Nälg ja ületootmine (0)

Nälg ja ületootmine
Nälg on üks suuremaid globaalprobleeme. Kuigi maailmas on piisavalt põllumajandusmaad ning toitu toodetakse piisavalt, et inimkond ära toita, pole suudetud viimase aastasajaga näljahäda kaotada. Toidu kättesaadavusega on arengumaades olukord viimastel aastakümnetel üldiselt paranenud (eriti Aasias), kuid siiski mitte kõikjal.
Üle 800 miljoni inimese elab vajalike kalorite puuduses, sealhulgas on 192 miljonit last pidevalt alatoitunud. Aastas sureb nälga 40 miljonit inimest, sh 6 miljonit last. Peamiseks probleemiks on toidu kättesaadavus Aafrikas, peamiselt Sahara kõrbest lõunasse jäävatel aladel. Kesk- ja Ida-Aafrikas on alatoitunud keskmiselt kolmandik riikide elanikkonnast. Arvuliselt on kõige enam alatoitunud inimesi kahes kõige rahvarohkemas riigis: Hiinas ja Indias.
Septembris 2000 võttis ÜRO Peaassamblee vastu aastatuhande deklaratsiooni, mille alusel koostati hiljem 8 arengueesmärki (ingl. Millennium Development Goals ). Arengueesmärkide saavutamiseks seati kindel tähtaeg (2015); üheks eesmärgiks lepiti kokku ülima vaesuse ja nälja vähendamine maailmas (sh vähendada poole võrra inimeste arvu, kes kannatavad nälga). Kahjuks on ette näha, et võetud eesmärki ei suudeta täita. Probleemi lahendus on mitte raha, vaid poliitiliste prioriteetide taga – maailmas kulutati sõjalistel eesmärkidel 2005. aastal kokku 1,1 triljonit USD (173 USD ehk umbes 154€ elaniku kohta); kasvõi poole suunamine sellest summast arengumaade toidupuuduse leevendamiseks muudaks näljahäda maailmas minevikuks.
Alatoitumisega on seotud ka paljud keskkonnategurid. Toidutootmise võimalusi vähendavad arengumaades näiteks kõrbestumine (kõrbe pealetung karjatatavatele maadele või põldudele), kalaressursside vähenemine ülepüügi tõttu, põhjavee taseme langus jne. Vaesuse tõttu (2,7 miljardit inimest elab vähemaga kui 2 USD päevas) puudub arengumaade elanikel reeglina võimalus maa tootlikkuse vähenemist korvata toidukaupade ostmisega.
Paraku on maailma kaubandussüsteem arenenud riikide poolt sellisena kujundatud, et vaestel arengumaadel on neis tingimustes väga raske oma elanikkonda ära toita. Ajalooliselt on arenenud riigid kujundanud arengumaades (sageli oma endistes kolooniates) sellise toidutootmise, mis on suunatud pigem eksportturgudele ( rikaste riikide vajaduste rahuldamiseks) kui kohaliku elanikkonna toitmisele. Tagamaks seejuures stabiilset ja soodsa hinnaga toiduainete kättesaadavust, on arenenud riigid pannud arengumaad eri maailmajagudes omavahel sarnaste toodete tootmises (nt kohviuba) konkureerima . Sellise süsteemi puhul võib näiteks ikaldus ühes piirkonnas viia riigieelarved tasakaalust välja ning elanikkonna näljahätta, rikkad riigid saavad aga vajaliku toote teisest piirkonnast endiselt odava hinnaga kätte.
Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO (ingl. World Trade Organization) ühiste reeglite raames on võetud arengumaadelt võimalus oma toidutootjaid soosida või imporditolle kehtestada. Samal ajal toetatakse Euroopa Liidus, USA-s ja Jaapanis põllumajandussektorit ja toiduainetööstusi aastas kokku enam kui 100 miljardi Euro ulatuses. Dotatsioonide tõttu toodetakse palju rohkem, kui rikkad riigid ise vajavad ning osa toiduainetest paisatakse maailmaturule (sh arengumaadesse), surudes seal hinnad alla. Arenenud riikide kunstlikult madala hinnaga toiduainetega pole arengumaade tootjatel võimalik võistelda ning ebaaus konkurents suretab välja arenenud riikide farmereid.
Mikk Pavlov 12