslasesse Gerasim Võssotskisse. Gogol kirjutas rea armastuskirju Võssotskile, kuidas pettus temas, kui nad Peterburis taas kohtusid 1828. aastal. See oli Gogoli esimene õnnetu kiindumine heteroseksuaalsesse mehesse. Itaalias leidis Gogoli mahasurutud seksuaalsus ajutise väljapääsu. Tegelikult elas ta Roomas, kuni aastani 1848. Seal oli kirjanikul avatud ja vaba suhe krahv Josif Vielhorskiga, kuid viimane suri kopsutiisikusse aasta pärast nende kohtumist . Mõne aja pärast armus Gogol Nikolai Jazõkovisse, kes kahjuks ei vastanud kirjaniku siirastele ja sügavatele kirjadele.
Riigiteenistuses nägi ta võimalust end teostada, aga kõrgelennulised plaanid luhtusid haledal kombel ja temast sai kantseleikirjutaja ja kõige madalama,14 astme ametnik . Sellest alandusest inspireerituna kirjutas Gogol hiljem oma kõige kuulsama, maailmakirjandusse kuulava jutustuse “ Sinel ”. Pilku tsaristliku Venemaa ebakohtade suhtes teravdasid aga eelkõige sotsiaalse ebaõigluse kogemused. Rikas, privileegide ja tuluallikatega varustatud kõrgkiht täitis oma taskuid, samal ajal kui miljonid inimesed elasid toimetulekupiiril. Algaja kirjanik Gogol kuulus peagi vene kirjanduse uude, “sotsiaalsesse” ringkonda, kes alustas võitlust ebaõigluse vastu. Eriti põlastusväärseks pidasid noored mässajad pärisorjust. Legendi kohaselt sai Gogol oma esimese ja ainukese romaani idee kingituseks Aleksander Puškinilt. Puškinist olulisel määral mõjustatuna arenes välja Gogoli stilistiline talent , mis tegi temast järgmise vene kirjanike põlvkonna eeskuju. Kummalisel kombel distantseerus Gogol viimastel eluaastatel oma loomingust. Kirjanduslike teekaaslaste Puškini ja Lermontovi surm lõi psüühiliselt ja füüsiliselt labiilse autori rivist välja. Lisandus närvihaigus. Gogolist sai korraga religioosne müstik ja konservatiiv, ta taganes kõigi üllatuseks oma senistest humanistlikest põhimõtetest, kaitstes tsaarivõimu ja pärisorjust. Kirjaniku vaenlased kahjurõõmutsesid, sõbrad tõmbusid tagasi. Keegi fanaatiline preester õhutas ta hullumeelsele teole: 1852 . aasta veebruaris põletas Gogol pidulikult “Surnud hingede” juba lõpetatud teise osa. Mõni päev hiljem järgnes täielik kokkuvarisemine. Gogol suri sügavas masenduses. Ja sõna otseses mõttes alatoitumise tagajärjel. Ta oli nädalaid keeldunud söömast. Pärast surma maeti Nikolai Gogol Danilovi kloostri kalmistule. Aastal 1931 maeti ta ümber Moskva Novodevitšje kalmistule. Gogol oli oma elu ajal paaniliselt kartnud, et ta maetakse elusalt. Kui aastaid peale tema surma ta haud ümbermatmiseks avati, oli surnukeha mitte selili , vaid külili...
Algselt maeti kirjanik Moskva lähistele Püha Taanieli kloostri surnuaeda, kuid 1931. aastal toodi kirjaniku säilmed Novodevitshi kalmistule. Ekshumeerimisel avastati, et kirstu kate oli seestpoolt ribadeks näritud! Sellest võis järeldada, et Gogol maeti elusalt - letargilise une seisundis. Just seda oligi Gogol kogu elu kartnud. Ta oli omakseid korduvalt hoiatanud, et nad tema mahamatmisega ei kiirustaks, kuni pole surmas kindlalt veendunud.

Nikolai Gogoli loomingu üldiseloomustus

Nikolai Gogoli looming oli väga mitmekülgne. Aastal 1829 ilmus anonüümselt tema esimene teos, idülliline lugu värssides “Hans Küchelgarten”. Suurema tähelepanu saavutas ta 1831 - 1832 aastal ilmunud novellidega “Õhtud külas Dikanka lähedal”. Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga. Pühendudes täielikult kirjutamisele, ilmus aastal 1835 kogumikud “Arabeskid” ja “Mirgorod”, mis sisaldasid muuhulgas novelle “Nevski Prospekt” ja “Tarass Bulba” aastal 1842. Novellid ilmusid ka ajakirjades, näiteks grotesk “Nina” aastal 1836. Aastal 1836, varsti pärast komöödia “ Revident ” edukat esietendust, lahkus Gogol Venemaalt. Põhiliselt elas ta Roomas, kus suhtles tihedasti maalikunstniku Aleksandr Ivanoviga. Ivanov maalis temast aastal 1841 kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurel teosel “Kristuse ilmumine rahvale”. Kavandatud trigoloogia esimene osa kandis nime “ Surnud hinged”, mis ilmus aastal 1842. Tsensuuri poolt oli ettekirjutatud pealkirjaks”Tšitšikovi seiklused ehk Surnud higed”. Lisaks sellele valmisid veel komöödia “Naisevõtt” ja grotesk “Sinel” (1842). Gogol viis moodsa vene proosa läbi kasakaromantismi realismi, mis käsitles ühiskondlikku problemaatikat. Kujutas meisterlikult “väikeste inimeste” maailma nn linnanovellides, kus läbi groteski naeruvääristatakse ametnike rumalust ja tühisust. Gogoli jutustused ja näidendid on täis autori kriitilist suhtumist abiellu ja ampluaa igasuguse seksuaalsusega naistegelasi, mis omakorda ilmekalt markeerib tema tugevalt romantilist suhtumist meestesse. Jaanuaris 1852 tunnistas Gogol oma homoseksuaalsetest ihalustest vagatsejale ja kitsarinnalisele preestrile Isa Matvei Kostantinovskile, kes sundis Gogolit palvetama ja paastuma ööl ja päeval, kuni Gogol näljutas enese surnuks.

Nikolai Gogol “Surnud hinged”

Raamat “Surnud hinged” on väga omapärane ja huvitav. Tegelaste hulk oli suur: Tšitšikov, Manilov, talupojad, kutsar Selifan, Pavel Ivanovitš, Vassili Fjodorv, Popljovin, Corat, Zjablova, Sobakevitš Nozdrjov, Petruška, Zamanilov, Themistoklus, Alkid, Feitinja, Plešakov, Nastasja Petrovna , Pelageja, Potselujev, Porfiri, Pavluška, Suvorov, kapten-ispravnik, Mitjai, Andrjuška, Akulka ja Moki kifovits. Raamat räägib ühe mehe Tšitšikovi teekonnast läbi Venemaa kolgaste. Ta seikleb külast külla koos oma kutsar Selifani ja kolme hobusega. Eemärgiks on tal teha omanikega iseäralikku kaupa. Tšitšikov käib erinevates taludes , paludes öömaja ja järgmisel päeval juttu tehes, küsib perenaiselt või peremehelt, kas neil ei ole viimastel aastatel hulk talupoegi teise ilma läinud. Teda huvitab ka see, kas omanik maksab sellegipoolest iga niisuguse pärisorja eest maksu, kuigi nad on surnud. Seda maksu tuleb maksta, sest nad on ju revisjoninimekirjades, mida kontrollitakse iga kümne aasta jooksul. Tšitšikov pakub neile sellist tehingut, et ta ostab 1 rubla eest neilt need surnud hinged ära, et nad ei peaks nende eest maksu maksma ja kulusid oleks poolevõrra vähem ja talle endale oleks see ka kasulik. Mõisaomanikud ei oska alguses midagi vastata, vaid kortsutavad laupa , sest neile tundub see natuke veider , et tuleb võhivõõras ja pakub talle sellist kaupa. Kauge külaline Tšitšikov jätab neile elegantse ja soliidse mulje. Ta sõidab treppi tõlla ja teenriga, lõhnab prantsuse seebi järele, tema kallite rõivaste all võlvub priske kõhuke, mis annab muidugi tunnistust heast järjest. Omanikule tundub, et järelikult ei saa ta mingi kelm olla, aga tundub siiski veider, et ta surnud hingi tahab osta, nad ei ole ju midagi väärt. Mõisaomanik on nõus enda kulusid vähendama ja müüb talle oma surnud hinged ära., kuid arvab ikka, et see mees on küll puhta lollpea. Tegelikult on endine maksuametnik ja kolleegiuminõunik Pavel Ivanovitš Tšitšikov on kõike muud kui lollpea. Ametlikult on kadunukesed ju veel elus ja kujutavad endast kapitali, mille pealt saab kena hüpoteegi. Tšitšikov on kaua elanud Venemaal ja tunneb siinseid ametiasutusi läbi ja lõhki. Ta teab, et kantseleides valitseb korruptsioon. Ostes talupoegi, paneb ta nende ostulepingute vahele rahatähe, mis pühib igasuguse kahtluse selle õigsuses. Keegi ei uuri, kas mahasahkerdatud talupojad üldse olemas on. Seda enam, et taotluse esitajal ehk Tšitšikovil on kõige kõrgemal pool sidemeid . Nii käib Tšitšikov mõisast mõisa ja kogub surnuid talupoegi. Kokku oli tal vaja saada 400 hinge ja seda ta ka sai. Surnud hinged olid tal koos ja nüüd tuli tal minna ja kreposteerida ostu-müügilepingud. Tšitšikovkäis laua juurest laua juurde ja otsis, et kus tehakse seda, mis tal vaja oli aga lõpuks ta leidis selle. Ta pidi seletama , et miks ta neid ostis ja ta vastas neile, et ta ostis neid talupoegi ümberasustamiseks, Hersoni Kumbermangu. Eesistuja kiitis väga seda kohta, öeldes, et seal on väga head maad. Seal on olemas suur maa, et kõik talupojad ikka ära mahuksi ja muidugi on seal olemas ka jõgi ning tiik. Tunnistajad kirjutasid alla ja Tšitšikovil tuli maksta lõpuks selle kõige eest mingi tühine summa, sest eesistuja andis koguni käsu temalt lõivuraha ainult pooles suuruses võtta, teine pool aga kanti teadmata kuidas kellegi teise hageja arvele. Kõik sai valmis, nüüd oli vaja ostu veel niisutada ja seda nad tegidki.
Möödusid päevad ja Tšitšikov sai linnas üldiseks kõneaineks. Kõik hakkasid avaldama oma arvamusi ja käisid arutlused selle üle, kas ültse tasub talupoegi osta ümberasustamiseks. Kõik jutud, mis levisid olid muidugi positiivsed ja paljud arvasid, et Tšitšikov on miljonär, et kuidas muidu ta endale seda kõike lubada sai. Linnas korraldati ball, kuhu olid kõik oodatud. Sinna läks ka Tšitšikov, sest talle meeldisid sellist laadi üritused. Jõudes sinna toodi talle kiri, mis oli muidugi anonüümne ja ta arvas , et see oli mingilt naiselt. Paljud naised jõllitasid teda aga ta ei osanud eales ära arvata, et kellelt kindlalt see on. See saatja jäigi saladuseks. Pärast balli käskis selifanil hobused ette ajada ja sõitma hakata. Selifan piitsutas hobuseid ja nemad lisasid aina kiirust, aga Tšitšikovile see meeldis, sest igale Venelasele meeldis kiiresti sõita. Nad sõitsid seni, kuni lõpuks jõudsid pärale teise riigi rahvad .

Minu arvamus teosest “Surnud hinged”

Nikolai Gogoli teost “Surnud hinged” oli hea lugeda. See kirjeldas väga täiuslikult Venemaa inimeste elu ja tegevust. Teoses põhiline tegevus oli see, kuidas Tšitsikov üritas kindel hulk surnuid hingi kokku ajada. Seda tegi ta käies mõisast mõisa ja pärides lahkunud talupoegade kohta ja üritades neid endale osta. Huvitavaks tegi teose see, et kunagi ei tekkinud igavaid kohti, kuna alati oli mingi tegevus käsil. Tegevus lõppes üpriski kurvalt, kuna Tšitšikov jättis Venemaaga hüvasti, et tutvuda uute rahvustega.

Kokkuvõte

“Surnud hingi” oli igati huvitav lugeda. Teos jääb mulle kauaks meelde, sest see oli lihtne ja huvitav. Kõige huvitavamaks asjaks oli see, kuidas Tšitšikov suutis oma kolme hobuse ja ühe teenriga nii paljudes mõisatest käija ja kokku ajada peaaegu 400 hinge. Küll juhtus tal teepeal igasugu äpardusi aga kokkuvõttes tuli ta nendest alati väga ilusti välja. Hingede eest pidi ta küll maksma aga suutis alati hinda muuta ja lõpuks sai ta need ikka odavamalt kätte.