Nafta ja kütustega seotud aktuaalsed probleemid (0)

Nafta ja kütustega seotud aktuaalsed probleemid
Katre Pohlak
Nafta ja teiste kütuste tähtsus tänapäeva ühiskonnas tõuseb iga päevaga. Kõik riigid sõltuvad naftast ja on sunnitud seda ostma, olenemata hinnast . Järjest enam võetakse kasutusele ka alternatiivseid energiaallikaid, kuid neist saadavad energiakogused on liialt väikesed, et tagada jätkusuutlikust.
OPEC ehk Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon on 1960. aastal loodud ühendus, mille põhiliseks ülesandeks on kaitsta läbi hinnapoliitika oma liikmesriikide huve ning hoida nafta hinda stabiilsena. Hetkel kontrollib OPEC ligikaugu 66% maailma nafta reservidest ja toodab ise üle 40% maailma naftast. Praeguse seisuga on OPEC-il kaksteist liikmesriiki. (Kasutatud www.tarkinvestor.ee artiklit „OPEC“)
OPEC- isse mittekuuluvad, kuid siiski naftat tootvad riigid, on Kanada, Mehhiko , Norra, Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Omaan. Ameerika Ühendriigid ise naftat ei ekspordi, vaid kasutab seda omatarbeks riigi siseselt. (Kasutatud www.tarkinvestor.ee artiklit „OPEC“) Seega on maailmas hetkel kokku seitseteist naftat eksportivad riiki, kellest sõltub pea kogu maailma energiamajandus .
Juba aastakümneid on maailmamajanduses olnud väga aktuaalseks teemaks just energiajulgeolek . Lihtsamalt öeldes kujutab energiajulgeolek endast seda, et tuleb saada edukalt hakkama energiatootmise majanduslike ja tehniliste probleemidega. (Kasutatud www. diplomaatia .ee artiklit „Energiajulgeolek: hunt ikkagi tuli metsast “) Viimase neist muudab eriti keeruliseks maavarade ammendumine, mis mõjutab seeläbi esimest ehk majanduslikku poolt. On loomulik, et nafta ja teiste kütuste hinnad tõusevad, sest vajadus nende järele ainult kasvab.
Näib, et hetkel loeb maailmaturul vaid tooraine kättesaamine, mitte selle hind. Seda oskavad väga hästi ära kasutada nii-öelda „naftariigid“, kes kujundavad kütuste olemasolule oma välispoliitikat. Seeläbi on võimalik manipuleerida pea kõigi riikidega, kus vajadus nafta ja teiste kütuste järele on piisavalt suur. Näiteks kujutame ette, et Eestil on suured naftavarud ja Venemaa omad on ammendumas. Ilmselgelt oleks meil sel juhul oma idanaabrite üle teatud võim ning kahe riigi vahelised suhted muutuksid. Teisest küljest vaadatuna tungiks Venemaa varem või hiljem Eesti aladele , et saada ligipääs nii Läänemerele kui nafta ammutamiskohtadele.
Eelmisele näitele toetudes saab kindlalt öelda, et tulevikus pole välistatud kütuste puudusest tingitud sõjad. Prantsuse esseist ja filosoof Simone Weil on öelnud: „Riigi majanduslikud prioriteedid pole kodanikele eluks vajalikud tooted, vaid tooted, mis võimaldavad sõdida. Nafta on rahvusvaheliste konfliktide põhjuseks palju segadamini kui nisu.“ Lisaks sellele, et naftariigid on reeglina ka rikkad riigid, on neil kaudne võim teiste riikide üle. Tänu sellele, et maailm sõltub suuresti naftast ja teistest kütustest, sõltub maailm ka naftariikidest. Läbi aegade on võim olnud just peamiseks põhjuseks sõdade alustamisel.
Riikide energiavajadus tõuseb pidevalt. Usun, et lähitulevikus tõuseb kindlasti ka maailma keskmine energiavajadus, sest arengumaade areng on hetkel äärmiselt kiire. Kui arengumaad tarbiksid maavarasid samades kogustes mis arenenud maad, oleks meie planeeti juba ammu tabanud energiakriis .
Kaevandatavad kütused, näiteks maagaas, kivisüsi ja põlevkivi, on taastumatud energiaallikad . Juba praegu on paljud arenenud riigid sunnitud kaevandama antud maavarasid arengumaadest, sest nende endi ressursid on ammendumas. Tänu sellele, et taastumatud maavarad on otsakorral, peavad riigid tegema oma energiamajanduses suuri muudatusi. Hetkel toodetakse Eestis põlevkivist üle 90% kogu riigi elektrienergast. (Kasutatud Vikipeedia artiklit „Eesti Energia“) Kuid teadlaste sõnul jätkub põlevkivi veel vaid viiekümneks aastaks. Kuid mis saab edasi?!
Nafta ja teiste kütuste töötlemine ning põlemine saastab keskonda . Fosiilsete kütuste põletamisel paiskub õhku tuhka ja süsihappegaasi, millest viimane suurendab kasvuhooneefekti. Tänu kasvuhooneefektile soojeneb Maa kliima ning elusorganismide elutingimused muutuvad. Samamoodi satub kivisöe, põlevkivi ja naftasaaduste põletamisel õhku väävli-ja lämmastikühendeid, mis hiljem happevihmadena maapinnale langevad. Happevihmade tagajärjel muutuvad veekogud ja mullad happelisteks.
Veekogude peamisteks saasteallikateks on erinevad heitveed. Tööstusliku päritoluga heitveed sisaldavad raskmetallide ühendeid ja mitmesuguseid mürgiseid orgaanilisi ühendeid, millest viimased on päris tahkete kütuste, näiteks kivisöe ja põlevkivi, töötlemisest. (Kasutatud Vikipeedia artikleid „ Heitvesi “ ja „ Reovesi “) Kõige ohtlikum on siiski naftareostus , mille tagajärjel surevad loomad ja linnud , hävivad veetaimed ja vähenevad kalavarud .
Järjest enam võetakse kasutusele alternatiivseid energiaallikaid, millest kõige populaarsemad on tuule-ja päikeseenergia. Viimane neist sai tuntumaks 1970. aastate naftakriisi ajal, mil Euroopas ja USA-s hakati tuuleenergiat elektriks muutma. (Kasutatud www.miksike.ee artiklit „Alternatiivsed energiaallikad“) Kuigi tuul on taastuvenergia , ei ole see tehnoloogia veel väga populaarne . Tuulegeneraatorite rajamine on väga kallis ning kõikjal ei ole ka selleks sobivad kohti, sest edukaks energiatootmiseks peab tuule keskmine kiirus olema vähemalt 6 meetrit sekundis.
Kõige rohkem on tuulikuid Saksamaal, Taanis , Hispaanias, Indias ja USA-s. Taanis saadakse tuule abil tervelt 19% riigi elektrienergiast, mis on väga märkimisväärne protsent. Maailma kõige suurem tuulikupark asub Californias, kus asub ligi 14 000 tuulegeneraatorit. Kuid see suur hulk generaatoreid toodab vaid 1,2% California elektrienergiast. (Kasutatud www.miksike.ee artiklit „Alternatiivsed energiaallikad“)
Kuigi tuuleenergia on taastuv loodusressurss, siis mõjutab ka selle kasutamine keskonda negatiivselt. Tuulegeneraatorid tekitavad müra ja takistavad lindude lendu. Lisaks kaasneb tuuleparkidega ka visuaalne reostus – paljude arvates rikuvad suured ja kobakad tuulegeneraatorid maastikupilti. Ka Eestis on mitmeid tuuleparke, näiteks Virtsus, Pakris ja Viru-Nigulas.
Taastumatutest energiaallikatest saadavad energiakogused ületavad mitmekordselt taastuvate energiaallikate omasid. On rusikareegel , et mida suuremad on energiakogused, seda suurem on keskkonnasaaste . Lahendust antud probleemile võib pakkuda ainult kiire tehnoloogia areng, mille läbi oleks võimalik suurendada alternatiivsete energiaallikate tootlikust.