Mänguteooriad (1)

Tallinna Ülikool
Terviseteaduste- ja Spordi Instituut
MÄNGU TEOORIAD
Essee
Mänguelement erinevate inimtegevuste ( sõda, kunst ) vaheliste seoste loojana
Jürgen Rooba (TRK-2)
Tallinn 2011
Erinevad inimtegevused loovad inimese ning teatud teema puhul mängulise sisu, inimene astub sammu „ tavalisest elust“ „ mängu maailma“, kus ta on keegi „teistsugune“ ning teda piiritlevad reeglid. Juba mõiste „mängu“ saab kirjeldada mitmel moel, kuid anda talle kindlat definitsiooni on raske. “Meie arvates võiks seda mõistet defineerida umbes nii: mäng on vabatahtlik toiming või tegevus, mida sooritatakse teatud kindlaksmääratud aja- ja ruumipiirides, vabatahtlikult omaks võetud, kuid tingimata siduvate reeglite järgi; tema eesmärk on temas eneses ja teda saadab põnevus- ning rõõmutunne ja teadmine tema „teistsugususest“ „tavalise eluga“ võrreldes.“ Johan, Huizinga 2004:38. Oma kirjutises proovin lahata teemal, mis seoseid loob sõda ning kunst mänguelemendina inimeses. Kindlasti saame kirjeldada sõda ning kuntsi mitmel moel: väiksed poisid mängivad aias omavahel mängu, kus tuleb vallutada teiste poiste baas või arutleda sõda, mis toimub tänapäeva maailmas. Ning mis on üldse kunst? Teema on lai ning oma essees üritangi arutleda laialt teemade ümber.
Sõda on väga laialdane mõiste. Seda saab kirjeldada väga mitmel moel, nimelt kultuurifaasis, kus kohtuprotsess , loos, õnnemäng, kihlvedu, väljakutse, võitlus ja jumalik otsus on pühade asjadena kõrvuti ühes mõistesfääris kuulub ka sõda oma olemuselt sellesse kujutlusringi. Sõda peetakse selleks, et võidu või kaotuse proovilepanemisega saada jumalatelt püha kehtivusega otsus. Otsuse võib välja meelitada loosiheitmise, jõumõõtmisega, sõnaga või relvade abil. Kui valitakse relvad, näitab tulemus ka jumalate tahet niisama otseselt kui muud katsed. Alles teises järjekorras seostub jumalakohtu mõiste teatavate võluväe proovilepanemistega. Selle seose õigeks mõistmiseks ei tule tegelikult arvestada meie vahetegemisega juriidilise, religioosse ja poliitilise vahel. Mida meie nimetame „õiguseks“, võib arhailise mõtlemise järgi niisama hästi olla „jumalate tahe “ või „ilmnenud üleolek“. Loos, võitlus, veenev sõna on samaviisi jumalate tahte „tõestusvahendid“. Võitlus on üks kohtumenetluse vorm, niisamtu nagu ennustamine või asja arutus kohtuniku ees. Et aga lõppude lõpuks igale otsusele antakse püha tähendus, võib omakorda võitlustki mõista ennustamisena (Johan, Huizinga 2004:103-104).
Sõda võib olla ka kahevõitlus, kus lahingut asendav kahevõitlus on vaevalt eristatav õigustüli lahendavast kohtulikust kahevõitlusest. On teada, milline tähtis koht oli kohtulikul kahevõitlusel keskaja seadustes ja tavades. Tüliküsimus, kas teda tuleb koos Brunneri ja teistega mõista jumalakohtuna või koos Schröderi ja teistega tõestusvahendina muude hulgas, kaotab palju oma tähtsusest, kui vaadelda võitlust tema olemuslikul kujul, s.t. sakraalse agoonina, mis säärasena niihästi tõestab õigust kui näitab jumalate heatahtlikkust. Kuigi kohtulikku kahevõitlust peeti tihtilugu kuni kibeda lõpuni, kaldub ta algusest peale oma vormikülgi esiplaanile nihutama, rõhutades seega oma mängulisi jooni. Juba võimaluses kasutada selleks palgatud võitlejat tugineb tema rituaalsele olemusele, sest just sakramentaalne toiming ju lubabki üldiselt asendamist. Ka lubatud relvade piiritlemine ja omapärased raskendamised, millega püütakse ebavõrdseile võitlejaile võrdseid šansse anda – näiteks kui mees peab võitlema naisega vööni kaevandis seistes –, kuuluvad relvamängu juurde. Kui kohtulik kahevõitlus näib olevat hiliskeskajal tavaliselt toimunud ilma tõsiste vigastusteta ja saanud omamoodi spordiks, siis jääb lahtiseks, kas see on nõrgenemine mänguks või rajaneb see mängulisus, mis ju ei välistanud surmtõsidust, kombe olemusel (Johan, Huizinga 2004:105).
Nii kohtulikule kahevõitlusele kui ka täiesti fiktiivsele vürstide duellile on omane tugev mänguelement, ja niisamuti ka tavalisele duellile, mida tunneb hulk Euroopa rahvaid kuni tänase päevani. Eraviisilisel duellil makstakse kätte solvatud au eest. Mõlemad mõisted, nii maine avalik häbistamine kui ka vajadus selle eest kätte maksta, kuuluvad eriti just kultuuri arhailisse sfääri, ilma et nende üldine psühholoogiline ja sotsiaalne tähendus selle tõttu väheneks. Igaüks peab oma täisväärtuslikkust tõestama avalikkuse ees ja kui selle tunnustamine satub ohtu, tuleb seda agonaalsete toimingutega õigustada ja kätte võidelda. Isikliku au tunnustamise juures ei ole tähtis, kas ta toetub õiglusele, tõele või mõnele muule eetilisele põhimõttele. Küsimus on sotsiaalses maines kui sellises. Võib jätta lahtiseks, kas eraviisilise duelli juured on kohtulikus kahevõitluses või mitte. Olemuselt on ta seesama: igavene võitlus maine pärast, mis on algupärane, võimu ja õigust hõlmav väärtus. Kättemaks on autunde rahuldamine, nii rikutult, kuritegelikult või haiglaslikult, kui see tunne mõnikord ka esineb. Duell on olemuselt rituaalne mänguvorm. Paik, kus duelli peetakse, on mängupaik; relvad peavad olema täpselt võrdsed; märguande peale alustatakse ja lõpetatakse; laskude arv on ette kirjutatud. Juba ainuüksi verevalamisena vastab ta täiesti nõudmisele maksta veriselt kätte auhaavamise eest (Johan, Huizinga 2004:106-107).
Sõda käib läbi tseremoonia ning taktika . Kõigepealt tuleb kokku sõlmida lahingupaik ning aeg, täpselt nagu proovis Huizinga anda mängule definitsiooni, vastab ka praegune kirjeldus mängule, kus on teatud kindlaksmääratud aja- ja ruumipiirid, kindlad reeglid, kuidas võitja/kaotaja käituma peab. Sõjaks valmistumine käib läbi tseremoonia ning ka sõja lõppedes toimuvad tseremooniad, milles tasustatakse võitjaid. Iga lahingus olev grupp peab taktikaliselt olema tugev, et „mängu“ mitte kaodata, sest kaotus tähendab pettumust rahval ning jumalalt pühakehtivuse mitte saamist.
Tänapäeva sõda näib olevat kaotanud igasuguse kokkupuute mänguga, vahendite täiuslikkuse tõttu on sõda muutunud ülimast mõistusest ülimaks sõgeduseks. Kõik rituaalid ning sõjaeelsed tseremooniad on jäänud tahaplaanile. Tänapäeva poliitikas, mis tugineb ülimale sõjavalmidusele, pole jälgegi vanast mänguhoiakust. On kadunud kõik, mis seostab sõda pidustuse ja kultusega ning mängu võõrandamisega on ta kaotanud ka oma koha kultuurielemendina. Chamberlain nimetas 1939. aastal sõda ühes raadiokõnes: täringumänguks, a gamble.
Ehkki sõda on saanud tänapäeval täiesti uue tähenduse ning mõtte siis loob ta siiski seoseid ning „mängulise elu“ inimese vahel.
Kunsti mänguvormideks võib loetleda luulet, muusikat, tantsu ning teatrit. Nende olemuses on mänguelement nii kindlalt paigas, võib öelda, et lausa lahutamatu osa. Mäng ja muusika on omavahel väga tihedalt seotud, sest paljudes keeltes kasutatakse muusikainstrumentide käsitsemist mängimiseks. Muusikat „mängitakse“ põhimõtteliselt igal pool, see on saanud läbi aegade endale väga tugeva tähenduse ning ilma muusikata oleks ühiskond lausa välja suremis ohus. Muusika on ka paljude riikide kultuurialus, kus inimesed tulevad kokku ning muusika saatel lauldakse ning tantsitakse. Lauldakse oopereid ning operette, kus inimene läbi muusika ning laulu esitab mingit näidendit, kõik see hõlmab nii palju mänguelemente. Inimene kehastab teatud tegelaskuju, riietudes ning olles olemuselt „teistsugune“. Ta mängib teist persooni. Samuti on ka tantsuga. Tants on puhas mäng. „Kui me kõige sellega, mida muusikaks nimetatakse, jääme tegelikult alati mängu piiridesse , siis veelgi enam käib see muusikast lahutamatu kaksikkunsti – tantsu kohta. Mõeldes kas loodusrahvaste pühadele või maagilistele tantsudele või kreeka kultustantsudele, kuningas Taaveti tantsule seaduselaeka ees või tantsule kui peolõbule mis tahes rahva juures või mis tahes ajastul, siis võib öelda sõna kõige otsesemas mõttes, et tants on mäng ise, jah, et ta on üheks mängu kõige puhtamaks ja kõige täiuslikumaks vormiks. Mängulisus ei pääse küll tantsu kõigis vormides sama täielikult maksvusele. Kõige selgemini on see tajutav ringtantsus ja figuurtantsus, ent ka soolotantsus, lühidalt seal, kus tants on show, etendus või siis rütmiline reastumine ja liikumine nagu menuetis ja kadrillis. Kas ringtantsu ja figuurtantsu kõrvaletõrjumises paaristantsu poolt, olgu see siis keerlemine nagu valss ja polka , või „enese-ees-lükkamine“ nagu uusimal ajal, tuleb näha kultuuri lõtvumise või vaesumise ilmingut? Küllaga oleks põhjust seda väita, kui vaadata tantsu ajalugu kõigis tema kõrgetes ilu- ja stiilisaavutustes kuni kunsttantsu tähelepanuväärse taaselustamiseni uusimal ajal. Kindel on see, et just tantsule loomuomane mängulisus läheb tänapäeva tantsuvormides peaaegu täielikult kaotsi“ (Johan, Huizinga 2004:182).
Jõudes tänapäeva kunstini siis on mänguelemendiga hoopistükis keerulisemad lood. Kunstilise loomingu ja kunstilise teostuse olemusele pole mänguelement sugugi võõras ning see avaldub väga selgesti muusalistes kunstides, kus on väga tugev mängusisu. Paljud tänapäeva kunstivormid tõrjuvad välja kunagised kunstielemendid. Kultuuriprotsessi käigus näiteks surus raamitud pilt tahaplaanile seinamaalingu ning vaselõige tõrjus välja miniatuuri. „ Mängulisus on sellest kõigest kaugel. 18.sajandist peale, sestsaadik kui kunsti hakati teadvustama kultuuritegurina, paistab ta olevat mängukvaliteedilt pigem kaotanud kui võitnud. Kas see tähendab, et kunst jõudis kõrgemale? Võiks ju väita, et kunagi oli kunsti õnnistuseks, et enamasti polnud tal aimugi mõttest, mida ta endas kannab, ja ilust, mida ta loob. Enesekindlas teadmises omaenda kõrgeandelisusest läks kaotsi midagi tema igavesest lapselikkusest. Teiselt poolt tohib vististi näha mänguelemendi teatavat tugevnemist kunstielus järgmises näites. Kunstnikku peetakse tema kaasinimeste massist kõrgemaks, eriliseks olendiks ja teatavat austust tuleb tal võtta oma pärisosana. Et seda teadmist oma ainukordsusest läbi elada, vajab ta austajatest või vaimusugulastest koosnevat publikut, sest fraasides kingib mass seda austust talle kõige rohkem. Nagu vanimale luulekunstile, on ka tänapäeva kunstile ikka veel hädavajalik teatav esoteerilisus. Tänapäeva publicity-aparaat koos kirjanduslikult ülespuhutud kunstikriitika, näituste ja ettekannetega on sobilik tugevdama kunstiväljenduste mänguiseloomu“ (Johan, Huizinga 2004:223-224).
Kunsti peamiseks võluks on tema ilu ning pühadus. Ta suudab luua niivõrd palju mänguelemente, olgu siis muusikas või tantsus . Need kaks on miskit, mis jääb alatiseks kultuuri üheks peamiseks osaks ning rääkides nendest , jääme me alati mängusfääri. Alati tuleb inimesi, kes läbi muusika või tantsu mängib mingit pala või on olemuselt keegi „teine“.
Mäng on väga tähtis osa kultuuris ning kõigis muus, mis puudutab maailma. Inimesed loovad läbi mängulisuse kultuuri. Inimtegevusi on aga palju, mina proovisin leida oma essees seoseid mänguelementidel sõja ja kunsti vahel inimesega. Jõudsin järeldusele, et kunstis on mänguelemendil väga kindel koht ning see jääb alatiseks nii ning sõda võib tõlgendada ka mänguna, kuid mida aeg edasi, seda vähemaks jääb mänguelemente, sest tseremooniad ning rituaalid jäävad aina tahaplaanile. Proovisin kirjeldada sõja ja kunsti olemust aegadetagusel perioodil kui ka tänasel päeval.