Meister ja margarita (5)

Mõtteid Bulgakovi "Meister ja Margarita" teemal
Antud teose puhul on tegu äärmiselt erilise ning kõrgetasemelise raamatuga. Mitte ainult pole tegu vene kirjanduses vähe levinud šanriga ja üleüldiselt harva ette tuleva romaaniplaaniga, vaid ka sisu, mõte ja ridede vaheline sõnum, on selline, mis jätab jälje. Kirjutada nii mitmeplaanilist, aga siiski omavahel seotud lugu, pole kerge. Vähesed saavad sellega hästi hakkama. Bulgakovi võime siduda tänapäeva Moskva sündmused ja tegelased iidsete aegade Ješua ja Pilatusega, samal ajal ka tõmmates mõlema looga paralleele, on äärmiselt tasemel. Milline oli sõnum, mida andis edasi Moskva tegevusliin ja milline oli Pontus Pilatuse loo oma, jääb iseenesest mõistevatlt teada vaid autorile endale. Kuid omad tõlgendused on meil kõigil. Kirjandustegelased on kokkuleppinud, et romaanis oli kolm suuremat teemat - ühiskond pole veatu, kõikvõimas armastus ja hea ( loova ) ning halva (hävitava) vastasseis. Mina lisaks sinna veel teema usu kohta, õigemini Kristuse. On ilmselge, et Ješua lugu on äärmiselt sarnane Jeesuse loole, samas on püüdnud Bulgakov jutustada asju nii nagu "nad tegelikult juhtusid". Romaani esimeses peatükis kõneleb kirjandusliku ajakirja toimetaja Berlioz noorele luuletajale Ivan Ponõrevile, et poeem Jeesuse vastu ei peaks rääkima sellest, et ta oli halb, mitte hea, vaid sellest "nagu asjad tegelikult olid" - Jeesust polnudki kunagi.
Tundub nagu kohe peale Moskvasse ilmumist asub Woland tegema halba, kusiganes ta ka ei liiguks. Õnnetu Berliozi surm trammi ja Kooleraks kutsutud naise läbi, pole aga vähemalgi määral seotud tema, ega tema kaaskonnaga. Tema lihtsalt teab seda ette ja kuulutab nii. Kõik ülejäänud "halvad teod", mis ta oma paari Moskvas veedetud aja jooksul korda saadab , on kas abinõud saavutamaks suuremat eesmärki või ühiskonna suurema (ning konkreetse isiku) pildi seisukohalt siiski heateod . Filmis " Kaklusklubi " püüab peategelane ning tema väljamõeldud sõber muuta maailma läbi erinevate nö. vandalismitegude. Ühtedeks sellisteks on nö inimohverdused. Kus haaratakse tänavalt suvaline inimene ning relva ähvardusel sunnitakse neid oma eluunistust tagaajama ning mitte leppima selle olukorraga, mis käsil, ning võitlema viletsuse vastu. Olgugi, et inimest relvaga ähvardades ja tema dokumente röövides sooritati justkui halb tegu, on selle mõju ja tulemus hea - inimene saab lõpuks julguse oma eluunistus täide viia.
Samamoodi tegutses Woland ja tema kaaslased. Nad panid inimesi olukorda, mis pidid nende silmad avama. Tegu oli nö äratuskõnedega (ingl wake-up call ), kordagi keegi saatanlikust seltskonnast ei öelnud midagi sarnast "mina olen saatan ja olen siia tulnud et sulle kuulutada sinu valesti tegemisi, kasva ümber või lähed põrgu". Nende poolt tekitatud olukorrad viisid selleni , et inimesed ise mõistsid, et midagi on valesti ja tuleb muutuda. Raamat demonstreerib edukalt ka tänapäeval inimeste seas levinud suhtumist - ollakse liialt vabad sõnadega, mõtlemata pikemalt nende tähendusele või mõjule. Aga silmad ja kõrvad on kõikjal. Polnud asja, mida Woland poleks teadnud , rääkimata sellest, et mõnigi tegelane sai tõsise halva üllatuse osaliseks kui julges lausuda "Kurat mind võtku!".
Woland täitis suurepäraselt kristliku Saatana rolli. Ta on salapärase käitumise ja olemisega tegelane, kes erinevalt Jumalast ilmutab end pidevalt ja lähedalt. Ta ei püüa ajada mingit "Suurt Plaani" ega anna inimestele ebamääraseid juhiseid. Ta on seal, inimeste keskel, puudutamas neid otse ja isiklikult. Enamigi veel, Woland jättis mulje nagu ta oleks tüdinenud oma tööst ja tegemistest. Ainus, mis talle veel midagi pakub on tema tegemiste lähedus ja sealt ka põnevus. Sarnaselt Pontus Pilatusele, kes oli samuti väsinud. Pilatus kohtas aga Ješuat, kes tekitas temas huvi ja uut elutahet. Tema õnnetuseks aga mitte piisavalt.
Tulles tagasi romaanis täide saadetud "imetegude" juurde, võime öelda, et tegu oli siiski äärmiselt süütute lugudega, sest nagu selgub lõpulehekülgedel - suur osa, sellest, mis Wolandi ja teistega seotud on vaid illusioonid inimeste peas. Meister ja Margarita hõljuvad nõiduslikult linna kohal ringi ning külastavad hullumaja nad kõnelevad luuletaja Ivaniga, olles oma kehas hoopis mujal.
Meistri ja Bulgakovi omavaheliselt paralleelist pole mõtet justkui kõnelda, mitte ainult, et iga kirjaniku biograafia (kasvõi vähemalgi määral) ilmneb tema teostes. Meister oligi Bulgakov. Kuni viimase juuksekarvani. Aga miks siis tema ja Margarita, miks nemad said igavese rahu, mitte õnne, vaid rahu, mis iseenesest on ehk veelgi parem. Oli see juhuse kokkulangevus, et Meistri romaan Pontus Pilatusest langes kokku tõega ja kellelgi tekkis seetõttu nõrkuse hetk. Või oli see siiski nende vaheline lõputu armastus ja ohvrimeelsus. Aga äkki puudub sel üldse mingi kindel põhjus ja nad olid lihtsalt juhuslik valim? Sest iga jutustatud loo kohta teame ja näeme ainult seda, mida meile räägitakse. Selle loo seisukohalt olid nemad ainsad, kellele selline kohtlemine omaks sai. Kes teab, ehk kõik, kes polnud tolle aja ühiskonnane omaselt pätiks kätte ära läinud, said endale igavese rahu.
Üks on aga kindel - raamat on tõeline meistriteos (kerge iroonia?). Hea lugemine ja mõtlemine igaleühele.