Mis paneb täiskasvanud mängima? (1)

Tallinna Ülikool
Vaba aja ja rekreatsiooni teooriad
Essee
Mis paneb täiskasvanud mängima?
Koostaja: Merilin Pappel
Rekreatsioonikorraldus
Tallinn 2008
Elutempo maailmas on üsna kiire ning sageli ei märka me inimesi enda ümber vaid tormame neist lihtsalt mööda. Töid ja tegemisi on nii palju, et tihti tekib stress või motivatsiooni puudus. Kuidas ning millega end laadida ? Ometi leidub täsikasvanuid, kes lahkuvad igal hommikul päevakohustusi täitma minnes kodust heatujuliselt. Mis moodi see neil küll õnnestub? Ma arvan, et paljud, kes on oma elutempole jalgu jäämas tahaksid teada nende saladust. Kindlasti sooviks nii mõnigi meist sageli uuesti laps olla ja terve päeva lihtsalt mängida lasteaias. Teame ju, et aega tagasi keerata ei saa, seega kas mängiv täsikasvanu on reaalne ning kui on, siis mis mänge ta mängiks? Ma arvan, et kindlasti mitte mudelautode või nukkudega nagu koolieelikud. Nendele küsimustele üritan vastuse leida käsitledes Huizinga , Batesoni, Aristophanesnese ja Tammsaare teoseid.
Enne kui hakata kõnealust teemat lahkama tuleks teha selgeks, mis asi see mäng ikkagi on, sest muidu võib tekkida arusaam, et osad täiskasvanud, näiteks elukutselised näitlejad mängivad kogu elu. Huizinga on öelnud: „Igasugune mäng on esiteks ja enne kõike vaba tegevus. Pealesunnitud mäng pole enam mingi mäng. Kõige rohkem võib see olla mängu matkimine .“(Huizinga, 1985: 16) Teame, et näitlejad mängivad erinevaid rolle raha eest, mitte vabatahtlikult ning seega ei ole nende tegevus mäng. Seda saab tõestada ka järgneva Huizinga väitega: „Mängu sfäärist jääb täiesti välja tasu: ta tähendab õiglast tasumist osutatud teene või tehtud töö eest. Tasu eest ei mängita, tasu eest tehakse tööd.“ (Huizinga, 1985: 63) Seega mängitakse vabal ajal ning see ei ole rahaliselt tasustatav, emotsionaalselt aga küll.
Iga indiviid on kunagi väike olnud ning õppinud ja arenenud läbi mängu, sest see on pärilik vajadus, millest ei saa üle ega ümber. Gregory Bateson on väitnud: „ Mäng omab olulist rolli õppimisprotsessis, kuna mängu tähendus on õpetada laps õppima.“(Bateson) Kooli teed alustades ei pühenda laps enam nii palju aega mängule kui varem, sest põhimõte, et elus jõuab edasi vaid õppides ning uusi teadmisi omandades on selgeks saanud. Hiljem kui õpingud sooritatud ja aeg tööle minna ei tegeleta mängimisega üldse, vähemalt mina pole kohanud ühtegi täiskasvanut, kes mängiks kuskil omaette arenemise eesmärgil. Tööelaliste inimeste jaoks on mäng teistsuguse tähendusega, nende puhul on see rekreatiivne tegevus, millest võib igal ajal loobuda. Täiskasvanud ja vastutavatele inimestele on mäng ülearune, tungiv vajadus selle järele on olemas vaid siis kui ta pakub piisavalt lõbu. Muidugi on täiskasvanuid, kes mängivad ka mudelautode ja nukkudega, kuid tegu on enamjaolt lapsevanematega ning seda tehakse järglase arendamise ja aja koosveetmise eesmärgil. Samas on ühelt poolt lapsed need, kes panevad täisealised mängima ja seda väärtustama. Vaadates järeltulijaid ning nähes rõõmu ja entusiasmi nende silmis , mis kaasneb mängu hasardiga, tekitab see soovi meis endis teha samuti midagi rekreatiivset vabal ajal.
Palgatööliste elu üheks osaks on rutiin , hommikul läbi liiklusummikute tööle ja õhtul läbi samade ummikute koju tagasi. Lisaks ollakse päevläbi ringi rabelenud või kontoris ajusid ragistanud, mis teeb õhtuse kojusõidu liikluskaoses veel pingelisemaks ning paljas mõte sellest, et järgmisel hommikul hakkab jälle kõik otsast peale muudab olukorra veelgi halvemaks. Kas selline vihane töölt tulnud inimene läheb koju ja hakkab mängima? Või õigemini, mis paneb teda üldse mängima? Johan Huizinga on väitnud: „Mängu lähteks ja põhialuseks on peetud vabanemist elujõu ülejäägist.“(Huizinga, 1985: 10) Nõustun väitega, sest iga inimene leiab endas mingi energia, mida pärast tööelu mängule suunata. Rekreatiivne tegevus peale tööd muudab elu palju vaheldusrikkamaks ja huvitavamaks. Aktiivsel mängijal on hommikuti alati hea reibas ärgata, mõnda täiskasvanut viibgi läbi tervest päevast see mõte, et õhtul saab jälle mängima minna. Suur osa tööinimesi tänapäeval kasutabki oma vaba aega rekreatiivselt, sest piisav kogus füüsilist või vaimset mängu, mis süstib positiivsust on kõige parem moodus end järgmiseks tööpäevaks laadida. Juba üksinda hasart, mis kaasneb mõne mänguga vallandab tõelise energialaviini, näiteks jalgpallifännid on matši lõpuks peaaegu sama väsinud kui pallurid ise, sest nad on häälekalt ja energiliselt kaasa elanud. Lisaks on sellest veel saadud positiivne elamus ning motivatsioon järgmisel hommikul tööle minna.
Motivatsioon on täiskasvanule väga oluline, motiveeritus ongi see, mis paneb inimesi tahtma tööd teha. Selle puudumisel ei tehtaks tööd isegi raha pärast ilmselt mitte, sest miks näha vaeva kui leitakse, et sel puudub igasugune mõte. Mitmed töökohad vajavad loovust ja uusi ideid ning kui puudub motivatsioon neid välja mõelda ei saa ka parima tahtmise juures tööd tehtud. See pärast ongi motivatsioon ja motiveeritus väga tähtsad. Tammsaare on kirjutanud: „Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel omalt põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingi esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi tundnud.“(Tammsaare, 1926: I osa) Seega võib väita, et palgatöölisel tekib kiiresti motivatsiooni puudus, esimesel tööpäeval oleme me kõik indu ja hakkamist täis, aga mis edasi? Mina arvan, et täiskasvanu peaks hakkama tegelema mängimisega, et taastada oma tahe ja ideed, sest nagu Huizinga on väitnud: „Täiskasvanud haritlaselegi on maskis midagi salapärast.“(Huizinga, 1985:37) Seega võib erinevaid rollimänge või muid rekreatiivseid tegevusi pidada motiveerivaks. Kuna sellest salapärast hakkavad välja kujunema erinevad mõtted, millest lõpuks sünnivad uued ideed ning ongi motiveeritus tagatud. Niisiis võib pidada motivatsiooni kogumist samuti ühest põhjusteks, mis paneb täiskasvanuid mängima.
Tänapäeval on täiskasvanutele mäng väga mugavaks tehtud ehk on olemas õppinud spetsialistid , kes suudavad mängima panna terve hulga täiskasvanuid. Osalt minnakse rekreatsiooni korraldaja ideede ja ettepanekutega sellepärast kaasa, et kõik on juba ette ära organiseeritud ning täiskasvanute ülesandeks on jäänud vaid mängida. Firmadele on selline lahendus väga mugav, sest neil on vaja palgata vaid väljaõppinud inimene. Nii siis garanteerivad firmad omalt poolt mõned korrad aastat erinevaid firmaüritusi, mis on organiseeritud rekreatsiooni korraldaja poolt. Enamjaolt koosnevad sellised asutuse peod just erinevatest võistkondlikkest mängudes, kuid sageli on profesionaalne organiseerija mõne pöörasema ideegagi välja tulnud, näiteks kummiku või mobiiltelefoni vise ning tihti lüüakse just mängu originaalsuse pärast kaasa. Rekreatsiooni korraldaja suudab täiskasvanud oskuslikult mängima panna ning leian, et see on ka üheks eelduseks miks täiskasvanud mängivad.
Liikumise tahe on inimestel iga aastaga järjest suurenenud, üha rohkem sisustatakse oma vaba aega aktiivselt. Täiskasvanute rekreatiivset vaba aja sisustamist mõjutab oluliselt see kui palju üksteisele eeskuju antakse. Näiteks presidendi proua Evelin Ilves propageerib sportmänge väga aktiivselt, võttes osa paljudest selle teemalistest üritustest. Sama võib väita peaminister Andrus Ansipi kohta, kes sisustab vaba aega ka väga rekreatiivselt. Massimeedia abil on eeskujuks muidugi lihtne olla ning tuntud isikud peavadki head eeskuju näitama. Arvan, et nii mõnigi teleri vaataja on saanud just presidendi proua või peaministri aktiivsusest initsiatiivi enda vaba aega sisustada mõne mänguga. Johan Huizinga on kirjutanud oma raamatus „Mängiv inimene“ järgmist: „Mida „keerulisem“ mäng, seda põnevam on pealtvaatajail.“(Huizinga, 1985: 59) Selle väite põhjal võib järeldada, et põneva mängu pealt vaatamine tekitab hasarti ning sageli soovitakse nähtud huvitavat mängu isklikult järgi proovida. Taaskord antakse üksteisele eeskuju ning seega võib väita, et täiskasvanud meelitavad suuresti ise üksteist mängima.
Aristophanes on öelnud: „Vanas eas muutuvad inimesed taas lasteks.“ Meis kõigis leidub pisut lapsemeelsust, mille roll täiskasvanuks saades väheneb, kuid vananedes taaskord suureneb. Aristophanese väite põhjal on alust arvata, et ka mängu suhtega on nii. Kõrgemas eas täiskasvanud on teinud juba oma elutöö, seega suur hulk vabaaega nõuab sisustamist ning paneb neid mängima. Pensionärid ei saa küll enam nii kiiresti liikuda ja ka reaktsioon pole enam sama hea kui noorena, aga erinevatest mängudest saavad nad siiski rõõmu tunda ning mängu mõte ongi sellest saadud lõbu. Nii siis arvangi, et osaliselt paneb täiskasvanuid mängima veel igavus ehk liiga suur hulk vabaaega.
Seda teame me kõik juba ammu, et mäng on laste jaoks põhiline, aga esseed kirjutades sain teada, et see mängib suurt rolli ka täiskasvanute elus. Mõistsin, et leidub palju erinevaid põhjuseid, miks täiskasvanud mängivad, näiteks motivatsiooni, lõbu, energia taastamise ja vahelduse saamise eesmärgil või koguni tänu rekreatsiooni korraldajale. Mäng muudab täiskasvanu tasakaalukamaks ning aitab vältida stressi teket. Arvan, et igal täiskasvanud vastutaval isikul on oma põhjus, miks ta mängib ja see ei pruugi kokku langeda minu essees esitatud põhjusteda, aga peamine on, et ta kasutaks oma vaba aega rekreatiivselt ehk mängiks.
Kasutatud kirjandus
Huizinga J. 1985. Mängiv inimene. Tallinn: Kirjasuts Varrak.
http://www.tsitaat.com/ (27.11.2008).