Marilyn Monroe (0)

Marilyn Monroe
Sissejuhatus
Marilyn Monroe lugu kulgeb kui muinasjutt , milles on nii täitunud kui täitumata jäänud soove, lugu, mis on põhiolemuselt küll ameerikalik, ent ühtlasi vägagi universaalne. Marilyn Monroe müütiline saatus on ainulaadne. Ühegi teise filmistaari elu üle ei ole biograafid , kirjanikud , ajakirjanikud ja vandenõuteoreetikud sellisel määral spekuleerinud. Kes oli see kaunis rõõmsate silmadega laps, kelle elu algas Norma Jeane ’ina ning kelle süütu aura äratas lühikese ja lõppkokkuvõttes traagilise elu kohta nii palju fantaasiaid?
Elulugu

MM sündis 1. juunil 1926. aastal Los Angeleses Gladys Pearl Bakeri, neiupõlvenimega Monroe, kolmanda lapsena. Sünnitus oli kerge, ent mitte elu, mis sellele järgnes. Lapse sünnitunnistusele sai kirja „Norma Jean Mortenson“. Norma sünni ajal töötas Gladys tehnikuna filmitöösuses, kus kaastöölised aitasid tal haiglaarveid tasuda, sest Marilyni tegelik isa jäi siiski kindlaks määramata. Lapsepõlveaastad möödusid seigeldes ühest lastekodust teise. Tema ema jätkas oma igapäevatööd ja nägi oma pisitütart sageli üksnes nädalalõppudel, nende suhe on terve elu jahe. Gladyse jaoks oli olukord keeruline ning lõpuks andis ta eluraskustele alla. Ta oli mentaalselt ebastabiilne ja ei suutnud Normat majanduslikult toetada. Norma elas seitsmenda eluaastani kasuvanemate juures, kui üks päev tuli tema ema ja nõudis last tagasi, kuid vanemad keeldusid. Gladys pistis lapse kotti , kus Norma karjus täiest kõrist. Toimus rüselus, kott rebenes ja laps kukkus kõvasti nuttes maha. Enne kui Norma Jeane sai kaheksaseks, ütlesid Gladysel närvid üles ja ta sattus skisofreenikuna haiglaravile. Sel ajal elas Norma ema parima sõbranna juures, keda ta kutsus tädi Grace ’iks. Kuid kaks aastat hiljem tädi Grace abiellus ja tema majas ega elus polnud enam Norma jaoks kohta. On ka teada, et Grace’i abikaasa üritas Normat mitmel korral seksuaalselt ära kasutada. Grace saatis Norma elama ta vanatädi juurde, kuid ka seal ei pidanud ta kaua vastu, kuna üks naise poegadest ründas Normat ja üritas teda vägistada. Biograafid ja psühholoogid on leidnud, et vähemalt osa Marilyni hilisemast käitumisest oli tingitud lapsepõlve seksuaalsest ärakasutamisest, keerulistest suhetest emaga ja tihti vahetuvatest hoolekandjatest. Lastekodus veetis ta kaks armastuseta aastat, mille iga päev oli täis tõrjutust ja alaväärsustunnet. Ta oli hakanud kokutama, mis sai tema hilisema jutu järgi alguse pärast üht seksuaalse ahistamise juhtumit kasuperes. Lastekodust lahkus ta 11aastaselt tädi Grace’i enda tädi Ana Loweri juurde, kes oli lapse vastu imeväärselt kena. Kui tädi Grace jälle abiellus, kavatses ta oma uue abikaasaga LA-st lahkuda ning kuna Anat peeti liiga vanaks, et olla 15aastase Norma Jeane’i ametlik järelvaataja, tuli valida kasupere või lastekodusse naasmise vahel. Grace tuli lagedale hiilgava lahendusega, et Norma Jeane peaks abielluma. Sobivaks kaasaks leiti olevat 21aastane naabrimees Jim Dougherty. Esmalt ei olnud Norma sellega nõus kartes, mida abikaasa temalt oodata võib. 19. juunil 1942, kõigest mõni nädal pärast oma 16. sünnipäeva, astuski Norma Jeane Jmi käevangus altari ette. Jim osutus hoolitsevaks ja lahkeks. 1944. aastal värvati Jim mereväkke ja Norma läks temaga kaasa. Kuna ümberringi olid ainult mehed muutus Jim noorele naisele saadetud vilistuste pärast armukadedaks, hurjutades teda riietevaliku pärast. Norma palus Jimi , et nad lapse saaksid, kuid mees arvas , et naine on selleks veel liiga noor. Kui Jim saadeti Šanghaisse, läks Norma Jeane tagasi Californiasse, abikaasa pere juurde ja leidis seal töö järelevaatajana langevarjutehases. Ühel päeval saatis Hollywoodis tegutsev sõjaväe fotokeskus tehasesse fotograafid ja ühe fotograafi pilk peatus Normal. Ta palus luba naist pildistada ning tema pildid ilmusid sadades sõjaväeajalehtedes. Kuigi Norma Jeane seda ise veel ei teadnud, tõi see tema ellu pöördumatu muutuse.

Karjääri algus

Sama fotograafi soovitas tal modelliks hakata ja Norma tegi lepingu The Blue Book Modeling Agency’ga ja uuris kuulsuste Jean Harlowi ja Lana Turneri tööd. Talle öeldi, et nad otsivad modelle heledamate juustega, seega värvis Norma oma brünetid juuksed kuldblondiks. Ta kaasati modellikooli kursustele. Vaatamata sellele, et agentuuri juhi sõnul oli temas liiga palju seksuaalset kütkestavust, sobimaks modelliks rõivamoe alal, puhkes tema karjäär õitsele, kui ta hakkas poseerima trikoodes. Ta hakkas unistama näitlemisest ja uskus, et modellitöö võib saada võimalusest viia oma unistus täide. Ta hankis juristi, et Jimist lahutada ja samal ajal läks tema karjäär aina ülesmäge. RKO stuudiote omanik Howard Hughes kutsus ta võtteproovile ning Twentieth Century Fox otsis samuti uusi tegelasi. Esmalt kohtus ta Foxiga ja pärast proovivõtet kirjutaski ta alla aastasele lepingule.

Otsustati, et Normale valitakse uus nimi. Järgides oma iidolit Jean Harlow ’d, valis ta üheks nimeks oma ema neiupõlvenime Monroe. Variandid olid Norma Jeane Monroe, Norma Monroe ja Jeane Monroe, aga need tundusid liiga tavalised . Soovitati Marilyni kommenteerides, et see meenutas Marilyn Millerit, kes oli üks kuulsamaid Broadway staare. Norma oli algul väga kõhklev, kuna talle ei meeldinud, et Marilyn oli lühend nimedest Mary ja Lynn, mis olid talle vastukarva. Kuid tema ülemused leidsid , et Marilyn Monroe on seksikas ja see on kenasti voolujooneline ning ta saab siis topelt initsiaalid .

Esimestel kuudel ei olnud Marilynil ühtegi rolli, kus ta oleks saanud rääkida, aga ta käis tantsu ja laulmistundides. Ta osales lõpututel fotosessioonidel mistahes vaatajaskonnale. Kuna tal oli teatud aegadel raske tööd leida, nõustus ta alasti poseerima. Tema välimust on ka veidi parandatud: tal oli valehambumus, seega ta esihambad seati korda ning talle on tehtud nii nina kui ka lõuaoperatsioon, kuid see on ka seatud kahtluse alla.

Läbimurre karjääris

1948. aastal saab ta lõpuks oma esimesed kõrvalosatäitja rollid filmides „Pea kinni! Las käia!“ ja „Ohtlikud aastad“. Järgnesid pisirollid ning tema karjäär näis seiskuvat, kuni 1950. aastal linastus filmiklassika „Asfaldidžungel“ ja Monroe pälvis esmakordselt avalikkuse tähelepanu. Temast oli kujunemas filmistaar ja järgnes rida väljapaisvaid rolle. Järgnevad aastad olid tema jaoks läbimurdelised. Ta astus üles paljudes kuulsates rollides , kus ta kehastas väga erinevaid isiksusi ja näitas oma mitmekülgsust näitlejana. 1953. aastal mängis ta senisest kaalukamat osa ühes Monroe kuulsamas filmis „Härrasmehed eelistavad blonde“, mis tegi temast superstaari ja määratles Marilyni persona kui pärani silmadega alateadlikult humoristliku sekspommi. Tema lustakas ja isikupärased kehastused tõid esile sosistava hääletooni, mida hakati pidama talle omaseks ja puusihööritava kõnnaku, millest hiljem kujunes tema näitleja isikupära. Järgnes totaka blondiini roll filmis „Kuidas abielluda miljonäriga?“, mis lasi Monroe koomikutalendil eredalt särada ja sillutasid teed paljude hinnangul tema parima filmini „Džässis ainult tüdrukud“. Nende filmide vahele jäi veel mitmeid peaosi, millest üks oli osa filmis „Seitsmeaastane igatsus “, mille reklaamipildist sündis tõenäolisemalt kuulsaim kuvand kino ajaloos – Marilyn rõõmsalt naermas, kui metroorestist kerkiv tõmbetuul lennutab õhku tema valge kleidi.

Ülemaailmne kuulsus ja eraelu

Pärast selle filmi tegemist tüdines ta rollidest, mida talle pakuti ja pages Hollywoodist New Yorki ja asusõppima metoodnäilemise looja Lee Strasbergi näitestuudios, kuid selline näitekunstile lähenemine ei sobinud talle omase talendiga ja Fox ahvatles Marilyni enda juurde tagasi senisest parema lepinguga. Temast oli saanud ülemaailmne superstaar ja üks nõutumaid näitlejaid. Tema eduga on kaasnenud ka palju skandaale, nt lekkinud alasti piltidega ja teda on kritiseeritud oma liigse alastusega. 1953 detsembris ilmus esimene Playboy ajakiri ning kaanel poseeris Marilyn Monroe alasti. Ta jäi tihti ka filmivõtetele hiljaks, kuna tal oli lavahirm ja ta kartis oma riietusruumist välja tulla. Monroe käe- ja jalajäljed on ka jäävustatud Grauman’s Chinese teatri ette tsementi .

Paraku kaasnes tööalase eduga üha rahutum ja viltu kiskuvam eraelu ja oli väga palju mehi, kelle õnge ta langes. Nende hulka, kellega ta läbi läis kuulusid sellised suurkujud nagu Frank Sinatra, Marlon Brando, Montgomery Clift ja Yves Montand. Kaks väljaspool näitlejate maailma sõlmitud suhet viisid ka kuulsuste omavahelise abiellumiseni, kuid ei suutnud nendega siiski kokku jääda. Jaanuaris 1954 abiellus ta pesapallitähe Joe DiMaggioga, kuid lahutas temast juba üheksa kuud hiljem, põhjendades abielu nurjumist mehe vimmaga naise demostratiivse käitumismaneeri ja kuulsuse vastu. Sel ajal sattus MM ka vaimuhaiglasse. Joe DiMaggio armastas Marilyni tegelikult väga ja isegi kandis tema surnukeha eest hoolt ja saatis 20 aastat kolm korda nädalas ta hauale tosin punaseid roose.

Ameerika tuntuim näitekirjanik Arthur Miller , kes jättis Marilyniga kooselu nimel maha oma naise ja lapsed, avaldas talle tugevamat mõju, kuid nende 1956. aastal sõlmitud abielu sai ahastava lõpu 1961. aastal. Miller kutsuti ka tunnistama, kuna arvati, et ta kuulub kommunistlikesse rühmitustesse. Monroe’l soovitati Miller maha jätta, et see tema karjääri liiga ei teeks , kui Monroe ei tahtnud sellest kuuldagi. Ka Monroe’d on nähtud kommunistidega läbi käimas. 2012. aasta detsembris tuli päevavalgele uus FBI info tema komministlike sidemete kohta ning oli näha, kuidas FBI jälgis iga Monroe liigutust.

Neil olid pidevalt reporterid kannul, kes üritasid nende suhte kohta infot saada. 1965. aastal jälitas üks reporter nende autot ja kui nad üritasid teda maha raputada, toimus avarii ja reporter suri. Marilyn oli selle tõttu väga endast väljas ja nad teatasid oma kihlusest, et vähendada meedia huvi. Monroe oli ristitud ja kasvatatud kristlaseks, kuid ta vahetas usku ja temast sai judaismi järgija. Marilyn avastas, et ta on rase . Näileja Tony Curtis väitis, et Marilyn jäi temast rasedaks, kui nad mõlemad olid teistega abielus, kuid tal oli nurisünnitus peale seda kui Miller ja Curtis rasedusest teada said. Kuid Miller oli konsulteerinud naise arstiga ja väitis, et pole võimalik, et laps Curtise oma oleks. Tänapäeval arvatakse, et Monroe’l oli oma elu jooksul mitmeid nurisünnitusi ning tal oli oma elu jooksul ka palju afääre. Miller ja Monroe lahutasid 24. jaanuaril 1961.

Selleks ajaks oli Marilyni käitumine muutunud järjest ekslevamaks ja etteaimamatuks. Ta üritas endalt elu võtta rohkem kui korra, tal olid pidevad probleemid unetusega, ta saadeti närviravile, kuritarvitas retseptiravimeid ja alkoholi ning oli kuulus selle poolest, et hilines nii võtetele kui ka igale poole mujale. Näis, nagu oleks kõik see kinolinal saavutatud edu jätnud puutumata tema sisemuse – selle üksiku ebakindla tüdruku, kes ei pälvinud piisavalt austust ja tähelepanu nende inimeste meeltes ja südametes, keda ta kõige rohkem armastas.

1960. aastal sooritas ta tagasihoidlikud rollid filmides „Armastagem“ ja „Heidikud“, milles ta jagas peaosa Clark Gable’i ja Montgomery Cliftiga ning mille oli Arthur Miller kirjutanud spetsiaalselt tema jaoks. Marilyn ei sallinud oma osa, tundes, et Miller tahab sellega tema olemust läbi naise haavatava, ebakindla ja minevikku varjava karakteri liialt eksponeerida.

Elu viimased aastad

Ta oli oma viimastel eluaastatel väga haige, läbis mitmeid operatsioone ning tema viimane film „ Targem annab järele“ jäi lõpetamata. Ta oli vallandanud oma agendi ja töötas presidendina Marilyn Monroe Productions’is.

1961. aastal tutvustas näitleja Peter Lawford teda Kennedytele. 19. mail 1962 astus Monroe üles President John F. Kennedy sünnipäevapeol, kus ta laulis spetsiaalselt Kennedyle kirjutatud sünnipäevalaulu, mis on siiani väga menukas. Tal tekkis suhe JFK-ga, kes on tagantjärele tuntud paadunud ja suise ennast pealesundiva seelikukütina. Monroe oli Kennedysse armunud ja kuuldatavasti soovis temaga isegi abielluda. Ta helistas tihti Valgesse Majja ja kui Kennedy nende afääri lõpetas, oli Marilyn üha enam depressioonis . John F. Kennedy sokutas naist oma vennale Bobbyle, Robert Kennedyle, kes ka külastas Monroe’d LA-s samal päeval kui ta suri.

Surm

5. augustil 1962 kell 4.25 helistas Dr. Ralph Greenson, Monroe psühhiaater, politseisse ja teatas, et Marilyn leiti oma voodist surnuna, kas siis ettekavatsetud enesetapu või aastaid kestnud enesehävituslike impulsside ajel aset leidnud õnnetuse ohvrina. Ta oli kõigest 36 aastane. Lahkamisel leiti tema kehast mürkaineid ja surma põhjuseks loeti enesetapp läbi unerohu üledoosi. On kahtlustatud ka mõrva ning on teooriaid , et Kennedyd olid kuidagi asjaga seotud. President Kennedy oli viimane inimene, kellele Monroe helistas. Monroe surnukeha lamab Westwood Village Memorial Park Cemetery krüptis Los Angeleses. Krüpt täpselt Monroe krüpti peal pandi oksjonile ja selle sai üks jaapanlane 4,6 dollari eest, kuid tal tekkisid maksmisraskused. Playboy ajakirja asutaja Hugh Hefter, kes ei ole mitte kunagi Monroega kohutunud, ostis krüpti Monroe’st vasakul. Ta on öelnud, et tema ajakiri oli algselt edukas just tänu Marilynile.

Kokkuvõte

MM on Ameerika Filmiinstituudi suurimate filmistaaride listis kuues, kus esimesel kohal on Katharine Hepburn, ta on pop- ja kultuuriikoon ning inspireerib siiani inimesi edasi.

„Marilyn Monroe on küll lahkunud, aga tema legend ja kuvand elavad edasi. Õigupoolest puhus sum tema tähesära veelgi enam lõkkele, tehes temast märtri, kingituse jumalatele, kes näivad nõudvat lõivuks noorimaid, kaunimaid, õrnimad ja haavatavamaid. Ta elab edasi mitte ainult meie südameis, vaid ka parimais filmides, milles ärkab ellu ikka uuesti ja uuesti – särava, naerusuise, impulsiivse, heasüdamliku ja nakatavalt õnnelikuna. Nii kestab meie armastus tema vastu ja selles armastuses elab ta habras vaim edasi.“ (Yona Zeldis McDonough, 2007, lk 26)

Kasutatud kirjandus

http://www.dailymail.co.uk/tvshowbiz/article-1204773/Marilyn-Monroe-miscarried-falling-pregnant-child-claims-actor-Tony-Curtis.html

Y. Z. McDonough (2007) Tass kohvi Marilyniga. London: Duncan Baird Publishers

http://en.wikipedia.org/wiki/Marilyn_Monroe

E. Eesmaa (2001) Sajandi suured staarid. Tallinn: Kirjastus Ilo

S. Schneider (2007) 501 Filmitähte. Tallinn: Varrak

S. Strasberg (1992) Marilyn and Me. London: Bantam Books

P. H. Brown , P. B Barham (1992) Marilyn: Viimanev võte. Tallinn: Sinisukk & Co

C. Maerker (1998) Marilyn Monroe ja Arthur Miller. Tallinn: Eesti Raamat