Niiskus- Valgus- päikesepaistelistel Haljastusväärtus- Ei ole eriti kasutatud Puu võra- Lehed- heitlehised, vahelduvad, teravaservalised Õied- kobarates või kimpudes, Viljad- marjataoline, üheseemneline Kõik taimeosad väga mürgised HÕBEPUU Elaeagnus Mullastik- talub igasuguseid muldasid Niiskus- talub põuda Valgus- päikesepaisteline Haljastusväärtus- ei kasutata eriti Puu võra- Lehed- heitlehised, lühirootsulised, kaetud karvadega Õied- neljatised, kahesugulised Viljad- luuviljataoline kuivvili KORGIPUU Phelodendron 9 Mullastik- parasniiseke, värske ja viljakas Niiskus- Valgus- Haljastusväärtus- ilusa sügisvärviga pargipuu Puu võra- Lehed- paaritusulgjad, liitlehed Õied- väikesed, kollakasrohelised, kännastes, pööristes Viljad- tume kerajas, luuvili 5 üheseemnelise kiviga HUMALAPUU Ptelea Mullastik- vähenõudlik Niiskus- põuakindel Valgus-
Leseleht Leseleht on väike püsik taim, millel enamasti on kaks kaarroodset südamekujulist lehte. Leseleht juurdub ja uueneb pika nöörja risoomi abil, mis kasvab aastas umbes kümme sentimeetrit edasi ja nii vahetab taim oma kasvukohta. Leseleht kasvab varjulistes laanemetsades ja palumetsades. Õied on väikesed, valged, lõhnavad, neljatised ja tipmise kobarana. Õisik on 10 kuni 30 õieline kobar. Eel-emasus: esmalt avaneb emakasuue. Nektarit on vähe. Tolmendajateks on väikesed kahetiivalised putukad ning kui putukaid ei ole toimub isetolmlemine. Vili on mürgine ja punane väikese hernetera suurune mari, milles on üks seeme ning see levib lindude abil. Taim on 7 kuni 25 sentimeetri kõrgune. Kasutatakse rahvaravimina kuse ja erituse soodustamiseks. Nõrgalt mürgine kuna sisaldab saponiini.
Kanarbik paneb suhteliselt hästi vastu metsatulekahjudele ja on üks esimestest taimedest, mis põlendikul tärkab. Kanarbikupuhmad kasvavad hulgakesi koos, kasvukohas on kogu maapind tihedalt kanarbikku täis ja see teeb kanarbiku kasvukohas liikumise raskeks. Kanarbik kasvab 20–50 cm kõrguseks. Vars on rohkete peavarrest eemalehoiduvate tõusvate harudega. Õitseb juuli lõpust oktoobri alguseni. Õied on roosakad või helelillad, kaheli õiekattega ja neljatised ning on koondunud kobarjate harudega pööristesse tipmistele võrsetele lehtede kaenlasse. Kanarbiku vili on munajas madalate karvadega kaetud kupar, milles on väiksed ümmargused seemned. Valmib septembris. Ühel kanarbikupuhmal võib valmida kuni 90 000 seemet.
Nii on põdrakanepiga koos kasvamas vaid kõrvetavad nõgesed. Kanepiga on selle taime nimi ilmselt seetõttu seotud, et ta kasvab sageli nii tihedalt koos nagu kanep ja on ka nii kõrge nagu kanep. Tõepoolest ulatuvad põdrakanepid tavaliselt täiskasvanud mehele rinnuni. Vars püstine, silinderjas, karvadeta, harunemata. Kõrgus 50 kuni 150 cm. Vahelduvalt paiknevad lehed on teravnenud, süstjad, 512 cm pikad, alt sinakasrohelised, pealt tumerohelised. Lillakad neljatised õied paiknevad varrel pikkades hõredates kobarates. Õitseb juulist septembrini. Need silmarõõmu pakkuvad rohttaimed on vähenõudlikud, kuid kardavad teiste taimede konkurentsi. Nii on põdrakanep sunnitud iga 46 aasta tagant oma kasvukoha maha jätma ja uut vaba pinda otsima. Tänu lendavatele seemnetele asustab ta kiiresti uusi taimestumata kohti (raiesmikud, põlendikud, vastrajatud teede perved jm.), millega on teeninud endale hüüdnime «igavene rändur».
mõlemas 4000- 5000 liiki ja mõned väiksemad – kukesabalised ja pajulillelised Enamasti puittaimed vastakute tervete lihtlehtedega Puidu ehitus isemoodi – floeem on seespool ja ksüleem väljaspool (seda esineb veel kõrvitsalistel ja emajuurelistel) Õied erksavärvilised, sigimik alumine, ümbritsetud õiepõhjaga (hüpantiumiga) Sugukond mürdilised - Myrtaceae puittaimed, eeterlike õlidega Lehed terved vastakud lihtlehed, läbipaistvate näärmetäppidega Õied neljatised või viietised, aktinomorfsed, lahklehise krooniga Tolmukaid palju, värvilised, sissepoole käändunud Vili on mari või kupar troopiline sugukond, ka Austraalias ja Lõuna-Aafrikas eukalüpt - Eucalyptus guajaavipuu - Psidium nelgipuu – Syzygium aromaticum õienupud on vürtsiks - nelk pimendipuu – Pimenta dioica vili on vürtspipar Sugukond kukesabalised – Lythraceae - henna Lawsonia inermis - granaatõunapuu õieosi kuni 16 õied kiirjad vili: kupar
6)Tulikalised on enamasti dekoratiiv ja ravimtaimed. Väga mürgised (eluohtlikult) on näiteks kollane ja sinine käoking, salu-siumari, aas-karukell, SUGUKOND: roosõielised (Rosaceae) 1.kuuluvad kaheiduleheliste klassi, roosilaadsete seltsi. 2.Roosõieliste sugukonda kuulub nii puid, põõsaid kui rohttaimi. Kokku umbes 30004000 liiki. Enamik sellese sugukonda kuuluvaid liike kasvab põhjapoolkeral. 3.-4) Õied viietised (harva neljatised), radiaalsümmeetrilised. võib esineda välistupp. Õietelg laienenud õiepõhjaks, mis võib olla lame, kuhikjas v. karikjas. õiepõhi võtab osa vilja moodustamisest. Õied enamasti kahesugulised. Vili: pähklike, kukkurvili, luuvili, õunvili, tõrsik, koguluuvili, kogupähklike. Roosõieliste hulka kuulub parasvöötme väärtuslikke viljapuid ja põõsaid (nt. õuna-, pirni-, kirsi-, ploomi-, aprikoosi-, virsiku-, ja mandlipuu, küdoonia, ebaküdoonia) ning marjataimi (vaarikas,
V: Neil on palju täiuslikum foto-ja termoperidism, intensiivsem ainevahetus ja lühike arenemistsükkel. Täiuslikumad juhtsooned, ÕIE esinemine, VILI Õis Õis areneb õiepungas, õie osad on homoloogsed lehtedega. Pärast seemnealgmete viljastumist areneb õie sigimikuotsast vili. Õistamiede hõimkond jaotatakse kahte klassi: ühe-ja kaheidulehelised. *kaheidulehelised - Idus kaks idulehte - idujuur areneb peajuureks, kujuneb sammasjuurestik - lehed sulg või sõrmroodsed - õied neljatised või viietised - korvõielised, roosõielised, liblikõielised, tulikalised Näited:Angervaks, kanarbik, kassiristik, kassitapp, kollane mesikas, kollane ülane, naat, kortsleht, palderjan, pääsusilm *Üheidulised - Idus üks iduleht - idujuur taandareneb - lehed rööp- või kaarroodsed - õied kolmetised - kõrrelised, lülialised, käpalised - Maisi lehed, rööp või kaarroodsed Näiteks; Orashein, Inimene ja taimed- floora ja kultuur
lehtede puhkemist, aprillis, mais. Koondunud tihedamalt võrse tippu. Eestis tavaline. Putuktolmleja. Ühesugulised õied, neljatised, Pikkvõrsetel ükhaaval, munajad, vahel kahvaturohekaskollased; asuvad südaja või sirge alusega; teritunud Eestis, kindlasti mujal Eestis 80 väikeste kimpudena lehtede tipuga; peentäkilise servaga
..............................7 13. KASUTATUD KIRJANDUS............................................................8 2 SIREL SYRINGA VULGARIS Sirel on heitlehine aeglasekasvuline põõsas või kuni 10 m kõrgunemadal puu vastakute terveservaliste lihtlehtedega ja ladvaosas laieneva võraga puu. Mõnedel sortidel on võra kitsaspüramiidjas. Õied kahesugulised, neljatised, tupp kellukjas, kroon putkjas, 4 (3-5)-osaline, tolmukaid 2, mis kinnituvad krooni siseseinale ja on tavaliselt kroonist lühemad. Sigimik kahepesaline, igas pesas kaks seemnealget. Õied asuvad suurtes püstistes, harva longus pööristes. Vili kahepesaline piklik kupar, mis avaneb kaheks pooleks, kummaski kaks tiivaga seemet. Perekonda kuulub umbes 30 liiki, mis kasvavad Lõuna-Euroopast kuni Himaalajani, Kirde-Aasias, Jaapanis. Ka Eesti kultuuris on sirel ka väga sage.
Esimesel aastal areneb suurte lehtedega rosett. Noored taimed õitsevad teisel kasvuaastal. Sorte paljundatakse juurepistikutega. [11, 14] 2.KUSLAPUULISED 2.1. Sugukonna üldine iseloomustus Kuslapuuliste (Caprifoliaceae) sugukond hõlmab (14) 20 perekonda ja (400) 450 liiki. Sugukonda kuuluvad enamasti abilehtedeta vastakute lihtlehtedega või harva ka paaritusuljgate liitlehtedega suve- või igihaljad põõsad, harva rohttaimed ja puud. Õied on kahesugulised, neljatised või viietised, sarikjates, kobarjates või kännasjates õisikutes, harva üksikult. Õiekroon võib olla nii korrapärane kui ka ebakorrapärane, kellukjas või torujas, sel juhul sageli kahe huulega. Viis tolmukat on kinnitunud õieputke ja emaka moodustab 2-5, enamasti 3 viljalehte. Viljadeks on kuprad, marjad või luuviljad. [7, 9] 2.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad Sugukonda kuuluvad 20 perekonda ja 450 liiki kasvavad enamasti põhjapoolkere parasvöötmes,
· leherood ----lehelabas kulgevad juht- ja tugikoekimbud. · lihtlehe ja liitlehe tüübid-----lihtleht koosneb ühest lehelabast ja leherootsust.Sulgjas ja sõrmjas lihtleht. Liitleht-koosneb pearootsust millele kinnituvad iseseisva rootsuga lihtlehed. Liitlehed jagunevad sulgjad liitlehed(paaritusulgjad, pihlakas; paarissulgjad, s.läätspuu), sõrmjad(kolmetised- liblikõielised, neljatised-v.läätspuu, viietised-metsviinapuu). · abilehed-----leherootsu alusel olevad lehesarnased väljakasved. Tavaliselt on nad väiksemad kui lehed, varisevad esimestena. JUUR · kasvuvööde--pikenemis- ehk kasvuvööde. Selle vöötme rakud poolduvad harva, küll aga toimub nende pikenemine. · imikarvad---nende ülesanne on vett imeda, nad on lühiealised.
Näärmekarvad on elusrakkudega ja toodavad eeterlikke aineid Lehtede jaotumine Lihtleht koosneb ühest lehelabast ja leherootsust, sügisel langeb leht tervikuna n arukask Liitleht koosneb pearootsust ja sellele üksikult iseseisva rootsuga kinnituvatest lihtlehtedest, mis sügisel langevad osadena Liitlehtede jaotumine Sulgjad liitlehed a) paaritusulgjad n pihlakas, saar b) paarissulgjad n suur läätspuu Sõrmjad a) kolmetised n liblikõielised b) neljatised n väike läätspuu c) viietised n metsviinapuu Lehekujud Soomusjas n elupuu, hiibapuu Okas n mänd, kuusk, nulg Lineaalne n eerika Süstjas n enelas, liguster Elliptiline n harilik toomingas, laukapuu Lehekujud Munajas n harilik sirel Äraspidimunajas n must lepp, harilik kikkapuu Ümar n harilik haab Kolmnurkne n kanada pappel Südajas n pärn Mõlajas n harilik näsiniin Lehekujud Ovaalne n lodjapuu, pukspuu
) [vibúrnum] Perekonnanimi tuleneb arvatavalt ladina keelest, viere = punuma, kuivõrd Euroopas kasvavate lodjapuu liikide võrsed on painduvad ja kasutati varem laialdaselt punumistöödel, Perekonda kuuluvad suvehaljad ja harva igihaljad vastakute harva ka männasjate lehtedega kõrgemad põõsad kuni madalamad ühetüvelised puud. Lehed terved kuni hõlmised lihtlehed, paljudel liikidel talipungad ilma pungasoomusteta. Õied koondunud sarikjatesse või kännasjatesse õisikutesse, neljatised-viietised, õisikute äärmised õied tihti steriilsed. Vili on lihakas üheseemneline luuvili, mitmetel liikidel söödav, mitmetel nõrgalt mürgine; Perekonda kuulub umbes 110 (200) liiki, millised kasvavad enamasti Aasias ja Põhja- Ameerikas, üldjuhul põhjapoolkera paras- ja lähistroopilises vöötmes . Villane lodjapuu (Viburnum lantana L.) [lantána] Suvehaljas, kuni 4 m kõrguseks kasvav püstine tugevasti hargnev tumehallide okstega
ehituselt, kujult ja eluvormilt mitmekesisemad kui üheidulehelised. Kaheiduleheliste liike on umbes 180 000, neist kasvab Eestis umbes 1000. Üheidulehelistest eristab neid see, et neil on kaks idulehte, erandlikult võib üks iduleht olla kängunud. Kaheidulehelistel on üks peajuur ja ühe ringina asetsevad juhtkimbud, mille kambium võimaldab varre teiskasvu. Lehed on enamasti sulg-, sõrm- või võrkroodsed, terveservalised või lõhestunud. Õied on põhiliselt viietised või neljatised. Kaheidulehelised erinevad üheidulehelistest ka tolmuterade ehituse ja keemiliste omaduste, kromosoomide tugevama keerdumise jm poolest. Kaheidulehelisi jaotatakse 71 seltsi, liigirohkemad nendest on astrilaadsed, oalaadsed, mailaselaadsed ja nelgilaadsed, ja 333 sugukonda millest liigirohkeimad on korvõielised, liblikõielised, piimalillelised ja madaralised. Algelisem selts on magnoolialised (uuemail andmeil seltsi Chloranthales esindajad), kõiki kaheidulehelisi peetakse neist arenenuks
verrucosus) ja pikkade tiibadega vaarikpunaste kupardega suuretiivalist kikkapuud (E. macropterus). Enamus liikidest eelistavad reaktsioonilt neutraalset kuni aluselist, rammusat ja parasniisket, hea aeratsiooniga mulda. Taluvad normaalselt linnatingimusi, tolmu, gaase, tahma. · Võrsed sageli neljakandilised, mõnel liigil korkjate liistakute ja ribidega · Elliptilised lihtlehed on vastakud, lühirootsulised, peensaagjad või terveservalised. · Neljatised või viietised, kahesugulised väiksed, rohekad, valkjad või roosakad õied asetsevad ebasarikõisikutes või üksikult. · Vili on värvuselt roosa, punane või tumevaarikpunane, nelja (harva ühe, viie või kolme) pikipraoga avanev kupar, mille igas pesas on 1 või 2 oranzikaspunase lihaka seemnerüüga läikivat seemet. Õied ja viljad on mürgised. · Kikkapuude kõva hästi töödeldavat ja poleeritavat puitu kasutatakse nikerdustöödel.
laialdaselt punumistöödel, kuid on teada varasemast, et juba rooma luuletaja Virgilius (Vergilius) oma poeemis ,,Georgica" kasutas lodjapuude nimetamiseks sõna viburnum. Perekonda kuuluvad suvehaljad ja harva igihaljad vastakute harva ka männasjate lehtedega kõrgemad põõsad kuni madalamad ühetüvelised puud. Lehed terved kuni hõlmised lihtlehed, paljudel liikidel talipungad ilma pungasoomusteta. Õied koondunud sarikjatesse või kännasjatesse õisikutesse, neljatised-viietised, õisikute äärmised õied tihti steriilsed. Vili on lihakas üheseemneline luuvili, mitmetel liikidel söödav, mitmetel nõrgalt mürgine; viljadest valmistatakse zeleed, marmelaadi jne. Mõnedel liikidel sisaldavad tüvekoor ja lehed mürgiseid aineid (kumariin, diterpeen jne.) ning mitmeid liike kasutatakse rahvameditsiinis. Perekonda kuulub umbes 110 (200) liiki, millised kasvavad enamasti Aasias ja Põhja-
- lehed piklikud, paralleelsete roodudega - õied kolmetised P 3+3 A 3+3 G (3) - nektaariumid septaalsed, st asuvad sigimiku vaheseintes liitunud viljalehtede vahel Kaheidulehelised ei moodusta monofüleetilist rühma. ¾ õistaimedest. Kaheidulehelistel on üks peajuur ja ühe ringina asetsevad juhtkimbud , mille kambium võimaldab varre teiskasvu . Lehed on enamasti sulg, sõrm või võrkroodsed , terveservalised või lõhestunud . Õied on põhiliselt viietised või neljatised. Kaheidulehelised erinevad üheidulehelistest ka tolmuterade ehituse ja keemiliste omaduste, kromosoomide tugevama keerdumise jm poolest. 33. Fülogeneetiliselt basaalsed kattesemnetaimed Amborellaceae - amborellalised Nymphaeales --- Nymphaeaceae -- Eestis olemas Austrobaileyales - austrobailealaadsed Chlorantales - roheõielaadsed --- Chlorantaceae 34. Sug. vesiroosilised, tobiväädilised ja magnoliidid Vesiroosilisedlevinud kogu maailmas, 50-100 liiki veerohttaimi, kasvavad seisvas vees
kuiv mari. Kasvavad kuivematel päikeselistel, sageli liivastel niitudel, loopealsetel, kinkudel; harva metsas ja niiskemas. N: nurmnelk, aasnelk, harilik seebilill, harilik põisrohi, valge pusurohi, punane pusurohi, tõrvalill, käokann, vesihein, nälghein, mets-tähthein, põld-kaderohi, põld-kadakkaer, vesitähthein, nisulill ehk äiakas, sööt-seiarohi. Sk. Roosõielised - liit- ja lihtlehed, lehed vahelduvalt, abilehed olemas, võivad olla leherootsuga liitunud. Õied viietised (harva neljatised), radiaalsümmeetrilised, võib esineda välistupp, õietelg laienenud õiepõhjaks, mis võib olla lame, kuhikjas v. karikjas, õiepõhi võtab osa vilja moodustamisest. Vili: pähklike, kukkurvili, luuvili, õunvili, tõrsik, koguluuvili, kogupähklike. Viljade ja õite ehituse alusel jagatakse neljaks alamsugukonnaks: Enelalalised - kuivad kukkurviljad (enelas, pihlenelas (pole looduslikud)); Kibuvitsalised - sigimik keskmine v. ülemine, vili kuiv (mõõl, maran) v
enamasti jagunenud, harva terved; õied tipmises õisikus, harva üksikult; õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad), mõnel liigil pudeneb varakult; õieosade arv varieeruv; õied radiaalsümmeetrilised (sinilill) v. monosümm. (käoking); osa tolmukaist v. õiekattelehtedest muutunud nektaariumiteks; vili: kukkurvili, pähklike, mari, kogukukkur. roosõielised - liit- ja lihtlehed; lehed vahelduvalt; abilehed olemas, võivad olla leherootsuga liitunud; õied viietised (harva neljatised), radiaalsümmeetrilised; võib esineda välistupp; õietelg laienenud õiepõhjaks, mis võib olla lame, kuhikjas v. karikjas; õiepõhi võtab osa vilja moodustamisest; vili: pähklike, kukkurvili, luuvili, õunvili, tõrsik, koguluuvili, kogupähklike liblikõielised - ühe- ja mitmeaastased rohttaimed, põõsad, puud; juuremügarad sümbiootiliste mügarbakteritega seovad lämmastikku; liitlehed, sageli köitraoga; õis viietine, kroon liblikjas (puri, tiivad, laevuke), tolmukaid 10
Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada. Kasvukoha nõuded: Neil ei ole erilis nõudmisi, kasvavad nii kuivadel kui
php?GID=6675. 20.09.2013. 3.3 Kontpuu (Cornus) Konkreetne liik: verev kontpuu (Cornus sanguinea) (joon. 71, joon.72) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 150-400 cm, laius 150-200 cm. Taime välislaadi kirjeldus: suur põõsas. Lehed: laimunajad, ovaalsed või ümarad, sulgroodsed, teravatipulised, terveservalised lihtlehed. Kinnituvad vastakuti. Pealt rohelised, läiketa, alt helerohelised, väheste karvadega. Lehtede pikkus 5-10 cm, laius 3-7 cm. Õied või õisikud: korrapäraselt neljatised. Tuhmvalged, raolised, läbimõõt umbes 1 cm. Koondunud suurtesse tipmistesse kännastesse. Õitseb mai lõpul või juuni algul, pärast lehtimist. Mõnikord õitseb sügisel teist korda. Liigi eritunnused: punaste võrsete tõttu talvel väga efektne. Külmakindel. Kasvukoha nõuded: varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kasvab ka toitainevaestel ja kuivadel muldadel. Eelistab lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: linnahaljastuses, üksikpõõsana või väikeste rühmadena
kleepuvalt limased. Limast nõret eritavad ,,varrelised" näärmerakud; limaeritust stimuleerib lehele sattunud putuka rabelemine. Putukas lämbub limas ja surutakse sisserulluva leheserva poolt tihedalt vastu laba, millel teised, madalad näärmed, mis eritvad lagundavaid fermente. 28. SUGUKOND MADARALISED * Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi madaralaadsed. * Liike umbes arv puudus! * Valdavalt puittaimed, eriti troopikas. * Neljatised-viietised õied kahe viljalehega alumise sigimikuga. * Kaheosaline jaguvili (kaksikseemis) ja nelja kuni 8 süstja lehega männas. * Lõhnav-varjulill viljakates salumetsades, värv-varjulill loopealsetel. Hobumadar ja värvmadar on sagedaseimaid taimi eesti kultuurmaastikus. Pehme madar, roomav madar (toetub teiste taimede najale), punavärvik (vahemeremaadest pärinev) kasutati pikka aega punase värvi
kindlaid termineid (nt. munajas, eliptiline, lineaalne jne.). Enamikul puudel ja põõsastel on sümmeetrilise labaga lehed, lehelaba asümmeetriat esineb harvem (harilik jalakas, künnapuu jne.). Kui ühisele rootsule kinnitub iseseisvate rootsudega kaks või rohkem lehelaba, nimetatakse lehte liitleheks. Liitlehed jaotatakse lehekeste paiknemise alusel sulgjateks ja sõrmjateks. Sõrmjad liitlehed võivad vastavalt lehekeste arvule olla: kolmetised, neljatised (nt. väike läätspuu), viietised (nt. harilik metsviinapuu), seitsmetised (nt. harilik hobukastan) jne. Sulgjad liitlehed jaotatakse liht- ja liitsulgjateks. Lihtsulgjad (ühelisulgjad) liitlehed jaotatakse omakorda kahte rühma: paaritusulgjad ja paarissulgjad. Paaritusulgjad liitlehed on näiteks harilikul saarel, mille ühisele rootsule kinnituvad vastakute paaridena lehekesed ja leherootsu tipus on üksik leheke. Paarissulgjate liitlehtede puhul on lehekesi paarisarv, nagu näiteks
püstine. Roosõieline. Kasvukoht: niihästi happelisel turbamullal kui ka neutraalsel huumusel ja lubjapinnasel. Tedremaranat leiame rabamätastelt, niitudelt, hõredatest metsadest, nõmmedest ja loodudest. Tugeva pikaealise risoomiga 20-30 cm kõrgune püstpüsik. Risoom on muguljalt jämenenud, mustjaspruun, seest punakas. Lehed sõrmjad liitlehed, kolmetised kuni viietised. Õied väikesed, kollased, neljatised. Nektar kättesaadav putukatele, õitseb juunist augustini. Õisi hakkab kandma 5-7 aasta vanuselt. Vili koosneb mitmest pähklikesest; loomlevi. Kasutamine: seest punane risoom sisaldab parkaineid, värvaineid; kasutatakse värviandva lisandina alkohoolsetes jookides, on ka kasutatud lõnga värvimisel musta ja punase tooni saamiseks. Ravimtaimena tuntud mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve puhul, aga ka kõhulahtisuse, enteriidi, mao- ja emakaverejooksu korral.
1) Spiraalselt (mittetsükliline=atsükliline õis) (magnolia) 2) Tsükliliselt – männastena, tavaliselt 5 ringi: tupplehed, kroonlehed, 2 ringi tolmukaid ja emakad (nt kukeharjad, õunapuu) 3) Pooltsükliliselt (=hemitsükliliselt) - ühed õie osad paiknevad ringidena, teised spiraalselt (vesiroos, maasikas, kibuvits, kurekell) Reeglipäraselt on kõigis ringides võrdsel arvul õie osi – enamasti kas 3 (üheidulised), 4 või 5 (kaheidulised) – õied on kas kolmetised, neljatised või viietised. Spiraalselt paiknevaid õie osi on enamasti palju (>12). Õie osade paiknemise süsteem väljendub ka õie sümmeetrias. Sümmeetrias eristatakse 4 tüüpi (kile joonisega. Õieg võivad olla 1) Kiirja sümmeetriaga (ka korrapärane; 3 kuni palju sümmeetriatelgi, ka paljude õieosadega õied, kus on raske sümmeetriatelgi näha, aga kõik osad on ühesugused) – tulp, ülane, õunapuu, kukehari.
2) tsükliliselt - männastena, tavaliselt 5 ringi: tupplehed, kroonlehed, 2 ringi tolmukaid ja emakad (nt. kukeharjad, ka õunapuu). 3) pooltsükliliselt (=hemitükliliselt) ühed õie osad paiknevad ringidena, teised spiraalselt (vesiroos, kurekell, maasikas, kibuvits). Reeglipäraselt on kõigis ringides võrdsel arvul õie osi - enamasti kas 3 (üheidulised) 4 või 5 (kaheidulehelised) - õied on kas kolmetised, neljatised või viietised. Spiraalselt paiknevaid õie osi on enamasti palju (>12). Õie osade paiknemise süsteem väljendub ka õie sümmeetrias. Sümmeetrias eristatakse 4 tüüpi (kile joonisega). Õied võivad olla 1) kiirja sümmeetriaga (ka korrapärane; 3 kuni palju sümmeetriatelgi, ka paljude õieosadega õied, kus on raske sümmeetriatelgi näha, aga kõik osad on ühesugused) -
(mittetsükliline=atsükliline õis) (magnoolia) 2) tsükliliselt - männastena, tavaliselt 5 ringi: tupplehed, kroonlehed, 2 ringi tolmukaid ja emakad (nt. kukeharjad, ka õunapuu). 3) pooltsükliliselt (=hemitükliliselt) ühed õie osad paiknevad ringidena, teised spiraalselt (vesiroos, kurekell, maasikas, kibuvits). Reeglipäraselt on kõigis ringides võrdsel arvul õie osi - enamasti kas 3 (üheidulised) 4 või 5 (kaheidulehelised) - õied on kas kolmetised, neljatised või viietised. Spiraalselt paiknevaid õie osi on enamasti palju (>12). Õie osade paiknemise süsteem väljendub ka õie sümmeetrias. Sümmeetrias eristatakse 4 tüüpi (kile joonisega). Õied võivad olla 1) kiirja sümmeetriaga (ka korrapärane; 3 kuni palju sümmeetriatelgi, ka paljude õieosadega õied, kus on raske sümmeetriatelgi näha, aga kõik osad on ühesugused) - tulp, ülane, õunapuu, kukehari 2) sügomorfsed (=monosümmeetrilised) - ühe sümmeetriateljega - kannike (s.h
annaabi.ee 
