Näljahäda (0)

SISSEJUHATUS
Ajaloos tuntud näljahädad olid määratud geograafiliselt (näiteks madalate saakidega piirkonnas), kuid tänapäevases majanduslikult integreeritud maailmas on need määratud majanduslikult – madala tootlikkuse ja sissetulekuga. Näljahäda esineb nii maaelanike seas, kes ei suuda piisavalt toota, kui ka linnaelanike hulgas, kes ei jõua toitu piisavalt osta.
Probleem nr 1.
Nälg on üks suuremaid globaalprobleeme. Kuigi maailmas on piisavalt põllumajandusmaad ning toitu toodetakse piisavalt, et inimkond ära toita, pole suudetud viimase aastasajaga näljahäda kaotada. Toidu kättesaadavusega on arengumaades olukord viimastel aastakümnetel üldiselt paranenud , kuid siiski mitte kõikjal.
Üle 800 miljoni inimese elab vajalike kalorite puuduses, sealhulgas on 192 miljonit last pidevalt alatoitunud. Aastas sureb nälga 40 miljonit inimest, sealhulgas 6 miljonit. Peamiseks probleemiks on toidu kättesaadavus Aafrikas, peamiselt Sahara kõrbest lõunasse jäävatel aladel. Kesk- ja Ida-Aafrikas on alatoitunud keskmiselt 1/3 riikide elanikkonnast. Arvuliselt on kõige enam alatoitunud inimesi kahes kõige rahvarohkemas riigis: Hiinas ja Indias.
Hiinlased on suured sealiha austajad. Ühe kilo sealiha tootmiseks läheb kolm kilo söödavilja.
Samas on huvitav märkida seda, et hiinlastel on vaid seitse protsenti kogu maailma põllmajanduslikult haritavast maast, elanike on neil aga 1,3 miljardit, mis on viiendik maailma elanikkonnast. Maksujõulise elanikkonna varustamiseks põrsapraega (Hiinas elab 400 miljonit inimest täielikus vaesuses, ülejäänud 900 miljonit on sellest piirist ülalpool ja neist omakorda paarsada miljonit vägagi ülalpool) on Hiina seakasvatajad hakanud ohtralt söödavilja importima kusagilt riigist. Ja seal kusagil riigis kasvatatakse seda teiste kultuuride ehk siis inimesele sobiva vilja arvelt.
Paraku on maailma kaubandussüsteem arenenud riikide poolt sellisena kujundatud, et vaestel arengumaadel on neis tingimustes väga raske oma elanikkonda ära toita. Ajalooliselt on arenenud riigid kujundanud arengumömaades (sageli oma endistes kolooniates) sellise toidutootmise, mis on suunatud pigem eksportturgudele ( rikaste riikide vajaduste rahuldamiseks) kui kohaliku elanikkonna toitmisele.
Tagamaks seejuures stabiilset ja soodsa hinnaga toiduainete kättesaadavust, on arenenud riigid pannud arengumaad eri maailmajagudes omavahel sarnaste toodete tootmises (nt kohviuba) konkureerima . Sellise süsteemi puhul võib näiteks ikaldus ühes piirkonnas viia riigieelarved tasakaalust välja ning elanikkonna näljahätta, rikkad riigid saavad aga vajaliku toote teisest piirkonnast endiselt odava hinnaga kätte.
Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO (ingl. World Trade Organization) ühiste reeglite raames on võetud arengumaadelt võimalus oma toidutootjaid soosida või imporditolle kehtestada.
Samal ajal toetatakse Euroopa Liidus, USA-s ja Jaapanis põllumajandussektorit ja toiduainetööstusi aastas kokku enam kui 100 miljardi Euro ulatuses. Dotatsioonide tõttu toodetakse palju rohkem, kui rikkad riigid ise vajavad ning osa toiduainetest paisatakse maailmaturule (sh arengumaadesse), surudes seal hinnad alla. Arenenud riikide kunstlikult madala hinnaga suretab välja arenenud riikide farmereid.
Või näiteks arenenud riikide armastus biokütuse vastu: selleks, et täita 50-liitrine autopaak biokütusega, peab ümber töötama 200 kilo maisi. On riike, kus sellise viljakogusega saab elatatud üks inimene terve aasta jooksul (ja teistes riikides saab sama vilja jõul paar korda Tallinnast Tartusse sõita).
Seitse põhjust
Näljahäda on tekitanud ka toidu järsk kallinemine viimase aasta jooksul. Põhjuseid võib tuua välja seitse. Esiteks nafta ja gaasi hindade tõus, mille tulemusel muutub kulukamaks ka põllumajanduses töötavate masinate käigus hoidmine. Teine põhjus on seotud esimesega: suure energiatarbimisega riigid tahavad vabaneda sõltuvusest naftatootjatest ning on alustanud ambitsioonikaid biokütuseprogramme. Kolmandaks elatustaseme tõus Hiinas ja Indias, mille tulemusena on sealne keskklass üle võtnud euroopalikud toitumisharjumused .
Neljandaks globaalne urbaniseerumine – nüüd elab juba enam kui 50 protsenti maailma elanikest linnades, aga linnad laienevad põllumaade arvelt. Viiendaks kliimakõikumised, olgu tagajärg üleujutused või pikad põuad. Kuuendaks spekulantide tegevus, kes on hakanud vilja tallele panema , oodates kauba realiseerimisel hindade veelgi suuremat tõusu. Ning lõpuks: paljud riigid on oma viljareservid ära tarvitanud ning on tulnud rahvusvahelisele toiduturu lisa hankima just praegu, kui olukord on niigi pingeline .
Tegelikult lisatakse veelgi põhjusi: näiteks palmiõli kriis Indias ja Indoneesias (palmiõli annab sadedele miljonitele inimestele vajalikud kalorid ), mis on põhjustatud viimastest üleujutustest nendes riikides. Või siis rahvusvaheliste finantssahkerdajate tegevus, kes pärast USA kinnisvaramulli lõhkemist tuletasid meelde ütluse „põllumees põline rikas“ ning on asunud sahkerdama toidu- ja tooraineturgudel. Mõned nimetatud põhjused on ajutised (kuues ja seitsmes, võib-olla ka kolmas), enamik aga jäävad. Seega olukorra iseeneslikule lahenemisele loota ei maksa.
Millest inimene toitub?
Tänapäeval tuntakse ligi 80000 söödavat taimeliiki. Vähem kui 10% osatakse kasutada toiduks. Tähtsamad kasutatavad kultuurtaimed on nisu, riis, mais ja kartul. Ka näljaküsimuse seisukohalt on nende toiduainete tootmisel väga suur osatähtsus.
Inimkonna õnn on selles, et ta on peaaegu kõigesööja. Juba iidsetest aegadest pidas inimene koduloomi ja on kasutanud liha toiduks. Praegu tuntakse umbes 100 liiki koduloomi. Põhiliselt kasutatakse sea-, looma- ja lambaliha, samuti kodulindude liha. Maailma suurimad lihatootjad on Uus- Meremaa , Austraalia ja Euroopa Liidu maad. Võrreldes lihaga on kala osakaal umbes 6%.
Toiduainete tööstuse ülikiire kasv jäi ajavahemikku 1950 – 1984. Nendel aastatel suurenes maailma viljatoodang peaaegu 300%. Võrreldes eelmainitud kõrgperioodiga on toiduainetööstuse kasvutempo tunduvalt aeglustunud ning ei suuda enam sammu pidada maakera rahvaarvu kasvuga.
Ka kalapüük ei näita enam kasvumärke, vaid on tunduvalt vähenenud ja väheneb kõigi eelduste kohaselt ka edaspidi. Põhjuseks on kalavarude vähenemine, mis omakorda on tingitud kalade elu- ja kudemispaikade hävinemise tagajärjel. Kehtestatakse järjest uusi kvoote ja piiranguid, et kaitsta olemasolevaid kalavarusid ja mitmeid kalaliike (eriti vääriskalad). Siit oleks väljapääs ainult suuremate investeeringute tegemises kalakasvatusse ning tunduvalt rangemaid meetmeid röövpüüdjate korralekutsumisel.
Inimese põhjustatud probleemid
Ühtedeks murettekitavaimateks probleemideks inimtegevusest põhjustatud mulla vaesumine , maade järkjärguline kõrbestumine ja mullastiku erosioon . Kõik see on põhjustatud vääratest maaharimisviisidest: 1. Väetised, 2. Mürkained, 3. Rasked masinad . Mullastiku vaesumise ja kõrbestumise põhjuseks on veel ka laialdane metsade raie ja mulla looduslik ärakanne. Kõrbestumine on probleemiks just Aafrikas, Põhja – Ameerika lõunaosas ja Kesk – Aasias. Seevastu Eesti probleemiks on hoopis soostumine .
Kasutatud allikad:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A18AFFEFF505F8AEC225742C004A00C0
http://www.hot.ee/allen/food.ht m
http://www.terveilm.net/est/teemad/yhiskondjamajandus/article_id-155