Eesti taasiseseisvumine (1)

Eesti taasiseseisvumine
1985 aasta kevadel valiti NLKP Keskkomitee peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Selleks ajaks oli NSVL jõudnud selgesse kriisiseisundisse. Riigi majandus oli kokku varisemas, senised riigijuhid olid hoidunud igasugustest sisepoliitilistest ja majanduslikest reformidest ning üritasid Kommunistliku Partei võimumonopoli säilitada repressioonide tugevdamisega ühiskonnas, NSV Liidu välispoliitiline seisund maailmas nõrgenes. Saades aru muutuste vajalikkusest, valis kommunistlik ladvik NSV Liidu etteotsa reformaatori, kes tooks riigi kriisist välja, aga samas säilitaks olemasoleva poliitilise süsteemi ning Kommunistliku Partei võimumonopoli. Kriisist väljumiseks algatas Gorbatšov perestroika ja glasnosti . NSVL keskvalitsuse ja NLKP senise poliitika muutumine liberaalsemaks andis võimaluse muutusteks ka liiduvabariikides, kaasa arvatud okupeeritud Eestis. Lõdvenes senini üsna karm tsensuur ja järk-järgult hakkas laienema sõnavabadus.
1980.aastate teist poolt Eestis on nimetatud ka uueks ärkamisajaks, kuna siis toimunud sündmused ja protsessid sarnanesid paljuski 19.sajandi teisel poolel toimunud eestlaste ärkamisajaga:kasvas eestlaste rahvustunne, hakati pidama rahvuslikke suurüritusi, algas eestlaste võitlus oma poliitiliste õiguste suurendamise eest.
1987- Fosforiidikampaania- see oli rahva esmakordne aktiviseerumine seoses NSVL keskvõimude kavaga hakata Virumaal kaevandama fosforiiti. Keskvõimude plaan oleks võinud tekitada Kirde-Eestile väga tõsiseid keskkonnakahjustusi ning võis kaasa tuua uue migratsioonilaine Eestisse. Rahva protestiaktsioonide tõttu olid võimud sunnitud kaevandamisest loobuma .
1987 august- Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi loomine. MRP-AEG oli teisitimõtlejate algatusel loodud poliitiline organisatsioon , mille eesmärgiks oli MRP avalikustamine . MRP-AEG poolt organiseeriti ka esimene kommunismivastane poliitiline meeleavaldus Tallinnas Hirvepargis 23.augustil 1987. 
1987 september- Isemajandava Eesti (IME) kontseptsioon . Ajalehes “Edasi” ilmus artikkel ettepanekuga viia Eesti NSV täielikule isemajandamisele, allutada majandus kohalikule juhtimisele ja eelarvele, minna üle turumajandusele ning kehtestada oma raha. Ettepaneku autoriteks olid Siim Kallas, Mikk Titma, Tiit Made ja Edgar Savisaar.
1987 lõpp- Eesti Muinsuskaitse Seltsi (EMS) asutamine. EMS oli esimene rahvuslikult meelestatud massiorganisatsioon, mis seadis oma eesmärgiks eestlaste ajaloomälu taastamise ja osales aktiivselt ka poliitilises tegevuses.
1988- Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamine. MRP-AEG-st välja kasvanud ERSP oli esimene valitsevale Kommunistlikule Parteile alternatiivne partei Eestis ja NSV Liidus. 
1988 algus- ERSP ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi poolt organiseeriti esimest korda nõukogude okupatsiooni tingimustes avalikud: Tartu rahu aastapäeva tähistamine 2.02.1988 Tartus, Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine 24.02.1988 Tallinnas.
1988 aprill- toimus loominguliste liitude ühispleenum, kus kritiseeriti seniste ENSV valitsejate tegevust ning nõuti isemajandamise läbiviimist; rahvusteaduste tähtsustamist; avalikustamise süvendamist; immigratsiooni tõkestamist Eestisse jne. 
1988 aprilli keskpaik - loodi Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks (RR). Rahvarindest kujunes E.Savisaare juhtimisel kiiresti massiorganisatsioon, mis sai edasises poliitilises võitluses mõõduka suuna peamiseks esindajaks . 
1988 juuni- toimus võimuvahetus EKP juhtkonnas. EKP senine esimene sekretär Karl Vaino asendati Moskva poolt Vaino Väljasega. Selle sammuga üritas NSVL keskvalitsus vähendada tekkinud pingeid Eesti ühiskonnas. Moskva lootis mõõdukama Vaino Väljasega radikaliseeruvat ning võimude kontrolli alt väljuvat rahvaliikumist Eestis maha rahustada. 
1988 kevad-september- “laulev revolutsioon ”. Selle on poeetilise nimetusega võetakse kokku mitmed Tallinna lauluväljakul toimunud suursündmused. Nendel (RR-i poolt organiseeritud) üritustel:kasutati juba massiliselt kevadel EMS-i poolt esmakordselt avalikult välja toodud rahvuslippe ,lauldi paljusid varem keelatud rahvuslikke laule, kutsuti esimest korda rahvast üles omariikluse taastamisele.
1989 aasta alguses kuulutas  Eesti NSV Ülemnõukogu:eesti keele riigikeeleks (keeleseadus), 24.veebruar iseseisvuspäevaks, senine ENSV lipp asendati sini-must-valge rahvuslipuga.
 1989 23.august- Balti kett: Balti liiduvabariikide rahvarinnete poolt organiseeritud protestiaktsioon, milles osales ~600 kilomeetrises inimketis ~2 miljonit inimest. Üritusel nõuti MRP salaprotokolli avalikustamist ja selle tagajärgede likvideerimist; omariiklust Balti liiduvabariikidele. Tegemist oli oma aja kohta ennekuulmatu üritusega, mis leidis laia vastukaja ka välismaal ja aitas teadvustada Baltikumi probleeme kogu maailmale. 
1990 veebruar- Eesti Kongressi valimised: selle taga olid iseseisvusliikumise radikaalne suund, kes oli 1989 aastal algatanud Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike registreerimise e.kodanike komiteede liikumise. Rahvusradikaalid nägid Eesti Kongressis alternatiivi ebademokraatlikel alustel valitud ENSV Ülemnõukogule.Eesti Kongressi valimistel osales üle 500tuhande registreeritud Eesti kodaniku ja 34tuhat kodakondsuse taotlejat. Eesti Kongress omakorda valis oma tegevorgani- Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
 1990 märts- Eesti NSV Ülemnõukogu valimised: valimised peeti enam-vähem demokraatlikena (mitu kandidaati ). Valimistel osales suurem osa tollastest poliitilistest jõududest, ainult rahvuslaste radikaalsem tiib valimistel ei osalenud, protesteerides vene okupetsioonivägede kohalolu ja osaluse tõttu. Ülekaalu Ülemnõukogus saavutas iseseisvusliikumise mõõdukas tiib eesotsas Rahvarinde ja  rahvuskommunistidest nn. iseseisev EKP esindajatega. Ülemnõukogu valis presiidiumi esimeheks Arnold Rüütli ja nimetas uueks valitsusjuhiks Edgar Savisaare.
1990 30.märts- Ülemnõukogu kuulutas välja üleminekuperioodi, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Sama aasta mai alguses lõpetati Ülemnõukogu otsusega Eesti NSV hümni, lipu ja vapi kasutamine ja võeti tarvitusele Eesti Vabariigi nimetus. Otsustati, et Eestis on jõus vaid tema seadused. 
 1991 märts- Balti liiduvabariikides toimus referendum iseseisvuse küsimuses: selle referendumiga ennetati Moskva soovi läbi viia NSV Liidu koospüsimist käsitlev rahvaküsitlus. Referendumil osalenutest toetas lõviosa (77,8%) Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist ning seega välistasid referendumi tulemused ka igasugused läbirääkimised keskvõimudega liidulepingu üle.
1991 aasta 19.-21.august- NSV Liidus toimus nn. augustiputš: riigipöördekatse millega püüti hoida ära NSV Liidu lagunemist. Riigipöörajad moodustasid Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee, panid Krimmis puhkusel oleva Gorbatšovi koduaresti, kuulutasid kogu riigis välja erakorralise seisukorra, keelasid miitingud, streigid ja meeleavaldused.
1991 aasta 20.august- Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus riikliku iseseisvuse taastamise kohta. Keerulises olukorras suutsid iseseisvusliikumise mõõdukas ja radikaalne tiib omavahel kokku leppida- lisaks iseseisvumise taastamise otsusele taotleti ka rahvusvahelist tunnustust ning uue põhiseaduse moodustamiseks otsustati moodustada võrdsetel alustel Ülemnõukogu ja Eesti Komitee liikmetest Põhiseaduslik Assamblee. 
Riigipöörde luhtumine Moskvas kiirendas NSV Liidu lagunemisprotsessi. 1991 augusti lõpus-septembri alguses hakkasid välisriigid üsna kiiresti Eesti iseseisvumist tunnustama. Esimesena tunnustas Eesti taasiseseisvumist Island ja seejärel ka paljud suurriigid (k.a. Venemaa, kelle eesotsas oli B. Jeltsin ). 6.septembril tunnustas Eesti iseseisvust ka NSV Liit.
Peale pikka okupatsiooniperioodi (1940-1991) astus Eesti Vabariik taaskord maailma poliitilisele kaardile. Eesti taasiseseisvumine võimaldas alustada demokraatlikku arenguteed ja riikluse ülesehitamist.