Muistne vabadusvõitlus kui pöördepunkt Eesti ajaloos (3)

Muistne vabadusv õitlus - pöördepunkt Eesti ajaloos
Muistne vabadusvõitlus sai oma alguse 1208. aastal, kui ristisõdijate sõjarännakud leidsid oma tee Eestimaa pinnale. Esialgu tabati vaid lõunapoolseid maakondi Sakalat ja Ugandit, kelle vaprad elanikud oma suveräänsuse eest mõõga ja raudrüü vastu söandasid minna. Selle tagajärjel toimus 1210. aastal kurikuulus Ümera lahing, milles eestlased ka uhke võidu pälvisid ning mis nende tuleviku-usku ja julgust suuresti tõstis. Miks aga tulid ristisõdijad just siia ning mida püüti sellega saavutada? Millised olid muistse vabadusvõitluse tagajärjed eestlaste kultuurile, usule ja majandusele?
Ristiretkede üks peamisi põhjusi oli ristiusu levitamine paganlikesse maadesse. Selle abil aga püüdis kirik laiendada oma mõjuvõimu nii poliitilises kui ka majanduslikus mõttes senirüüstamata maades. Samuti maksab ära mainida, et eestlased olid terve sõja omal jalal, sest neil polnud kellegi peale loota , teisisõnu- neil polnud liitlasi. Sõja vältel tekkisid konfliktid naabritega , mille tõttu korraldati ka ida poolt Eestisse mitu sõjaretke, mis mõlemat, kuid eeskätt eesti poolt raskelt kurnas . Ka ristisõdijate relvaarsenal ja jõud polnud ammutamatu ning pärast katku puhkemist, sõlmiti 1212. aastal kolmeks aastaks vaherahu.
Ristisõdijate retkede tagajärjed polnud vaid pelgalt verised. Siia toodi ka lääne kultuuri. Näiteid võib tuua mitmeid: linnades sai võimuorganiks raad, tekkisid gildid ja tsunftid , hakati hoogsalt rajama tosinate kaupa gootistiilis kirikuid ja kloostreid ning kuigi eestlased olid veendunud taaralased, nägid nad peagi selle usu võimsust ja suurejoonelisust, ja mõistsid, et uus usk on tugevam ja paljulubavam. Selle tulemusena muutusid peagi ka inimeste kombed ja talitlused: näiteks hakati inimesi matma ristiusu kombel , ehtena läksid moodi pronksristikesed, ilmusid mitmed trükised ja esimesed ajalooallikad (1535. aasta Wanradti ja Koelli katekismus , Heinrici chronicon Livoniae jm ). Järjest ulatuslikumaks muutus ka eestlaste kaubitsemine oma naabritega, mis oli eelduseks Hansa linnade tekkeks ja transiitveo arenguks. Eesti territooriumid jagati ära võõramaiste vallutajate vahel. Näiteks läks Taani kuninga valdusesse langes Põhja-Eesti, mida hakati kutsuma Harju-Viruks. Sakslaste vallutatud Eesti alad hakkasid koos Läti aladega kandma Liivimaa nime. Viimane allutati de facto Saksa- Rooma keisrile. Kujunesid välja üsnagi iseseisvad valdused - Saare-Lääne piiskopkond , Liivi orduriik ja Tartu piiskopkond. Kujunes välja 9 linna- Reval, Pernau (1251), DorpPat, Hapsal, Fellin , Weissenstein, Wesenberg , Pernau(1318) ning Narwa . Need tingimused aga kahtlemata kiirendasid Eesti majanduslikku positsiooni kaubatandritel ning minu meelest oli see ka üks peamisi põhjusi, miks Eestimaast sai peagi ka oluline geopoliitiline ja strateegiline piirkond, mis paelus paljusid valitsejaid ümberringi veel aastasadu.
1215 . aastal algas võitlus suureneva hooga ning nüüd ei piirdunud ristisõdijad vaid Ugandi ja Sakalaga, vaid jõuti ka Kesk-Eestisse ja Läänemaale. Võrreldes varajasema hiilgava Ümera lahingu võiduga, said eestlased seekord ühise sõjaretke käigus Riia vastu rängalt kaotada, mis demoraliseeris neid märgatavalt, kuid eestlased nii kergelt alla ei andnud. Paraku olid eestlased pärast 1217 . a Madisepäeva lahingu kaotust viimseni murtud. Kaotuse põhjuseid oli mitmeid: eestlasi oli märgatavalt vähem kui vastaseid, vaenlastel oli samuti ka arenenum tehnika ja parem relvastus ning eestlaste omavaheline ühtsus oli nõder ning ühistele otsustele jõudmine nõudis palju vaeva ning aega. Minu arvates oli neist kõige saatuslikum justnimelt meeste vähesus ja ühise diplomaatia puudumine. Kui need tegurid oleksid täidetud, poleks võit olnud kaugeltki utoopiline.
Muistse vabadusvõitluse kulg muutis kõvsasti eestlaste eluolu ja maailmapilti. Rahvusena kaotasid eestlased palju oma kultuurilistest väärtustest ning identiteedist, sest neile pressiti jõuga peale uut ja tundmatut usku. Ristisõdijatel oli selles osas vaba voli tegutseda ning paratamatult võib tõdeda, et seda tehti ka väga verisel ja vägivaldsel moel. Linnade jaoks oli muistne vabadusvõitluse läbimine väga oluline ja vajalik etapp, sest see oli see, mis viis Eesti tollest arengut edasi. Rahva jaoks oli see valus , pime ja verine aeg, kus eestlasti suruti pikka ja tumedasse orjaikka ja kus neile ei jäetud ühtegi iseenesestmõistetavat õigust oma tahte eest seismiseks.